pühapäev, 31. jaanuar 2016

Päev Gokarnas


Jaanuari lõpus tegime paari sõbraga väikse reisi järgmisesse osariiki Keralasse, Gokarna linna. See on üks minu lemmikuid kohti siin ümbruskonnas, sest seal on palju vähem turiste ja palju templeid. Linnakesel on selline “püha” aura kohe.. mõnus.
Meie päev algas juba kell 4 hommikul, sest tahtsime kõige varasemale rongile jõuda, ning eelnev õhtu oli olnud just üks nendest, kui meie peaguru ashramis andis loengut või õigemini pidas satsangi (satsang on vabas vormis loeng, kus kõik saavad küsida küsimusi ja avaldada arvamust millal soovivad) mis läks välja kella 01.00ni. Seega magada oli jäänud vaid 3 tundi... olgu mis oli, aga rongile me igatahes jõudsime ja seiklus võis alata. Seekord oli meid 4, minu hea sõbranna Reem Jordaaniast, Katherine UKst ja Kerem Türgist.  Kerem oli alles uus ashramis ning teda me väga ei teadnud, aga hiljem tuli välja, et tegu on ühe ääretult huvitava inimesega. See meeldib mulle siinse kommuunielu juures kõige rohkem – inimesed, kes minu teele satuvad on nii seinast seina elukogemuste, ametite ja minevikuga ning mul on igaühelt midagi uut õppida.

Meie päev Gokarnas ( Gokarna muide Sanskriti keeles tähndab lehma kõrva) algas Kali Templiga. Kuna meie ashrami õpetajad on seal palju käinud, teatakse meie nime seal hästi ning kui mainime, et oleme Bhagavani õpilased, on neil alati aega meiega maha istuda ja jälle mõni huvitav lugu jumalustest, templi traditsioonidest või muid elutarkusi rääkida. Lisaks teadsin ka, et nad teevad seal templis ise orgaanilist maapähklivõid, mis pidavat maailmaparim olema. No vaatasime siis ringi ja leidsimegi väikse ukse kus oli kirjas “Peanut butter” ( ing.k. maapähklivõi). Astusime sisse ning leidsime ennast selle temple preestri venna elutoast. Nagu ikka lääninimestele kombeks, tundsime ennast alguses veidi kohmetult ning hakkasime vabandades taganema. Arvasime, et olime kellegi privaatsust rikkunud. Aga oh ei... onu hüppas püsti ning hakkas oma asju eest ära panema, et meile istumisruumi teha öeldes, et koristamine on tema töö ning tulgu ja istugu me nüüd maha ja puhaku jalgu. Istusime siis maha ja saime proovida kõiki võimalikke erinevate pähklite võisid ja kodutehtud moose, mis muide olidki imemaitsvad. Jutustasime pikalt maast ja ilmast ning jõime veed teedki. Uskumatu.. astudes templisse sisse ei oleks ma elusees arvanud, et leian end kellegi kohaliku elutoast pähklivõid süües ja teed juues ning maailma asju arutades. Kui välja astusime, et edasi liikuda, oli möödas rohkem kui 2 tundi. Megalahe.
Selle lõigu otsa kirjutan ka naljaka vahejuhtumi sellesama pähklivõiga. Nimelt rääkis onu meile, et see on, nagu ikka, kõige kvaliteetsemast toormaterjalist ja käsitsi tehtud. Ühe laari tegemiseks käsitsi pidavat kuluma ka lausa 2 tundi ja see on väga kurnav töö. Kuna kõik oli nii maitsev siis ostsime ka meie erinevaid võisid kaasa ning onul oli hea meel. Üks hetk, aga sai tal meie kõigi lemmik- India pähkli ja datlivõi otsa, aga kolme purki oli veel vaja. "Oodake 10 minutit" - ütles onu ning kadus kuhugi tahatuppa. Hetk hiljem kostub vali blenderdamise hääl tagatoast.... vaatasime kõik üksteisele otsa ja hakkasime kõva häälega naerma. Tüüpiline India värk.. ühegi kaupleja juttu ei saa siin puhta kullana võtta, aga mina olen arvamusel, et nii kaua kuni ma ise õnnelik olen tehtud ostude või saadud kogemustega, on kõik korras ja muul polegi tähtsust :). Igatahes pähklivõid saime me kõik ilusti kätte ja see maitses imehea.
Kaunid India naised

Pidustused on tulemas..



Püha lehm... sõna otseses mõttes





 
Siinne elu on nagu ajatu... kuhugi ei ole kiiret ja kunagi ei ole liiga palju teha, et ei saaks suvalise võõraga maha istuda ning elust ja olust rääkida. Nii peaks see alati olema.

Meie päev oli väga pikk ja vahva. Külastasime veel mõningaid templeid, shoppasime ja sõime ülihead toitu, aga seda ma siin üksipulgi lahkama ei hakka, sest ma lihtsalt ei raatsi nii pikalt arvutis olla... ja pealegi, pildid ütlevad rohkem kui 1000 sõna. Loodan, et saate aru ja annate andeks :).


Üks tore joonis maja seinal


väike raamatupood


Tagasi Indias !


Tere blogi... möödas on umber 10 kuud minu viimasest postitusest. Wow..aeg ikka lendab kiiresti. Viimati kui postitasin siia, olin omadega Indoneesias, just suundumas Indiasse ning tookord otsustasin, et ei soovi oma India kogemusest siia kirjutada. Nüüd, aga teen seda meeleledi :).

Olen tagasi kohas, millel on minu südames väga eriline koht – India, Shri Kali Ashram. Olen siin tegelikult juba pea 3 nädalat olnud, aga lihtsalt ei ole varem mahti saanud kirjutada, seega proovin nüüd veidi oma mõtteid ja sündmusi kirja panna.
Jaanuar – veebruar on Indias tipp-hooaeg, turiste on palju ja kauplemine on igal pool täies hoos. See annab tunda ka ashramis, sest kui eelmine aasta olin siin vahetult enne monsooni algust ning meid oli kõige rohkem ca 70 ja kõige vähem ca 12, siis kui seekord takso pealt maha astusin tabas mind kerge šokk... meid oli siin 120+ õpilast. Ahsram kubises inimestest ja jutuvadast, kuid inimesi kelle kohe ära tundsin oli vähe. Kuigi sees oli hea tunne tagasi olla tundsin, et ei ole kohe valmis sellesse mäsusse sisse hüppama ja uute inimestega tutvuma. Hoidsin alguses suhteliselt madalat profiili.. tegin joogat ja õppisin palju omaette... teen seda siiani, aga nüüdseks on meil välja kujunenud juba omad väiksed sõprusringkonnad kellega on tore vabadel päevadel aega veeta.  Loomulikult oli ka väga südant soojendav näha õpetajaid... olen tagasi kodus.
Pink palace ( ing.k. roosa palee) -meie majake

Kuna paljud on küsinud, et kuidas minu kursuse kava välja näeb, siis siin on lühike kirjeldus: Hommikul kell 8 on kerge hommikusöök ning 08.30 algab päev ajurveeda kõndimismassaažiga. Võtame paaridesse ning põhimõtteliselt kõnnime üksteise peal kindlat tehnikat kasutades ja energiapunkte stimuleerides. See valmistab keha ette kogu päevaks ning annab mõnusalt energiat. Seejärel pooltel päevadel nädalast on kohe otsa hommikujooga ja pärast seda mõni loeng ajurveeda meditsiinist, anatoomiast, massaažitöötuba vms. Kell 1 on lõuna ning seejärel paus. Kell pool 4 algab õhtune jooga, mis kestab 3 tundi... kui sinna otsa panna veel lõpu Shava asana (lõpulõõgastus), siis ongi juba kell 7 ja õhtusöögiaeg käes. Kell 8 õhtul algab loeng mis ametlikult kestab 22.00ni, aga kui teema on väge huvitav, või kui meie ashrami peaguru Bhagavan isiklikult kohal rääkimas on, siis tavaliselt keegi enne südaööd või isegi 01.00i magama ei saa.
Õppimine on igaühe oma asi ning see toimub vabast ajast, ehk siis lõunapausil või varahommikul enne hommikusööki. Samas ei ole mitte ükski tund kellelegi kohustuslik ning kui ma tunnen, et soovin rohkem lugeda ja tantra õpingutele keskenduda, siis võin vabalt mõned hommikused tunnid või loengud vahele jätta ja rahulikult oma toas lugeda. Õhtused loengud on minu jaoks enamasti kõige tähtsamad, sest arutlusele tulevad teemad nagu jooga ja tantra olemus ja ajalugu, meditatsioon ja identiteedi kujunemine, Dhrama, Artha & Kama või mõni muu selline teema. Need on väga suured loengud ja tihtipeale raputavad nii mõnegi inimese korralikult läbi, sest meie õpetajad näevad väga hästi läbi inimeste iseendale loodud illusioone ning oskavad neid kahjuks või õnneks purustada, näidata elu teisest perspektiivist ning avada silmad tegeliku olukorra nägemiseks.

pingeline õppimine ajurveeda loengus :D
 
Lisaks loengutele, on kord nädalas ka Bhajan. See on traditsiooniline mantrate laulmine. Meil käivad seda tegemas profesionaalsed Brahmanad (kõige kõrgemast seisusest ((preestrid))pühad muusikud, kes on terve elu muusikat ja pühasid tekste õppinud)  Kuigi templites on see palju tõsisem ning püham traditsioon, siis meile on see rohkem nagu meelelahutus, et näeksime rohkem India kultuuri ning integreeriksime seda oma ellu kuniks siin oleme. Seega on ka mantrad kohandatud meie jaoks veidi kiiremaks ja rõõmsamaks, et inimesed saaksid kaasa laulda ja tantsida. Bhajani õhtud on alati tõeliselt lõbusad ning loovad õhku väga tugeva energia.
Viimaseks traditsiooniks, mida meil siin läbi viiakse on Puja, mis tähendab pühistsustseremooniat, aga sellest ma siia lähemalt ei kirjuta. Kui kedagi huvitab lähemalt, siis võin sellest rääkida, kui tagasi Eestis olen :).
Nädalas korra on ka rannaharjutuste päev, kus õhtuse 3-tunnise jooga asemel koguneme rannas ning teeme füüsilisi harjutusi, seisame peapeal, kätel ja teeme muidu pulli. Pärast paari tundi ja füüsilisi harjutusi selle kuuma käes on inimesed nii ära küpsenud, et niipea kui tund läbi saab on võidujooks vette garanteeritud. Kuigi peab mainima, et kuna ilmad on päris “soojaks” läinud, ei ole sellest 28-30 kraadisest veest ka enam kasu :D

Igal nädalal on meil 1 vaba päev ning kuu lõpus suisa 1-3. Eelmisel kolmapäeval otsustasime rentida rollerid ning minna ühte rahvusparki avastama. Mõeldud – tehtud. Saime kokku 6 inimest ning sõit võis alata. Siinne loodus on imeilus ja lopsakas.. igal pool kasvavad banaanipuud ja loomulikult meeletult, no ikka meeeeeeeeeletult palju palme. Rahvuspargis jooksid ringi ahvid ja lendasid ilusad värvilised linnud ja liblikad. Teoorias on seal ka jaaguarid, vesipühvlid ja muud eksootilisemad loomad, aga neid peab vaatama minema kas varahommikul või õhtupoole. Meie, aga sattusime sinna täpselt päevaajal kui kõik loomad hambad laiali põõnasid. Ilus ja rahulik oli seal sellegipoolest. Matkasime mööda džunglit, ronisime puude otsas ja ujusime jões. Indias  käivad naised ujumas riietega, seega pakkusime me kohalikele külaelanikele kõvasti kõneainet kui lihtsalt jõeääres oma riided seljast viskasime ja bikiinides vette ronisisme. Lõuna- Indias ookeani ääres on kohalikud harjunud ja see ei ole halb asi, aga põhjas või Gangese ääres vaadatakse sellele viltu. Olen õppinud, et Indias tuleb kohalike kombeid austada, muidu võib suuri pahandusi tulla.

Chaudi - imeline India väikelinnake :D


meie väike reisiseltskond - Holland - Eesti- UK- Jordaania





 
Lõunaks jõudsime Palolemi, mis on siinne põhiline koht kus turistid aega veedavad. Seal on põhilised turud ja palju palju erinevaid restorane mis on kõik ülehinnatud :D. Turistidele vaatamata on Shri Kali inimeste üks lemmikuid söögikohti just Palolemis ning seal ka meie oma peatuse tegime.  Õhtuks jõudsime tagasi oma ashrami kanti, istusime maha Peace Garden’i ( ing. k. rahu aed) nimelisse söögikohta, ning vaatasime päikseloojangut. Oli imeline päev. Päikseloojangud on minu arvates Indias väga erilised, sest õhuniiskuse tase on siin niivõrd kõrge, et kui päike loojub, muutub see tume oranžiks ja palja silmaga päiksesse vaatamine ei ole probleem. Igaõhtune värvide mäng on väga kaunis ning tekitab sellise rahuliku atmosfääri. Tavaliselt on päikseloojanguks tuul raugenud ja kõik võimalikud loomad ja linnud vaikseks jäänud... Kuna mina ja mu sõbranna Jordaaniast pidime oma roller ära andma, ootas meil ees väike jalutuskäik tagasi ashramisse. Väljas oli juba täiesti pime nii, et pidime kasutama oma taskulampi, et liiklejad meid näeks. Ühel hetkel tulid meile vastu India naised, kes täiesti lampist tardusid paigale ja karjatasid. Seejärel suunasid nad oma valguse asfaltile kus oli MADU... täpselt otse minu ees ca 2 meetrit eespool... kui nemad ei oleks seda märganud, oleks kumbki meist ilmselt talle peale astunud. Igatahes oli see elamus omaette. Olin kusjuures paar päeva enne seda just Reemile öelnud, et tahaks madu näha :D ehk siis tasub oma soovidega ettevaatlik olla.. tihtipeale lähevad nad üsna kiiresti täide :).

Minu vahva sõbranna Reem
Umbes nädal tagasi oli täiskuuöö... meie elukoha inglise keelne nimi on Turtle beach( ing.k. “kilpkonnarand”) ning seda sellepärast, et juttude järgi pidavat iga aasta jaanuaris täiskuuööl kilmkonnad rannale pesa tegema tulema. Seadsime siis meiegi sammud rannale nii päev varem kui ka samal ööl, kuid kilpkonni me ei näinud. Võimalik, et ajasime nad oma kisaga sealt lihtsalt ära. Igatahes otsustasime selle asemel minna ujuma. Päris mõnus kogemus on täiesti pimedas öösel minna öökeani, kui sa ei näe kuhu astud ja millal sügavaks läheb. Ulpisin lihtsalt vees ning vaatasin kuidas tähed ja kuu täitsid seilge taeva oma valgusega... kusagil kaugel paistsid mäed ning rannal oli näha palju palju palmipuid... see hetk oli täiuslik.
Pean kirjutama siia veel ühest asjast, mis minu jaoks on mega vahva India juures. Nimelt süüakse siin KÄTEGA! Loomulikult kui tahta saab noa ja kahvli ja kõik muu endale võtta, aga milleks?! Minu meelest on kätega söömine nii palju intiimsem kogemus, sest siis ei ole mingi metallist asi sinu ja toidu vahel. Võiks ju arvata, et India on mega must ja räpane ning siin on palju pisikuid – absoluutselt tõsi, aga kuna siin süüakse kätega tähendab see, et inimesed pesevad ka oma käsi palju rohkem kui seda tehakse läänemaailmas. Aga see ei ole veel kõik, lisaks kätega söömisele ei kasutata siin ka vetsupaberit. Selle asemel on siin sellised asjad nagu bum guns ( ing.k. need väikesed dushid, mis tualettides on) Indialased traditsiooni järgi kasutavad ka lihtsalt oma vasakut kätt selleks, aga ma ei tea kui tõsi see enam on. Minu meelest on kõik sellised väiksed veidrused üleüldiselt mega lahedad ning üritan ikka võimalikult palju kohalikku ka oma igapäeva integreerida. Ka endal on huvitav näha kus on minu taluvuse piir, hetkel seda veel näha pole.