pühapäev, 31. jaanuar 2016

Päev Gokarnas


Jaanuari lõpus tegime paari sõbraga väikse reisi järgmisesse osariiki Keralasse, Gokarna linna. See on üks minu lemmikuid kohti siin ümbruskonnas, sest seal on palju vähem turiste ja palju templeid. Linnakesel on selline “püha” aura kohe.. mõnus.
Meie päev algas juba kell 4 hommikul, sest tahtsime kõige varasemale rongile jõuda, ning eelnev õhtu oli olnud just üks nendest, kui meie peaguru ashramis andis loengut või õigemini pidas satsangi (satsang on vabas vormis loeng, kus kõik saavad küsida küsimusi ja avaldada arvamust millal soovivad) mis läks välja kella 01.00ni. Seega magada oli jäänud vaid 3 tundi... olgu mis oli, aga rongile me igatahes jõudsime ja seiklus võis alata. Seekord oli meid 4, minu hea sõbranna Reem Jordaaniast, Katherine UKst ja Kerem Türgist.  Kerem oli alles uus ashramis ning teda me väga ei teadnud, aga hiljem tuli välja, et tegu on ühe ääretult huvitava inimesega. See meeldib mulle siinse kommuunielu juures kõige rohkem – inimesed, kes minu teele satuvad on nii seinast seina elukogemuste, ametite ja minevikuga ning mul on igaühelt midagi uut õppida.

Meie päev Gokarnas ( Gokarna muide Sanskriti keeles tähndab lehma kõrva) algas Kali Templiga. Kuna meie ashrami õpetajad on seal palju käinud, teatakse meie nime seal hästi ning kui mainime, et oleme Bhagavani õpilased, on neil alati aega meiega maha istuda ja jälle mõni huvitav lugu jumalustest, templi traditsioonidest või muid elutarkusi rääkida. Lisaks teadsin ka, et nad teevad seal templis ise orgaanilist maapähklivõid, mis pidavat maailmaparim olema. No vaatasime siis ringi ja leidsimegi väikse ukse kus oli kirjas “Peanut butter” ( ing.k. maapähklivõi). Astusime sisse ning leidsime ennast selle temple preestri venna elutoast. Nagu ikka lääninimestele kombeks, tundsime ennast alguses veidi kohmetult ning hakkasime vabandades taganema. Arvasime, et olime kellegi privaatsust rikkunud. Aga oh ei... onu hüppas püsti ning hakkas oma asju eest ära panema, et meile istumisruumi teha öeldes, et koristamine on tema töö ning tulgu ja istugu me nüüd maha ja puhaku jalgu. Istusime siis maha ja saime proovida kõiki võimalikke erinevate pähklite võisid ja kodutehtud moose, mis muide olidki imemaitsvad. Jutustasime pikalt maast ja ilmast ning jõime veed teedki. Uskumatu.. astudes templisse sisse ei oleks ma elusees arvanud, et leian end kellegi kohaliku elutoast pähklivõid süües ja teed juues ning maailma asju arutades. Kui välja astusime, et edasi liikuda, oli möödas rohkem kui 2 tundi. Megalahe.
Selle lõigu otsa kirjutan ka naljaka vahejuhtumi sellesama pähklivõiga. Nimelt rääkis onu meile, et see on, nagu ikka, kõige kvaliteetsemast toormaterjalist ja käsitsi tehtud. Ühe laari tegemiseks käsitsi pidavat kuluma ka lausa 2 tundi ja see on väga kurnav töö. Kuna kõik oli nii maitsev siis ostsime ka meie erinevaid võisid kaasa ning onul oli hea meel. Üks hetk, aga sai tal meie kõigi lemmik- India pähkli ja datlivõi otsa, aga kolme purki oli veel vaja. "Oodake 10 minutit" - ütles onu ning kadus kuhugi tahatuppa. Hetk hiljem kostub vali blenderdamise hääl tagatoast.... vaatasime kõik üksteisele otsa ja hakkasime kõva häälega naerma. Tüüpiline India värk.. ühegi kaupleja juttu ei saa siin puhta kullana võtta, aga mina olen arvamusel, et nii kaua kuni ma ise õnnelik olen tehtud ostude või saadud kogemustega, on kõik korras ja muul polegi tähtsust :). Igatahes pähklivõid saime me kõik ilusti kätte ja see maitses imehea.
Kaunid India naised

Pidustused on tulemas..



Püha lehm... sõna otseses mõttes





 
Siinne elu on nagu ajatu... kuhugi ei ole kiiret ja kunagi ei ole liiga palju teha, et ei saaks suvalise võõraga maha istuda ning elust ja olust rääkida. Nii peaks see alati olema.

Meie päev oli väga pikk ja vahva. Külastasime veel mõningaid templeid, shoppasime ja sõime ülihead toitu, aga seda ma siin üksipulgi lahkama ei hakka, sest ma lihtsalt ei raatsi nii pikalt arvutis olla... ja pealegi, pildid ütlevad rohkem kui 1000 sõna. Loodan, et saate aru ja annate andeks :).


Üks tore joonis maja seinal


väike raamatupood


Tagasi Indias !


Tere blogi... möödas on umber 10 kuud minu viimasest postitusest. Wow..aeg ikka lendab kiiresti. Viimati kui postitasin siia, olin omadega Indoneesias, just suundumas Indiasse ning tookord otsustasin, et ei soovi oma India kogemusest siia kirjutada. Nüüd, aga teen seda meeleledi :).

Olen tagasi kohas, millel on minu südames väga eriline koht – India, Shri Kali Ashram. Olen siin tegelikult juba pea 3 nädalat olnud, aga lihtsalt ei ole varem mahti saanud kirjutada, seega proovin nüüd veidi oma mõtteid ja sündmusi kirja panna.
Jaanuar – veebruar on Indias tipp-hooaeg, turiste on palju ja kauplemine on igal pool täies hoos. See annab tunda ka ashramis, sest kui eelmine aasta olin siin vahetult enne monsooni algust ning meid oli kõige rohkem ca 70 ja kõige vähem ca 12, siis kui seekord takso pealt maha astusin tabas mind kerge šokk... meid oli siin 120+ õpilast. Ahsram kubises inimestest ja jutuvadast, kuid inimesi kelle kohe ära tundsin oli vähe. Kuigi sees oli hea tunne tagasi olla tundsin, et ei ole kohe valmis sellesse mäsusse sisse hüppama ja uute inimestega tutvuma. Hoidsin alguses suhteliselt madalat profiili.. tegin joogat ja õppisin palju omaette... teen seda siiani, aga nüüdseks on meil välja kujunenud juba omad väiksed sõprusringkonnad kellega on tore vabadel päevadel aega veeta.  Loomulikult oli ka väga südant soojendav näha õpetajaid... olen tagasi kodus.
Pink palace ( ing.k. roosa palee) -meie majake

Kuna paljud on küsinud, et kuidas minu kursuse kava välja näeb, siis siin on lühike kirjeldus: Hommikul kell 8 on kerge hommikusöök ning 08.30 algab päev ajurveeda kõndimismassaažiga. Võtame paaridesse ning põhimõtteliselt kõnnime üksteise peal kindlat tehnikat kasutades ja energiapunkte stimuleerides. See valmistab keha ette kogu päevaks ning annab mõnusalt energiat. Seejärel pooltel päevadel nädalast on kohe otsa hommikujooga ja pärast seda mõni loeng ajurveeda meditsiinist, anatoomiast, massaažitöötuba vms. Kell 1 on lõuna ning seejärel paus. Kell pool 4 algab õhtune jooga, mis kestab 3 tundi... kui sinna otsa panna veel lõpu Shava asana (lõpulõõgastus), siis ongi juba kell 7 ja õhtusöögiaeg käes. Kell 8 õhtul algab loeng mis ametlikult kestab 22.00ni, aga kui teema on väge huvitav, või kui meie ashrami peaguru Bhagavan isiklikult kohal rääkimas on, siis tavaliselt keegi enne südaööd või isegi 01.00i magama ei saa.
Õppimine on igaühe oma asi ning see toimub vabast ajast, ehk siis lõunapausil või varahommikul enne hommikusööki. Samas ei ole mitte ükski tund kellelegi kohustuslik ning kui ma tunnen, et soovin rohkem lugeda ja tantra õpingutele keskenduda, siis võin vabalt mõned hommikused tunnid või loengud vahele jätta ja rahulikult oma toas lugeda. Õhtused loengud on minu jaoks enamasti kõige tähtsamad, sest arutlusele tulevad teemad nagu jooga ja tantra olemus ja ajalugu, meditatsioon ja identiteedi kujunemine, Dhrama, Artha & Kama või mõni muu selline teema. Need on väga suured loengud ja tihtipeale raputavad nii mõnegi inimese korralikult läbi, sest meie õpetajad näevad väga hästi läbi inimeste iseendale loodud illusioone ning oskavad neid kahjuks või õnneks purustada, näidata elu teisest perspektiivist ning avada silmad tegeliku olukorra nägemiseks.

pingeline õppimine ajurveeda loengus :D
 
Lisaks loengutele, on kord nädalas ka Bhajan. See on traditsiooniline mantrate laulmine. Meil käivad seda tegemas profesionaalsed Brahmanad (kõige kõrgemast seisusest ((preestrid))pühad muusikud, kes on terve elu muusikat ja pühasid tekste õppinud)  Kuigi templites on see palju tõsisem ning püham traditsioon, siis meile on see rohkem nagu meelelahutus, et näeksime rohkem India kultuuri ning integreeriksime seda oma ellu kuniks siin oleme. Seega on ka mantrad kohandatud meie jaoks veidi kiiremaks ja rõõmsamaks, et inimesed saaksid kaasa laulda ja tantsida. Bhajani õhtud on alati tõeliselt lõbusad ning loovad õhku väga tugeva energia.
Viimaseks traditsiooniks, mida meil siin läbi viiakse on Puja, mis tähendab pühistsustseremooniat, aga sellest ma siia lähemalt ei kirjuta. Kui kedagi huvitab lähemalt, siis võin sellest rääkida, kui tagasi Eestis olen :).
Nädalas korra on ka rannaharjutuste päev, kus õhtuse 3-tunnise jooga asemel koguneme rannas ning teeme füüsilisi harjutusi, seisame peapeal, kätel ja teeme muidu pulli. Pärast paari tundi ja füüsilisi harjutusi selle kuuma käes on inimesed nii ära küpsenud, et niipea kui tund läbi saab on võidujooks vette garanteeritud. Kuigi peab mainima, et kuna ilmad on päris “soojaks” läinud, ei ole sellest 28-30 kraadisest veest ka enam kasu :D

Igal nädalal on meil 1 vaba päev ning kuu lõpus suisa 1-3. Eelmisel kolmapäeval otsustasime rentida rollerid ning minna ühte rahvusparki avastama. Mõeldud – tehtud. Saime kokku 6 inimest ning sõit võis alata. Siinne loodus on imeilus ja lopsakas.. igal pool kasvavad banaanipuud ja loomulikult meeletult, no ikka meeeeeeeeeletult palju palme. Rahvuspargis jooksid ringi ahvid ja lendasid ilusad värvilised linnud ja liblikad. Teoorias on seal ka jaaguarid, vesipühvlid ja muud eksootilisemad loomad, aga neid peab vaatama minema kas varahommikul või õhtupoole. Meie, aga sattusime sinna täpselt päevaajal kui kõik loomad hambad laiali põõnasid. Ilus ja rahulik oli seal sellegipoolest. Matkasime mööda džunglit, ronisime puude otsas ja ujusime jões. Indias  käivad naised ujumas riietega, seega pakkusime me kohalikele külaelanikele kõvasti kõneainet kui lihtsalt jõeääres oma riided seljast viskasime ja bikiinides vette ronisisme. Lõuna- Indias ookeani ääres on kohalikud harjunud ja see ei ole halb asi, aga põhjas või Gangese ääres vaadatakse sellele viltu. Olen õppinud, et Indias tuleb kohalike kombeid austada, muidu võib suuri pahandusi tulla.

Chaudi - imeline India väikelinnake :D


meie väike reisiseltskond - Holland - Eesti- UK- Jordaania





 
Lõunaks jõudsime Palolemi, mis on siinne põhiline koht kus turistid aega veedavad. Seal on põhilised turud ja palju palju erinevaid restorane mis on kõik ülehinnatud :D. Turistidele vaatamata on Shri Kali inimeste üks lemmikuid söögikohti just Palolemis ning seal ka meie oma peatuse tegime.  Õhtuks jõudsime tagasi oma ashrami kanti, istusime maha Peace Garden’i ( ing. k. rahu aed) nimelisse söögikohta, ning vaatasime päikseloojangut. Oli imeline päev. Päikseloojangud on minu arvates Indias väga erilised, sest õhuniiskuse tase on siin niivõrd kõrge, et kui päike loojub, muutub see tume oranžiks ja palja silmaga päiksesse vaatamine ei ole probleem. Igaõhtune värvide mäng on väga kaunis ning tekitab sellise rahuliku atmosfääri. Tavaliselt on päikseloojanguks tuul raugenud ja kõik võimalikud loomad ja linnud vaikseks jäänud... Kuna mina ja mu sõbranna Jordaaniast pidime oma roller ära andma, ootas meil ees väike jalutuskäik tagasi ashramisse. Väljas oli juba täiesti pime nii, et pidime kasutama oma taskulampi, et liiklejad meid näeks. Ühel hetkel tulid meile vastu India naised, kes täiesti lampist tardusid paigale ja karjatasid. Seejärel suunasid nad oma valguse asfaltile kus oli MADU... täpselt otse minu ees ca 2 meetrit eespool... kui nemad ei oleks seda märganud, oleks kumbki meist ilmselt talle peale astunud. Igatahes oli see elamus omaette. Olin kusjuures paar päeva enne seda just Reemile öelnud, et tahaks madu näha :D ehk siis tasub oma soovidega ettevaatlik olla.. tihtipeale lähevad nad üsna kiiresti täide :).

Minu vahva sõbranna Reem
Umbes nädal tagasi oli täiskuuöö... meie elukoha inglise keelne nimi on Turtle beach( ing.k. “kilpkonnarand”) ning seda sellepärast, et juttude järgi pidavat iga aasta jaanuaris täiskuuööl kilmkonnad rannale pesa tegema tulema. Seadsime siis meiegi sammud rannale nii päev varem kui ka samal ööl, kuid kilpkonni me ei näinud. Võimalik, et ajasime nad oma kisaga sealt lihtsalt ära. Igatahes otsustasime selle asemel minna ujuma. Päris mõnus kogemus on täiesti pimedas öösel minna öökeani, kui sa ei näe kuhu astud ja millal sügavaks läheb. Ulpisin lihtsalt vees ning vaatasin kuidas tähed ja kuu täitsid seilge taeva oma valgusega... kusagil kaugel paistsid mäed ning rannal oli näha palju palju palmipuid... see hetk oli täiuslik.
Pean kirjutama siia veel ühest asjast, mis minu jaoks on mega vahva India juures. Nimelt süüakse siin KÄTEGA! Loomulikult kui tahta saab noa ja kahvli ja kõik muu endale võtta, aga milleks?! Minu meelest on kätega söömine nii palju intiimsem kogemus, sest siis ei ole mingi metallist asi sinu ja toidu vahel. Võiks ju arvata, et India on mega must ja räpane ning siin on palju pisikuid – absoluutselt tõsi, aga kuna siin süüakse kätega tähendab see, et inimesed pesevad ka oma käsi palju rohkem kui seda tehakse läänemaailmas. Aga see ei ole veel kõik, lisaks kätega söömisele ei kasutata siin ka vetsupaberit. Selle asemel on siin sellised asjad nagu bum guns ( ing.k. need väikesed dushid, mis tualettides on) Indialased traditsiooni järgi kasutavad ka lihtsalt oma vasakut kätt selleks, aga ma ei tea kui tõsi see enam on. Minu meelest on kõik sellised väiksed veidrused üleüldiselt mega lahedad ning üritan ikka võimalikult palju kohalikku ka oma igapäeva integreerida. Ka endal on huvitav näha kus on minu taluvuse piir, hetkel seda veel näha pole.

kolmapäev, 18. märts 2015

Gili, Komodo ja muud saared ehk elu paradiisis!

Nonii.. tegemist on minu kõige lemmikuma osaga Indoneesiast niiet vabandan juba ette kui see postitus liiga pikk tuleb.

Nagu mainitud eelmises postituses, jätsin hüvasti Baliga ning võtsin kiirpaari Gili paradiisi saartele. Minu esimeseks (ja nagu lõpus selgus siis ka viimaseks) peatuspaigaks oli Gili Trawangan mis on suurim nendest kolmest saarest. Sõit sinna kestis umbes 2 tundi ja oli väga mugav . Niipea kui paat jõudis Lomboki lähedale ja kui paistma hakkasid Gili saared... oeh.. olin nagu väike laps pea aknast väljas ja nii ekstaasis.. see ongi paradiis!!!! Nägin mägesid.. lõputuid palmipuid ja valget rannaliiva jooksmas nii kaugele, et silm enam ei seletanud.

Gili Trawangani saar  ning ka paljud teised väiksed saared indoneesias on ümbritsetud koralliga ning paadil on väga limiteeritud randumisvõimalused. Selleks, et paadist välja saada, pidid kõik jalad märjaks tegema ja kottidega tehti täpsusviset üle vee paadist maale. Vaatasin hirmuga et kas ma nüüd jään oma laptopist igaveseks ilma või läheb seekord veel õnneks. Igatahes esmamulje oli kirjeldamatu... Teadmiseks lugejatele siis Gili saared on kolm väikest paradiisi saart kohe Lomboki küljeall. Need on Gili Air, Gili Meno ja Gili Trawangan. Nendest suurim on Gili Trawangan (edaspidi Gili T) ning sellele saarele on võimalik ring peale teha jalgsi ca 2 tunniga ja rattaga on see nagu poes käik. Saarel on üks peatänav kus asuvad kõik redtoranid ja poekesed ning loomulikult rannabaarid kus käib pidu iga päev öötundideni. Ööelu töötab nii, et kõik baarid on lahti iga päev kella üheni ning siis on iga päev üks baar, khu kõik inimesed kõikidest kohtadest kogunevad ning seal käib pidu kella kolmeni. Selleks hiliseks peokohaks on iga nädalapäev erinev koht ning minu meelest on see imehea süsteem, sest see välistab selle negatiivse võistlemise erinevate kohtade vahel. Iga nädal antakse ühel päeval igale kohale võimalus teenida meeletu raha kogu saare rahvalt.  Kui kell kolm on ametlik pidu läbi siis see ei tähenda, et pidu meie sees läbi on. Tavaliselt on kell 3 varahommikul just imehea aeg ühe pitsa ja külma vee jaoks ning peale seda on loomulikult parim aeg üheks mõnusaks ujumiseks meres.
Kodutänav Gili T-l



värsked kookospähklid nomnom

Minu päevakava sel paradiisi saarel oligi umbes selline : hommikusöök hostelis ning siis sukelduma, mõni päev sukeldusin kaks korda ning selleks ajaks kui lõpetasin oligi juba pärastlõuna ning aeg väikeseks uinakuks. (naljakas oli see, et kogu saare noorte seas oli vaikus vahemikus 16.00 ja 19.00, kõik kogusid uut energiat õhtuks) Pärast seda värskendav dush ning õhtusöök mõnes restos või ööturul ning võiski alustada esimeste jookidega mõnes rannabaaris või meie hostelis. Tavaliselt kogunesid kõik meie hosteli inimesed õhtu alguses kokku ning võtsid paar õlle kõik koos. Kell 10 kui hostelibaar kinni pandi liiguti juba edasi erinevatesse kohtadesse jutustama ning kui sõber läks teise kohta kui mina, siis võisin kindel olla, et alates kella 1st kui muud kohad juba kinni olid, kohtusime jälle tantsuplatsil seal põhikohas mis just sel ööl kolmeni lahti oli. Mõned tunnid und hommikuni ja olime jälle valmis värskendavaks sukeldumiseks jnejnejne... Muide, Gilil kohtusin ka kahe väge toreda inimesega kellest said mulle reisikaaslased kaheks nädalaks. Esimene oli Londonist pärit Jon, kellega ma tegelikult kohtusin juba Ubudis Balil. Meie teed ristusid taas ning seekord juba pikemaks ajaks. Lisaks sattus minuga ühte tuppa Liverpooli lähedalt pärit imearmas tüdruk Danielle, kes oli eelnevalt Joniga kohtunud Uus Meremaal (on alles väike maailm). Nad mõlemad olid must 5 aastat vanemad ning mõlemad olid jätnud oma töö ja eelneva elu selleks, et reisida. ÜLIÄGE, imetlen inimesi kes julgevad lahti lasta oma tööst ja korterist ja elust selle nimel, et maailma näha ja endast palju rohkem teada saada. Igatahes kohtusime me kõik kolmekesi Gilil uuesti ning seiklesime läbi erinevate saarte koos.

See kõik kõlab nagu noore inimese unistus ning oli ka, aga pärast 10t päeva tundsin, et olen veidi väsinud ja on aeg edasi liikuda. Sellele vaatamata sain omale väga toredaid sõpru nii külastajate kui sukeldumisinstruktorite seas ning lubasin endale, et ühel ilusal päeval võtan uuesti paadi ning lähen sinna tagasi

Eelnevalt mainitud ööturg, oli selline huvitav koht... meenutas veidi mõnda aasia basaari lõunariikides, aga samas erines nendest täiesti. Igatahes, kohalikud naised ja kalamehed kogunesid sinna iga õhtu kella 7st oma värskelt valmistatud kodutoitude ja värskelt püütud kalasaagiga ning müüsid neid imeodava hinnaga. Sinna minnes võisid valida omale meelepärase kalakese või muu mereanni meelepärasest putkast ning sinna kõrvale maitsvaid juurvilju ja riisi või nuudleid. See kõik maksis umbes Rp. 30 000 ehk 3 AUD ehk ca 2 EUR, mis on ühe maitsva õhtusöögi kohta ikka imeodav hind. Loomulikult suured gurmaanid võisid ka hinna lakke ajada ning valida nii erilisi mereande, et õhtusöök võis maksta ka 20 EURi, kõik olenes sinu enda maitsemeele ambitsioonikusest.
Meie lemmik regge baar
Minu jutust võib nüüd kõlada, et tegemist oli ainult peosaarega (mida see totaalselt oli ka), aga tegelikult oli seal nii palju muud ka teha. Kogu ööelu ja restoranid olid saare idaosas, kuid kui võtta jalgratas ja minna kogu saart avastama, võib sattuda imeilusatesse ja vaiksetesse kohtadesse. Jalutasin ühel õhtul oma sõbrannaga Rootsist läbi saare teisele poole päikseloojangut vaatama. Pärast mõningast jalutamist olime täiesti inimtühjas kohas.. ainult lehmad, palmipuud, palju palju sääski ja meie. See oli imeline.. jätkasime oma jalutuskäiku mööda väikest jalgrada ning suutsime isegi ära eksida (mis kõlab uskumatuna kuna tegemist on tõesti väikse kohaga). Õnneks olid seal mõned puumajakesed kus elasid kohalikud, kes meile lahkesti olid valmis näitama kust saab mereäärde. Saare teisel pool olid imearmsad bungalod, kus oli täielik privaatsus ja vaikus ja imeilus vaade merele. Lisaks kõigele sellele oli seal ka väike kilpkonna kasvatus.. väikesed kilpkonnapojad said seal kasvada ja süüa kuni teatud vanuseni ning siis lasti nad mere vabaks. Turistid said väikese annetuse eest hoolitseda ka mõne poja eest ning need siis ise vabaks lasta.  See on kindlasti üks väga eriline kogemus.


Õhtune päikseloojang :)
Minu Gili T aeg lõppes suure Black Moon (ing.k. Poolkuu või Musta kuu) peoga mis on üks parimaid pidusid kus ma kunagi käinud olen. Tsillisime sõpradega väljas kuni kella viieni. Järgmine hommik kell 10 oli aeg lahkuda ning mis seal salata, poetasin isega paar pisarat... olen nii õnnelik ja tänulik kogu selle aja ja nende toredate inimeste eest kes minu teele sattusid. Õnneks olid mind ees ootamas Jon ja Danielle Lombokil ja meil oli ees ootamas 4 päevane paadireis Komodo saarele.

Kuna ma veetsin Lombokil ainult 2 päeva ning see postitus on niigi pikk, siis sellest ma väga palju rohkem ei kurjuta, kui et.. sinna saabumine oli minu  jaoks täielik shokk, kuna tulin väikeselt saarelt kus polnud mootorliiklust üldse ning järsku olin kohas kus oli mega palju autosid ja rollereid ning isegi McDonalds’i märk paistis igasse linnaossa ära. Loodusepoolest on Lombok kindlasti palju ilusam ja privaatsem kui Bali.
Kohalik paadike Gililt Lomboki saarele

Päikseloojang Lombokil

Aga nüüd KOMODOOOO!!!
Meie seiklus Komodo Rahvusparki algas Lombokilt ning meile oli lubatud 4 päevast reisi läbi erinevate saarte. Hinna sees oli ööbimine ja kõik söögid ning loomulikult siis elamine paadis. Maksime kogu selle krempli eest Rp. 1 700 000, ehk ca 170 AUD ( ma lihtsalt ei suuda veel eurodes mõelda ) mis on ikka väga odav hind. Kohale jõudes saime aru, et ütlus :” Sa saad seda mille eest sa maksnud oled!”, vastab täielikult tõele. See paat oli üks puukast seotud kinni mingile paadialusele, magamine oli nahast joogamattide peal ning päästeveste ei jätkunud kõigile ja pooled nendest olid katki. Okei, no mis seal ikka, loodame parimat. Jon oli positiivne, aga Danielle oli ikka väga šokis ja kahtles kas julgeb sellele paadile astuda. No ei jäänud muud üle :D.
Meie imeline paadike, kus elasime 4 päeva 25-kesi

Lahkumine Lombok'ilt

Meie sõit kulges läbi saarte ja tormide. Külastasime Moyo, Laba, Komodo, Rinca ja Flores’i saart mis on tegelikult päris palju nii väikse aja jooksul. Ronisime koskedes ja hüppasime puuotsast veeaukudesse... ujusime vuklaanijärves nii, et ümber oli ainult paks džungel. No mida veel tahta. Kuigi see kõik kõlab imeliselt, siis sellele vastukaaluks oli meil kolmel ööll järjest meeletu torm. Ma ei ole kunagi sellist tormi laevaga merel kogenud. Laev kõikus ühelt küljelt teisele nii, et meie joogamatid ja meie (üritades magada) sõitsime mööda oma korrust ringi. Inimesed karjusid ja nutsid ja osad istusid juba päästevestides valmistudes laeva uppumiseks. Mõned tarkpead üritasid meeletult kaptenit veenda, et laev tuleb nüüd ja kohe peatada, aga keegi ei mõistnud, et see, et meil küll saar kõrval on, et tähenda et me seal kohe ennast ankrusse visata saame. Esiteks olid lained liiga suured ja teiseks ei saanud riskida koralli otsa sõitmisega. Igatahes oli see nagu tsirkus ja iga järgnev üleelatud päev oli kui ime :D Kõige hullem torm oli viimasel ööl, mina ja Jon hoidsime ennast aknaraamist kinni, kuna laev käis nii hullult ühelt küljelt teisele, ning see oli ainuke võimalus paigal püsimiseks. Igatahes torm tormiks, iga järgnev päev paistis imeline päike ning ees ootasid järjekordsed vahvad seiklused.
Džungel


Minu reisikaaslane Jon


Salatee džunglis

ujusime viklaanijärves, ümbritsetud ei millegi muu, kui meeletult lopsaka looduse ja vaikusega
Minu teine reisikaaslane Danielle


Meie reisi kõige põnevamaks osaks minu jaoks oli kindlasti manta raidega koos ujumine. Keset päeva ja imeilusaid väikeseid saari teatas laevakapten meile, et laevuke küll peatuda ei saa, aga kõik peavad omale nüüd snorgeldamisvarustuse pähe tõmbama ja vette hüppama. Woah... see vaatepilt mis meile veeall avanes oli imeline. Tegemist oli Manta Raide koduga... meie ümbes ujus 20-30 või isegi rohkem meeletult suurt mantaraid ja me saime neid näha meetri kauguselt. Sellistel hetkedel olen tajunud kui imeline on floora ja fauna maailma eripaikades. Danielle osutus väga professionaalseks veealuseks fotograafiks ning Jon sai omale mega laheda pildi koos kolme mantaraiga korraga. Seda pilti saab näha siit:
Aga nüüd siis reisi põhiosa juurde... põhjus miks me selle paadireisi üldse ette võtsime oli ju selleks, et näga Komodo draakoneid. Viimasel päeval jõudsime Komodo saarele ning meid jaotati väikestesse gruppidesse ning metsavahtide juhtimisel hakkasime matkama läbi džungli ja savanni. Lugejatele teadmiseks: Komodo draakonid on maailma kõige suuremad sisalikud  kes murravad söögiks pühvleid ja hirvi ning on surmavad ka inimesele. Nende hammustus on mürgine, ning rünnak näeb enamasti välja nii, et Komodo draakon hammustab ohvrit vaid korra ning siis ootab umbes 2 nädalat kuni vaene loomake vaikselt ära hääbub. Pärast seda on pidusöök ning ühest pühvlist saab söönuks üle kümne draakoni. Igatahes oli meil õnne kuhjaga, sest nägime need erilised loomad ära nii Komodo kui Rinca saarel. Meie reis lõppes Labugan Bajos mis asub Florece’i saarel. See on väga väike külake kus ei ole väga palju turiste ning kõik hinnad on odavamad kui kusagil mujal. Seal asuvad ka kõik sukeldumiskoolid mis teevad väljasõite Komodo rahvusparki. Siin kohal teen sellele kohale väikest reklaami ja ütlen, et kui lugejate seas on inimesi kes plaanivad Indoneesiasse minna, siis looduse poolest oli Komodo parim osa minu reisist ning kindlasti väärt minemist. Pigem soovitan ära jätta ükskõik mis muu saare kui ei peaks olema võimalik kõikjale minna.
Komodo Rahvuspark






Ja nii need pildid minust sünnivad




Väike külake Komodo saarel, kus elavad kohalikud. Selline vaesus, samas nii suur rõõm väikestest asjadest. Lausa häbi hakkas, et lääne inimesed, olles kasvadnud nii heades tingimustes, nii palju vinguvad oma igapäevaelus ja millegagi rahul ei ole.







Valge inimene oli kui suur ilmaime kohalikele lastele ja neile oli nii tähtis meiega pidile saada :)




Kohalik koolimaja - raamatuid pole ja üks õpetaja õpetab kogu küla lapsi




Meie paadiseltskond



Labugan Bajos oli ühtlasi ka Minu, Joni ja Danielle’i viimane õhtu koos. Tähistasime seda imemaitsva toidu ja siidritega (mis on väga haruldane toode Indoneesias) ühes hubases Itaalia restoranis ning meenutasime vahvaid seiklusi. Veetsime koos kokku kaks imetoredat nädalat mis olid täis nalja, naeru ja seiklusi. Üksi reisimise juures kohtad üldse palju väga toredaid inimesi ning nende pealt on väga hästi võimalik näha ja iseenda peegeldust. Tõmbad ligi iseenda karakterile vastavaid inimesi, seega kui sina oled tore, tark ja siiras, on seda ka sinu reisisemud.

Järgmisel hommikul lendasime kõik koos Labugan Bajost Balile kust mu kaks Britti jätkasid teekonda Tai suunas ning mina jooksin Jakarta lennuki peale.

Jaava on minu külastatud saartest suurim ja rahvarohkeim. Aga sealsetest seiklustest juba järgmises postituses.  :)