Cairns ja Cape Tribulation - Armastan rännata!

Kuna mul olid paar nädalat tagasi sukeldumisest nii värsked ja võimsad emotsioonid, otsustasin sellest kõigepealt kirjutada. Siin, aga on nüüd kõik mis jäi vahepeale ning ja minu mõtted sinna kõrvale  

...Fraser Island seljataga, võtsime suuna ülesse Cairnsi poole. Kilomeetreid sinna oli u. 1400 ning aega oli meil maa ja ilm, seega meil läks umbes nädal, et oma sihtpunkti jõuda. Rändasime endiselt neljakesi – mina, Henri, Jos ja Martijn ning külastasime väga palju rahvusparke. Kiikasime sisse ka sellistesse linnadesse nagu Bundaberg, Rockhampton ja Townsville ning vaatasime üle kuulsa Airlie Beach’i, kuid midagi erilist mul nendest kohtadest väga rääkida ei olegi. Linn on ikka linn ja suvekuurort on ikka ilus ja paistab paradiisina kui päike taevas ja vesi ookeanis soe.

Samal ajal oli meil, aga väga palju põnevat näha ja uurida rahvusparkides, sest mida ülespoole me liikusime, seda troopilisemaks kliima läks. Ühes rahvuspargis ööbides, kohtusime nahkhiireteadlasega, kes oli seal parasjagu erinevate nahkhiireliikide hääli lindistamas. Ta ei pidanud paljuks meile öises vihmametsas väike ekskursioon teha ning erinevatest loomadest, putukatest ja muidugi nahkhiirtest rääkida. Tegelikult lootsime seal näha ühte kindlat looma – rottkänguru. See on pisikene känguru moodi loom, kellele meeldib tegutseda kui on öö. Ta on väga häbelik ning kahjuks 5kesi seal metsas ringi tatsates me teda ei näinud. Selle asemel avanes meile võimalus näha nokkloomi. Ka nemad on väga häbelikud ning on vees nähtaval ainult teatud aegadel päeva jooksul, aga meil vedas. Nägime neid pisikesi nokaga olendeid tervelt 8 korda ning lisaks veel mitut kilpkonna jões ringi ujumas. See oli tõeliselt eriline juhus, sest siiani olime nokkloomi ainult loomaajas näinud. Üldiselt pärast seda, kui oleme Austraalias nii palju loomi metsikult näinud, ei raatsigi enam loomaaeda minna ja veel vähem seal pilte teha loomadest puuris. 

Lõpuks, pärast nädalat ainult teel olles, jõudsime omadega Cairnsi. Võtsime endale hotelli ning elasime nagu kuningakassid. Oleme mõlemad hakanud igasuguseid kodumugavusi hoopis teistsuguse pilguga hindama. Ma usun, et me kõik pidasime oma hotellitoa põhiväärtuseks dushi :D sest teel olles ei ole seda üldse lihtne leida koguaeg. Igatahes, esimene nädal Cairnsis läks põhimõtteliselt kõik pidutsemise alla. Kammisime läbi kõik võimalikud pubid ja ööklubid ning magamisest polnud haisugi – täielik vastand meie elustiilile farmis. Leidsime Cairnsis sellise väikse koha nagu Bernie’s Jazz Club (ing.k. Bernie jazzi klubi) ning see kujunes meie absoluutseks lemmikuks. See on pisike jazz klubi, kus igal õhtul mängivad koha omanikud ning nende sõbrad.. ja mitte ainult ei mängi, vaid improviseerivad midagi imelist! Oleme nüüdseks käinud seal u. 8-l korral elavat jazz muusikat kuulamas ja see on nii mõnus. Selle koha omanikud on kõik muusikud ning improviseerivad seal koos iga õhtu – tõeliselt kvaliteetne muusika. 

Pro Dive  - meie sukeldumiskool

Woolshed

Martijn

 

Laguun mille ääres oleme viimased kuuaega tsillinud :D

Vahepeal otsustasime Cairnsist pausi teha ning sõita Cape Tribulation’i rahvusparki – üks imelisemaid kohti maamunal! Mul on selle kirjeldamiseks vaid üks sõna.. meeletu LÕPSAKUS! Need maalilised rannad ja lopsakad vihmametsad, mis saatsid meid teel olid lihtsalt imelised. Olen sellist vaatepilti siiani vaid pildiraamatust näinud, ja nüüd oleme päriselt siin – troopilises vihmametsas WOW!

Parkisime ennast mugavalt ühe ranna parklasse, kuhu jäime järgmiseks 4ks ööks. Kuigi see koht iseenesest väga suur ei ole, otsustasime poistega, et tahame selle koha vaibi iga oma keharakuga tunda, seega jäime peaaegu nädalaks. Esimesel õhtul tutvusime kahe vahva Itaallasega – Davide ja Morgan. Nemad olid üksteist ka just tund tagasi leidnud ning einestasid koos , ühinesime nendega ning otsustasime kõik koos võtta ette tee PK-sse mis oli kohalik džungli baar. Seda sõna otseses mõttes, sest keset paksu vihmametsa oli ehitatud väike džungliküla, mis koosnes mõningatest hüttidest ning selle keskel oli vahva baar koos turismikeskusega. Nagu meile kõigile teada, on eestlased absoluutselt igas maailma nurgas... järjekordne tõestus sellele avanes meil sealsamas baaris – kohas, kus ei ole ei mobiili levi ega internetti, põrkasime kokku ühe vahva Eesti paariga, kellega veetsime ka järgnevad õhtud. Seda vabaduse tunnet, mis meid kõiki seal valdas, on raske kirjeldada.. Kuna levi ei olnud, siis viskasime kõik oma tehnika nurka ning nautisime täielikult looduslaste elu. Kirjeldan nüüd järgnevalt ühte seika meie ühest õhtust vabaduses:

Õhtu hakul einestasime hollandlaste ja maltalastega (sõbrad, keda kohtasime seal ning kes jäid meiega pea kolmeks nädalaks reisima) oma parkimisplatsil ning võtsime suuna jälle džungli baari poole. Olles näppu saanud omale mõnusa siidri, seadsime sammud ranna poole. Randa jõudes avanes meile imeline vaade tumesinisele taevale täis erksaid tähti ja kuuvalgust, vahepeal sõitsid tähtede vahel nagu joonistatult läbi erksad valged pilvepojad. Viskasime ennast kõik sinna rannale pikali ning lihtsalt olime hetkes.. meie kõik. Mõne aja pärast märkasime, et üks noorte seltskond süütas rannal lõkke ning otsustasime nendega ühineda. Läksime ja tutvustasime ennast ning istusime rannaliivale võhivõõraste juurde maha. Tassisime kõik palmioksi lõkkesse ning jutustasime tule ümber.. tulel on vist mingi võlujõud, sest peagi oli meid seal umbes 20.. kõik meie sõbrad, kes ennist oli baari jäänud, olid nüüd oma tee ka rannale leidnud. Viimasena liitusid meiega ka need kaks eestlast. Poiss haaras kitarri ning hakkas ennastunustavalt mängima erinevaid lugusid.. nagu ühest suust ütlesime kõik, et see oligi veel puudu, ja nii oligi.. Kodu! Jah.. see tundus nagu oleksime olnud kodus, Pirital.. Klooga rannal..vahet pole,  oma sõpradega ning nagu alati keegi mänginuks kitarri.. See oli nagu meie oma väike Jaanipäev, sest oli 25. Juuni. Vabadus.. väike maailm...imeline maailm... armastus..rõõm...eemal materjaasusest... olid need mõtted mis mu peast tol hetkel läbi käisid. Peagi saime aru, et on juba päris öö, ning suundusime oma väikse seltskonnaga parklast tagasi autodesse magama.... aga see tunne.. oligi see.. mida ma siia reisile otsima tulin.. Olen õnnelik inimene, sest olen ennast ümbritsenud nii imeliste inimestega siin elus ning olen neile kõigile nii tänulik, et nad minu teed on rikastanud. 

Paradiis

Eesti - Holland - Itaalia - Malta

Pärast Cape Tribulationist tagasi jõudmist läksime poistega Great Barrier Reefile sukelduma, sellest ma enam pikemalt rääkima ei hakka, kuna olen sellest teinud terve postituse. Sukeldumisest saate lugeda siit : http://laiamaailma.blogspot.com.au/2014/07/sukeldumine-great-barrier-reefil.html .

Täna on 17. Juuli, mis tähendab, et me oleme siin Cairnsis olnud juba 1,5 kuud.  Cairns on üks kummaline linn.. paradiisilinn! See on teistsugune Melbourne’ist või ükskõik millisest teisest ida -ranniku linnast. Keset linna on helesinine laguun, mille ääres me enamik oma päevi oleme veetnud. Esiteks on siin väga palju imelikke ja natuke tobedaid reegleid. Näiteks: raamatukogus ja üldse avalikes kohtades ei ole väga palju pistikuid, et inimesed saaksid oma laptope laadida. Põhjuseks on see, et kunagi keegi pani oma läpaka raamatukogus seine ning see plahvatas, ning nüüd on see igal pool keelatud. Ka pisikesi gaasipliidikesi, mis igal seljakotiränduril olemas on, ei tohi avalikes kohtades kasutada, sest kunagi kellegil see plahvatas ning nüüd on see igal pool keelatud. Õnneks on selle asemele linn leidnud alternatiivi ning igal pool parkides on tasuta grillid, mida igaüks võib vabalt kasutada. Neid hooldatakse regulaarselt iga päev. Igal pool on väga palju rohelust ning parkides on avalikud bbq alad, kus saab grillida ning niisama seltskonnaga tsillida. Seda oleme ka iga päev teinud, nagu aamen kirikus, kogunesime iga õhtu hollandlaste ja maltalastega kokkama mereäärde. Need on kindlasti ühed minu lemmikud hetked siin reisil. Mõni õhtu istusime ja jutustasime ennast unustavalt kuni hilisteni õhtutundideni. Mängisime kaarte, vaidlesime tähtsate maailma asjade üle (eranditult kõige kirglikumaks teemaks erinevate rahvuste vahel kujunes miskipärast gei abielu teema :D) ning nautisime niisama head seltskonda.

Nüüdseks oleme jäänud jälle Henriga kahekesi. 3 päeva tagasi jätsime hüvasti nii hollandlasti Josi ja Martijniga, kui ka maltalaste Nicole’i ja Warreniga, kes võtsid suuna Põhja -Territooriumile, kuhu meie, aga sel aastal jõuda ei plaani. Poisid põrutavad esmalt Ulurule, maltalased aga otse Darwinisse. Lahkumine oli väga kurb ja emotsionaalne. See on uskumatu, kui lähedaseks võivad saada omavahel täiesti võõrad inimesed, kui nad on 1,5 kuud iga päev koos söönud ja koos ärganud. Lubasime, et kohtume kõik jõulude ajal Melbourne’is ning veedame jõulud ning vanaaasta õhtu koos. Alguses oli väga kurb ning muretsesin, et kas nad ikka jõuavad Melbourne’ini välja, kuid Henri viis mu tähelepanu väga heale mõttele – ei tohi muretseda teiste pärast, tuleb täita oma osa lubadusest ja teha nii, et me ise jõuaks sinna. See tähendab seda, et tuleb ruttu töö saada , et saaks edasi rännata. Jah, nii teemegi!

Reisimine on mulle õpetanud ühe väga tähtsa oskuse – hüvastijätmine. Olen oma teel kohanud nii palju imelisi inimesi, ning täpselt sama palju ka hüvasti jätnud iga kord lubades, et kohtume veel, või et külastame üksteist kindlasti kui Euroopasse tagasi sõidame. Tõde on aga see, et me ju tegelikult kunagi ei tea, kas see juhtub või mitte ning kui jätame hüvasti, siis tuleb arvestada ka 50/50 võimalusega, et me ei kohtu enam kunagi... et see inimene kellega me nii palju oleme jaganud lahkub meie elust igaveseks. Aasta tagasi oleks see mulle veel talumatult raske olnud, kuid nüüd olen aru saanud, et see on üks tõeliselt vajalik oskus. Elu läheb edasi.. me kunagi ei tea kust nurga tagant tuleb järgmine inimene kellega me järgmise kuu või paar koos reisime ning jälle peame hüvasti jätma. Nii see läheb.. Igatahes olen õnnelik, et minuga reisib minu parim sober ja hingesugulane Henri kellega me iga päev õpetame üksteisele kuidas on parem elada.

Etteruttavalt võin öelda, et oleme juba töö leidnud, ning homme, 20.juuli, lahkume juba 700 km sisemaale farmi. Tööks saab meil olema aedade ehitamine. Elame koos ühe vahva kohaliku perega ning tänu sellele on meil ka tasuta söök, elamine ja isegi tööautod saame omale, seega raha ei kulu sel ajal mitte millegi peale. Aga täpsemalt kõigest juba siis kui oleme sisse elanud.

Kallistame kõiki oma sõpru hästi kõvasti! Kirjutage ja joonistage meile ikka tihemini :)

SUKELDUMINE GREAT BARRIER REEF'IL LÕPUUUKSS!!!!

Ja siit see tuleb... minu kauaaegne unistus sai teoks tehtud!!! Nimelt käisime sukeldumas Great Barrier Reefil (Ing. K Suurel Korallrahul) See on maailma suurim korallrahu, mida on näha isegi kosmusesse. Siin on esindatud väga väga paljud korallide ja kalade liigid ning lausa 6 erinevat merikilpkonna liiki 7-st. PÕNEV – LÄHEB LAHTI!

Aga alustagem siis algusest..Kaks nädalat tagasi Cairnsi saabudes seadsime oma sammud Pro Dive (ing.K. professionaalne sukeldumine) esindusse, kus registreerisime ennast 5-päevasele Open Water Licence sukelduja kursusele, ehk siis eesti keeles tähendab see seda, et pärast kursuse läbimist võime iseseisvalt ükskõik kus üle maailma ilma instruktorita sukelduda. Kursus koosnes kahest osast – kaks päeva teoreetilist koolitust ja praktiseerimist sukeldumiskooli basseinis ning kolm päeva siis Suurel Korallrahul. Kogu selle nalja eest pidime kokku maksma $845 koolituse eest + $60 korallrahu maksu. Kui see asi eurodesse panna, siis teeb see jämedalt võttes 600 eur. Päris pirakas hind, kuid kui sul ei ole litsentsi, siis ei olegi Austraalias põhimõtteliselt võimalik rahule sukelduma minna, noh kui tõesti midagi vaadata tahad. Võin juba etteruttavalt öelda, et kogu reis kujunes nii meeldivaks ettevõtmiseks, et pärast nõustusime kõik, et oleks võinud isegi rohkem maksta. 

 Laupäeva(28.juuni)  hommikul kell 8.30 seadsime oma sammud siis Pro Dive sukeldumiskooli poole kus kohtusime oma grupiga ning saime teada mis meid ees ootama hakkab.  Meie grupis oli umbes 12 inimest, kuid nendest kõik 5 päeva tegid meiega kaasa ainult 6. See oli mõnus sest nii väikse grupiga oli instruktoril aega kõigi jaoks. Meie instructor oli noormees nimega Kevin Hollandist ning teda abistas siit samast Cairnsist pärit Josh. Oleks liialdus öelda nende päevade kohta seal õppeklassis ja basseinis õppimine, sest meie päevad möödusid ainult nalja ja naeru saatel. Mul on ainlt maailma parimad sõnad nende kahe noormehe kohta öelda, sest see oli kõige meeldivam koolitus mille läbinud olen.  Esimesed kaks õppepäeva olid väga pikad  - hommikul 7-8st kuni õhtul 5ni välja. Esimene päev oli enamik osa teoreetiline ning umbes 2,5 tundi veetsime basseinis harjutusi tehes. Teisel päeval oli samuti teoreetilist osa ning umbes 2,5 h basseinis, kuid siis viis meie instruktor meid kõiki välja sööma ning jäätisele, see oli ka kohustuslik osa koolitusest :D?! Igatahes peale seda viidi meid Pro Dive esinduspoodi, kus tutvustati meile erinevaid sukeldumisvarustusi ning saime ka ise omale kõike proovida ja sobivad firmamärgid ja mudelid välja valida. Iga inimese juures oli ka keegi poest kes seletas kuidas miski asi sobima peaks. Asjad proovitud ja sukeldumisvarustus järgmiseks päevaks valmis pakitud, suundusime edasi jälle kooli kus ootas meid ees lõpueksam. Mul ei olnud vist keskkooli lõpueksameid tehes ka sellist närvi sees kui nüüd. Igatahes tegime Henriga eksami ära mõlemad väga heale tulemusele ning olime lubatud jahile Whoohoo!

Pühapäeva öö vastu esmaspäeva veetsime sealsamas sukeldumiskooli parklas koos oma hollandi sõpradega, sest juba hommikul kell 06.15 oli start. PÕNEV!! Meid võeti kooli eest bussiga peale ning viidi kõigepealt Pro Dive esindusse kus pidime ennast sisse registreerima. Seejärel istusime tagasi bussi ning sõit jahisadama poole võis alata. Kogu reisi jooksul olid meie eest asjad nii ära korraldatud, et meie töö jahil oli ainult nautida head seltskonda, sööki ja muidugi sukeldumisi. Isegi kotid kanti meie eest sisse ja välja. Et jõuda Korallrahule, pidime kõigepealt jahiga mööda Korallmerd sõitma 3,5 tundi. See on üks mu jubedamaid paadisõite siiani. Lained ookeanil olid nii suured, et meie 32-pealisest grupist umbes 15 jäid merehaigeks ning sinna sõit kujunes nagu omamoodi võistluseks kes suudab rohkem oksendada. Õnneks kanti meie eest väga hästi hoolt ning 3,5 tunni pärast olime juba kõik võimelised varustuse selga tõmbama ning vette hüppama. 32 oli meid sellepärast , et lisaks meie 6-pealisele grupile olid meiega samas paadis veel ka juba litsensiga sukeldujad, päästesukeldujad ning nendeks õppijad + 6 instruktorit. Nende kolme päeva jooksul saime teha 9 sukeldumist, nendest 4 olid treeningud ning 5 juba litsensiga individuaalsed ja tõeliselt võimsad kogemused. Kuna meie hollandi sõpradel olid juba load olemas, siis nemad koos oma edasijõudnute grupiga said teha 11 sukeldumist. Oeh, mul pole lihtsalt sõnu selle kõige kirjeldamiseks. Nägime juba oma esimeselt treeningul haid, kilpkonna ja astelraid... rääkimata muidugi nendest meeletult ilusatest korallidest ja värvilistest kalakestest. Tooksin neist välja Lionfish’i (ing.k. lõvikala), Parrotfish-i (ing.k papagoikala), Anemonefish’i (ing.k. Nemo kala) jne.. Võrratu! Veealune maailm on lihtsalt imeline.. kõike ei ole veel inimese käsi jõudnud ära hävitada siin maailmas. Jah ma tean, ka korallrahu on omadega kustumas, ning seda enam on mul hea meel, et meil avanes võimalus seal ära käia ning see maailmaime oma silmaga üle vaadata.

 Igatahes, kõik meie neli treeningsukeldumist möödusid väga hästi ning ees ootas tseremoonia kus meid kõiki kuute litsenseeritud sukeldujateks tunnistati. Selleks hetkeks olime juba nii emotsioone ja ekstaasi täis, et hakkasime kohe oma instruktorilt uurima, mida edasi teha, et saada järgmise astme sertifikaati. Kuna Kevin oli meie kõigi sooritustega väga rahul, pakkus ta välja, et võib meile sealsamas jahil teha ära ka järgmise taseme milleks on adventure/advanced diver (ing. k. edasijõudnud sukelduja kes võib minna iseseisvalt sügavamale kui 18 meetrit). Selleks pidime läbima veel kolm kohustuslikku sukeldumist ning juurde maksma $175. Esimene oli öösukeldumine, mille tegime täiesti pimedas taskulampidega. Saime selleks eritreeningu ning see oli tõeliselt põnev ja natuke närvesööv, sest just ööriti tiirutasid jahi ümber haid. Kuna me oma taskulampidega pimestasime väiksemaid kalu, kes olid ideaalseks saagiks suurematele kaladele, kes omakorda olid ideaalseks saagiks haidele, avanes meil vinge vaade lausa 3-4le haile. Järgmine kohustuslik osa oli Deep dive ehk sügavale sukeldumine, kus läksime ca 30 m sügavusele. Kuna me tegime seda varahommikul kell 6 ning minul oli nina väga kinni külmetusest, siis oli mul selle sukeldumise ajal kõrvadega suuri probleeme. Alla ma ei andnud ning suutsin minna ca 24 m sügavusele, mis tähendas ka et läbisin katse. Instruktor kiitis mind, et ikka jätkasin kõrvade tasakaalustamist ning ei andnud alla ega tahtnud kohe probleemide korral pinnale tulla. Kuigi valu kõrvades tekitas ikkagi väikest paanikat, olin enda üle väga uhke et sain hakkama ega kaotanud kontrolli olukorra üle. Viimaseks väljakutseks oli meil valik – kas fotograafiasukeldumine, kus pidime veealla kaamerad kaasa võtma ning tegema pilte pidades silmas teatud elemente, või veealuse naturalisti sukeldumine, kus oli vaja kaasa võtta kalade kaart ning leida ja uurida võimalikult paljusid erinevaid liike.  Kuna minu Austraalia on omamoodi välja kujunenud ka fotomaailmaga tutvuse tegemiseks, siis loomulikult valisin fotosukeldumise. Pilte tuli palju ja see oli väga lõbus tegevus. Mulle hakkas see nii meeldima, et sukeldusin kaameraga lausa kolm korda ning tegin palju pilte nii veealusest maailmast, Henrist, meie hollandi sõpradest kui ka loomulikult iseendast. Meie eriliseks missiooniks sai leida ülesse kilpkonn, kuid juba mitmel korral ei olnud see õnnestuud. Minu fotosukeldumisel, aga otsustasime minna veidi kaugemale kui meie marsruut ette nägi, sest Henril oli väga tugev sisetunne, et just järgmise korallkalju taga peidab üks kilpkonn ennast. Ja nii oligi!! See tegelane oli näoga nagu tal oleks terve maailma aeg.. rahulikult üks letsatõmme teise järel suundus ta koralle sööma. Ka Henri korjas ühe koralli ning üritas selle abil kilbuga tutvust teha, kuid ei õnnestunud. Siis võttis ta kilpkonna kilbist kinni ning ujus veidi aega koos temaga, kuid kuna me talle õiget sööki ei olnud pakkunud, ei tahtnud ta meiega ikkagi väga sõbraks saada. Igatahes saime temast vingeid pilte ja isegi video kuidas ta koralle sööb. Eesmärk sai täidetud! 

Meie graafik oli nii tihe, et viimasel kahel päeval me ei teinudki midagi muud kui ainult sukeldusime ja magasime. Uskumatu kui läbi see kõik võtab, kuigi vee all me liigutame ennast ju nii rahulikult, et venitada õhu kogus võimalikult suureks, siis ikkagi alates vettehüppest hakkab keha võitlema külma vastu, ning eneselegi märkamata olid pinnale tulles kõik päris läbi.

 

Õnnelik

Sõberid

Kõik see sukeldujate pere

Niisiis kokkuvõttes, saage tuttavaks Mari-Liisist ja Henrist on saanud nüüd täieõiguslikud teise astme sukeldujad. Mul on ainult kõige positiivsemad sõnad öelda nende 5 päeva kohta!!! Olen nii tänulik meie instruktorile Kevinile kes mind erilise tähelepanuga jälgis ja julgustas minu kõrvade ja külmetuse pärast ning olen väga uhke enda üle, et tegin oma nr 1 unistuse Austraalias teoks ning ei andnud kohe alla kui ilmnesid väikesed probleemid rõhu tasakaalustamisega kõrvades ( selle pärast katkestas ca 5 inimest edasijõudnutest), ning olen nii tänulik Henrile, kes tuli ja tegi minuga selle hulluse kaasa ja kes oli ühtlasi ka minu diving buddy (ing.k. sukeldumiskaaslane) ning on ise ka äärmiselt rahul tulemusega. Järgmiseks veealuseks külastuseks saab meil ilmselt Tai, aga eks näis. Meie hollandi sõbrad plaanivad minna ja ülevaadata üks laevavrakk Townsville’is. See pidavat olema Austraalia kõige huvitavam laevavrakk. 

Siin ka nüüd mõned pildid meie sukeldumistest!

Lendavad Hollandlased

 

Meie instruktor Kevin

Christmas tree warm (ing.k. Jõulupuu ussike)

Veealune selfie - check :)

see kauaoodatud kilpkonn :D

Martijn

 

Saime pildi filmistaari Nemo endaga :)

Parrotfish (ing.k. papagoikala)

 

Superman

 

Puhkus on selleks korraks läbi.. seljataga on nii meeletult palju imelisi seiklusi ja toredaid inimesi-  on aeg uuesti farmi otsima minna. Lahkume Cairnsist juba mõne päeva pärast koos hollandlastega ning suuname nüüdsest kogu energia uutele tööotsingutele. Muide oleme nüüdseks Josi Ja Martijniga juba kuuaega koos reisinud, arvan, oleme leidnud omale väga toredad sõbrad kellega suhelda ka pärast Austraaliat. Kuhu me oma farmiotsingutega maandume, seda ei oska veel öelda, eks siis saate blogist lugeda .

Ciao

Puhkus - Nimbin & Fraser Island

Nonii, kõigepealt pean vabandama, et esimene uuendus meie tegemistest pärast farmi alles nüüd tuleb. Iga päev on nii palju tegemisi, nägemisi ja kogemisi täis, et ei suuda lihtsalt arvuti kaant kergitada. 

Igatahes lahkusime farmist  Juuni alguses. Lahkusime sellepärast, et alguses oli meid farmis kolm töötajat – meie Henriga ning Itaallane Luigi. Kuna meie ülemusel oli aga küllaltki raske iseloom, läks Luigi taga tülli ning lahkus päevapealt.. siit, aga hakkasid meie jaoks probleemid pihta. Siiani oli meie töö olnud vaid lehmade söötmine ning nende eest hoolitsemine, Luigi töö oli aga aidata ülemusel lehmi mõõta, kaaluda, süstida jne. Selleks oli vaja lehmad ajada väga väiksesse aedikusse, kust omakorda ühte masinasse mis lehma kokku pigistas nii, et ta kuhugi liikuda ei saaks. Kuna aga ülemus oli väga närvilise iseloomuga, ei piirdunud tema jaoks asi sellega, vaid ta ka oli ka nende vastu vägivaldne nii füüsiliselt kui vaimselt. Niisiis, kuna Luigi oli läinud, pidi Henri hakkama seda tegema, kuid kes vähegi Henri ja minu põhimõtteid teab, see teab et kohe kindlasti ei saa selline asi meile meeltmööda olla. Seega ütlesime ülemusele, et meile ei sobi lehmade vastu vägivaldne olla ning olime seal veel kuni meie asemele leiti uued inimesed. Kõigepealt tulid meie tööd proovima kaks hollandlast Jos ja Martijn. Nemad said aga juba esimese päeva õhtuks aru, et miski on mäda ning järgmisel päeval pakkisid oma asjad ning läksid ära. Pidime veel nädalaks farmi jääma. Järgmisena tulid meie asemele prantslane Tim ning Belglane Eliott. Kuna nemad mõlemad vajasid hädasti raha, saime me nad välja koolitada ning nemad jäid sinna. Head aega farm!

Belgia-Prantsusmaa-Eesti ehk Eliott-Tim-Henri

Kuna meie saime hollandlaste Josi ja Martijniga väga hästi läbi, kutsusid nad meid endaga Fraser islandile (ing.k. Fraseri saarele) ning muidugi olime me nõus. Niisiis tuli suund jälle rannikule võtta. Esmalt, aga sõitsime ühte väiksesse külakesse New South Wales’i Ja Queenslandi osariigi piiril nimega Nimbin. See linnake on väga kuulus oma hipi- ja narkokultuuri poolest ning olime sellest kuulnud juba esimesel nädalal Melbourne’i saabudes. No tõesti, kui Nimbini sisse sõitsime avanes meil vaade meeletult värvilisele väiksele asulale kus kõndisid ringi väga rõõmsad looduslapsed ja igal pool propageeriti kanepit ja muud säärast. Otsustasime , et tahame Nimbini vaibi rohkem kui tavalised turistid tunda, ning jäime sinna kaheks päevaks ning see oli ainuõige otsus.

Nimbini külakeses, Sinimägede põhjapoolses otsas, elab umbes 320 kohalikku inimest ning ülejäänud on kusagilt kõrval alevikest kokku tulnud hipid või seljakotirändurid. Kogu küla rahvas hoiab väga kokku ning on väga sõbralikud ja külalislahked linnakese külastajatega. Tõesti, ma ei ole sellist vastuvõttu ja sõbralikkust mitte kusagil mujal tundnud. Võtsime aega, ning istusime ja jutustasime paljude kohalikega. Uurisime kuidas selline külake on tekkinud ning kuidas nad seal niimoodi rahumeelselt eksisteerivad. Tundsin ennast kui kodus, tänaval kõndides tulid nii paljud kohalikud juurde meid tervitama ja uurima kust meie pärit oleme. Meile oli lahkelt nõus küla ajaloost rääkima üks vanem meesterahvas, kes tutvustas meile Bunjalung’i kultuuri ja rääkis nende põhimõtetest ja tõekspidamistest. Põhiline moto mille järgi kõik Nimbini asunikud elasid, oli: “Kohtle kõiki inimesi samamoodi nagu sa soovid, et sind koheldakse”.  Igale poole tänavale oli kirjutatud nö. “tänavakood”, mis nägi välja selline:

Kohtasime üht väga toredat naisterahvast , kes teadis väga palju igasugustest üritdest ja ravimtaimedest, ning kes ei pidanud paljuks meile kõikvõimalike taimede ajaloo rääkimist. Ma arvan, et minu jaoks kõige meeldejäävam kogemus sellest linnast , oli Nimbini muuseum. See muuseum oli vabatahtlike linnaelanike projekt, selle eest ei pidanud maksma vaid võis annetuse teha oma emotsioonide põhjal mis keegi sealt sai. Minu emotsioonid olid vägevad.. kokkuvõttes võib öelda, et need väikesed ja tumedad ruumid olid täis väga palju paksu ja vägivaldset ajalugu, kuidas valge inimene tuli ja võttis aborigeenide maad ja valdused ära (Põhimõtteliselt on sellise temaatikaga enamik Austraalia muuseume). Kusjuures siin, 21. Sajandil elavad aborigeenid endiselt väga halbades tingimustes ning keegi ei hooli sellest, et nemad olid ju algselt hõimud kes siin elasid. See kõik läks meile mõlemale väga südamesse. Kui olime peaaegu tervele muuseumile ringi peale teinud, jäi meile silma üks huvitav mees, kes meiega ka peatselt jutustama tuli. Tegemist oli Tiibeti mungaga, kes oli alles pöördunud tagasi Austraaliasse. Rääkisime temaga pikalt tema elust ja tegemistest. Ta rääkis, et on palju maailmas ringi reisinud Laamaga (mitte Dalai laamaga, on ka teisi laamasid) ning kohtunud ka sellesama laama reinkarnatsiooniga, kelle juures ta õppinud oli, ning kes oli siit maailmast lahkunud. Onu soovitas meile paljusid huvitavaid kohti kuhu kindlasti minna kui lõpuks oma reisiga Indiasse jõuame ning enne hüvasti jätmist ütles meile veel: “ ....and remember, you won’t find anything, so good luck!” (ing.k. “... ja ärge unustage, te ei leia midagi, seega edu teile!”). Selle lause all mõtles ta seda, et kõik inimesed siin maailmas on mingi asja otsinguil... parema töö, parema elu, parema elukaaslase, parema palga jne.. aga tegelikult on kõik see meie endi ümber siin ja praegu. On lollus istuda ja oodata kuni sind tabab mingi õnnepomm mis kõik su elus heaks teeb. Tuleb kohe, siin ja praegu tegutseda nii, et me oleksime õnnelikud ja rahul oma eludega. Targad sõnad, kas pole ?! Need samad sõnad oli talle öelnud tema guru vahetult enne tema kloostrist lahkumist ning ta ütles, et tal endal läks 10 aastat enne, kui ta mõistis mida guru selle all tegelikult mõelnud oli.

Nimbini peatänav

Muuseum

Selline vaade avanes meile hommikul oma autos ärgates

Igatahes.. võimsad emotsioonid Nimbinist.. oleksime väga tahtnud sinna veel kauemaks jääda, kuid aeg tiksus ja juba järgmisel päeval pidime hollandlastega juba Sunshine Coastil (ing.k. Päikesepaiste rannikul) kokku saama. Veetsime öö meeletult paksus vihmametsas Border Ranges’i rahvuspargis ning juba järgmisel hommikul võtsime suuna rannikule. Sõit kulges pikalt mööda looklevaid mägiteid, iga nurga tagant tuli välja aina kaunim vaade mida nautida. IMELINE!

Hommik Border Rangers'i vihmametsas

Border Ranges'i vihmamets

Minu modell

Oleme kõrgemal kui pilvepiir :)

FRASER ISLAND: 

Olles jõudnud Sunshine Coastile, kohtusime hollandi poiste Josi ja Martijniga ning võtsime suuna Fraser Islandi poole. See on maailma kõige suurem liivasaar, kuhu on võimalik ligi pääseda vaid neljaveolise autoga. Fraseli saar on ühte pidi 24 km lai ja teist pidi 120 km pikk. Eriti on see koht teatud väga suure dingode populatsiooni poolest. (Dingod on metsikud koerad Austraalias, kes on tihtipeale isegi ohtlikumad kui kõikvõimalikud mürkmaod, kuna nad võivad ootamatult rünnata. See on nii sellepärast, et inimesed on neid metsikuid olendeid söötnud kuigi seda ei tohiks kohe üldse teha. Saarel on olnud palju juhtumeid kus need dingod, keda on toidetud, on inimesi vigastanud ning peale seda peavad metsavahid rünnanud dingo kohe maha laskma, et ta enam kahju ei saaks teha. Tegelikult on ju ikkagi inimene ise süüdi). Saarel on esindatud ka väga paljud erinaved metsatüübid, mis kõik kasvavad ainult liiva peal. Mulle  on siiani arusaamatu kuidas on võimalik, et nii lopsakas taimestik kasvab ainult liiva peal.

Dingod

 

Igatahes pakkisime oma asjad poiste minibussi üle ning mahutasime ennast neljakesi meie armsasse Pajerosse. Veetsime saarel 3 ööd ja 4 päeva tõeliselt matkates. Magasime koguaeg mereääres või metsas ning kokkasime oma pisikestel gaasipliitidel. Seljakotiränduri elu alaku!! See on tegelikult päris lõbus, kui oma autoga on kaasas kogu söök, nõud ja isegi pliit.. annab väga palju vabadust liikumiseks ning ei pea arvestama kus nüüd öösel ööbida või süüa. Loomulikult hoiab selline eluviis ka väga palju rändurile väärtuslikku valuutat kokku.

Saarel panime oma auto ikka väga korralikult proovile, sest sõiduteed puudusid täielikult. Pidime läbi murdma kas paksust liivast rannal või vingetest off-roadidest sisemaal. Sõitsime peaaegu terve saare läbi. Ookeanis ujuda kahjuks ei saanud, kuna siin Põhja-Aussis on  soolavee krokodillid igal pool patrullimas ega mõni magus inimeseloom vette ei hüppa. Selle asemel, aga külastasime mitut erivärvilist järve ning nendest ühes sai ka supelda. Järve nimi oli McKenzie lake (ing.k. McKenzie järv) ning selle vesi oli kristallselge. Saare üks meeldejäävamaid osi oli kindlasti päris püütoni nägemine. Oleksime selle vase tegelase peaaegu alla ajanud, kuid Martijn märkas teda õnneks õigel ajal ning selle asemel saime autost välja tulla ning temast ilusaid pilte teha enne, kui ta metsa tagasi kadus. 

Püüton

 

Panime oma Pajero korralikult proovile

Kui vihma sajab, tuleb autos kokata - no problem :D

kutid

 

Hollandlased

 

Suplus McKenzie järves

Matkasime liivadüünides

Pärast nelja päeva Fraseri saarel suundusime tagasi mandrile ning alustasime oma teekonda Cairnsi poole, kus ootab meid ees sukeldumine Korallrahul. Seiklustest Cairnsis ja teepealsetest peatuskohtadest kirjutan aga juba järgmises blogipostituses J!.

Seniks ciao!

PS: Kes mäletab, siis enne farmi minekut kirjutasin, et Henri ei kavatse oma habet ajada enne, kui farmiaeg läbi on. Noh, oodatud 4st kuust kukus välja küll kaks, kuid siin on ikkagi pildid tulemusest ;)

Habemik ( seda vaatepilti kahjuks või õnneks enam ei eksisteeri :D)