Pühapäev on turupäev

Darwin.. linn, kuhu me omast arust kunagi ei pidanud tulema... siin me siis nüüd oleme. Darwin on Austraalia Põhja Territooriumi pealinn ning ühtlasi asub see ka kõikidest teistest populaarsetest linnadest ja vaatamisväärsustest väga kaugel. Sõitsime siia Julia Creek’ist maha peaaegu 2000 km, ning laupäeva pärastlõunal, kui kohale jõudsime, ei tundunud see üldse eriline koht. Isegi võiks öelda, et oli väike negatiivsuse maik suus, kuna olime midagi vingemat oodanud.

See kõik aga muutus pühapäeval.. ärkasime varahommikul ookeani ääres ning teades, et pühapäeval on palju turge Darwinis, otsustasime kaks nendest läbi käia ja veidi meelt lahutada. Hommikune laat/turg toimus kohas nimega Nightcliff. Autost välja astudes haaras meid kohe turu melu.. kaubeldi, söödi, joodi, lauldi.. mõnus oli. Vaatasime siis meiegi kõik pakutava kraami üle ning otsustasime omale midagi head lubada pärast sellist töösaagat seljataga.. Nii tegimegi..Haarasin endale ühest putkast suure pannkoogi maasikate ja mandlitega ning teisest putkast värske smuuti ning istusime maha muusikat kuulama. Mm.. seda mõnusat pühapäevahommikust tunnet on raske sõnadesse panna.. päike säras taevas, linnud laulsid, inimesed olid õnnelikud ning meie tundsime ennast vabana.. olime sellest juba kaua puudust tundnud.. Kuna päev läks liiga palavaks, otsustasime ennast järve äärde kosutama minna (Jah, järve. Kuigi Darwin on ümbritsetud ju ookeaniga, ei saa siin mitte kuskil ujuda, kuna ookeanis on soolaveekrokodillid ning meduusid, kes võivad tekitada väga tõsiseid kahjustusi ning lastele võivad olla surmavad).

Keset päeva saime kõne ka oma uuelt ülemuselt, kes meiega kohtuda soovis. Tegu on keskeas meesterahvaga, kes vähemalt esmapilgul tundus väga vaba suhtlemise ja muidu olemisega. Tundub, et ka meie meeldisime talle, kuna ta oli väga üllatunud, et oleme kohe nii valmis kõike tegema ja töötama. Meie uueks tööks saab olema umbrohu hävitamine suurtelt farmide karjamaadelt. Muud ma hetkel ei tea, seega sellest saan kirjutada alles siis, kui asi juba käimas on. Seda saame teha umbes 3-4 nädalat, kuid rohkem polegi vaja, sest siis on meil Aasia jaoks raha koos ja võime Austraalias töötamise täiesti lõpetada, kui soovime.

Aga turupäev jätkus.. iga pühapäev on Darwinis üks väga suur turg, mis toimub põhirannas. Me kumbki pole vist kunagi nii suurt liikuvad laata näinud kui see. Õhtuhämarusse oli üles seatud kümneid ja kümneid putkasid igasugu kunstiteoste, söökide, jookide, mänguasjade, muusikainstrumentide ja kõige muu vajalikuga. Lisaks oli sinna kogunenud ka palju esinejaid – tulepuhujad, klounid, muusikud jnejne.. Meile jäi  eriliselt silma üks bänd, mis koosnes trummarist ja didžeridoo mängijast. Nad tegid nii erilist muusikat, et kogu laada rahvas koguneski ainult neid kuulama kui nad mängisid. Drummar oli endale ehitanud 180 kraadise trummikomplekti ning teda jälgides jäi mulje, nagu oleks tal 6 kätt, et kõiki neid taldrikuid lüüa ning didžeridoo mängija oli omale kokku ehitanud pilli 4st didžeridoost mis kõik olid erineva kõlaga. Kokku moodustasid nad maagia. See oli tõesti üks harukordsemaid muusikaelamusi mida me eales kuulnud oleme. Õhtu lõpetasime Mindil’i rannas istudes, koos sadade teiste noortega, kes olid sinna kogunenud järjekordset hingematvat päikeseloojangut vaatama. Mulle hakkab Darwin aina rohkem ja rohkem meeldima. Või tegelikult arvan ma, et mulle meeldivad kõik ookeaniäärsed linnad.. või vähemalt peaaegu kõik. Ookean teeb vabaks..

Siinsamas Austraalia põhjatipus sinise taeva ja ookeani kaldal päikesetõusu vaadates tundsin, et olen õnnelik. Pärast oma kõiki paremaid ja halvemaid seiklusi siin mõistsin, et on ju kaks asja mida inimesed oma elus enim taga ajavad – armastus ja vabadus.. armastus elu vastu, inimeste vastu, et oleks inimene kes vastu armastaks jne.. ning vabadus ise ostsustada, tööd valida, elukutset valida, rännata, vabadus olla vaba.. mõistsin, et mul on ju need mõlemad olemas....

Farmisaaga

Nonii.. alles sain postitatud meie uuest tööst kuid juba siis oli selge, et tuleb teha veel eraldi postitus inimestest, kellega me viimased 2 kuud koos elasime. Ütlen juba ette, et see postitus saab olema veidi emotsionaalne ja palju positiivset siin ei ole, kuid ärge seda negatiivset endaga kaasa võtke.

Alguses uuele töökohale jõudes oli meil südames tõeline rõõm – lõpuks saame Austraalia farmiinimestega koos elada ja töötada. Tõesti, ka koos elada, kuna kindlasti on väga palju asju, mida nemad teavad ja mõtlevad, millest meil oleks ka midagi õppida. Meil oli sees väga positiivne tuhin peale esimest õhtusööki ja vestlust. Meil oli palga sees ka toit ning pereema veel ütles mulle, et sööge palju jaksate, nagu mu mees ütleb – mida rohkem sööte, seda rohkem palka saate. Muidugi pakuti meile limonaadipurke ja teed meega ning öeldi, et võtke alati kapist mida ise tahate. Iga õhtu istusime koos ja tegime nalja ning meil oli väga lõbus. Selles peres oli pereema, isa, nende tütar ning tütre laps. Lisaks oli neil ka 2 koera, kellest kumbagi enam kuu aega hiljem meiega polnud.

Nii läksid asjad umbes esimesed 2 nädalat, ilma eriliste muutusteta. Siis aga hakkasime vaikselt tajuma, mis selles peres tegelikult toimub. Õhtuti hakkasid paukuma esimesed uksed, toimusid esimesed halvasti ütlemised kõigi ees jne. Kui jõudsime oma teise töö asukohale, siis läks täiskohaga trall lahti.

Alates sellest, kui alustasime oma õiget tööd – aiapanekut, pidime me töötama koos pereemaga. Väga kähku hakkasime aga pidevalt kuulma, kui väga teda ärritab ning kuidas ta VIHKAB seda, et meie teeme tööd, mida tema peaks tegema.  Asi oli nimelt selles, et meie olime üldse sinna kutsutud, kuna pereema oli selga vigastanud, ning nüüd oli vaja uusi inimesi, kes töötaks tema asemel. Varem oli neil alati 1 töötaja olnud, nüüd olime me aga kahekesi. Seda valu tema seljas saime meie pidevalt ja alati tundma. Ta oli pidevalt väsinud, ohkis, rääkis kui kohutav on olla tema nahas ning muidugi taaskord – kui väga ta VIHKAB näha meid töötamas.  Need kommentaarid olid pidevad ja lakkamatud, kuid proovisime olla võimalikult viisakad ja mõistvad. Peagi hakkas see stress aga avalduma uuel viisil – ta leidis, et kui tema ei saa töötada, tuleb tal anda endast parim, et meie hästi töötaks. See on väga selge, mõistetav ja tore, kuid seda otsustati teha väga ebameeldivatel viisidel. Nende viiside hulga kuulus meie tööl jälitamine – ta seisis autoga igalpool, kus meie olime ning kui proovisin juttu teha, oli vastus, et tal on kõik hästi ja me tehku oma tööd. Ühesõnaga – polnud meil võimalik rääkida temaga, ega omavahel, sest meil sõideti pidevalt kõrval. Kui ta oli kõrval, kehtis pidev sõjaväekord ning sealjuures olime ainult keset ühe inimese ohkimist ja närvitsemist. See on väga väsitav ning sellele muidugi järgnesid ka eelnimetatud õhtused loengud. Alati.

Seejärel, olles meile õpetanud juba kõike, mis aiapanek endas sisaldab ning meid väga kiitnud meie kiiruse ja asjalikkuse eest nädal hiljem (kusjuures me olime väga leplikud ja mõistvad ja ei näinud olukorda veel üldse nii negatiivsena), sadas ta jälle 5.30 hommikul uksest sisse ning teatas tõsisel häälel – see nädal hakkame teie tööd korralikuks tegema, kiiresti te juba oskate, nüüd teete korralikult. Jällegi pole selles midagi halba, et keegi meid korralikult töötamas tahab näha, kuid see oli öeldud väga negatiivsel viisil ning peale selle jutu ei olnud ta nõus meile hommikusöögilauas otsagi vaatama. Sellele järgnesid ‘’korralikustamise meetodid’’, mille juures oli ilmselgelt näha, et 15 aasta jooksul polnud üheltki töötajalt selliseid asju soovitud. Näiteks teipis ta üks hommik Mari-Liisi jala ümber valge kleeplindi ja teatas, et nüüd pean ma alati seda jälgima, et näha kui sügavale aiapost läheb. Sama pani ta ka endale ning siis ütles – minge tööle ja oodake kuni ma sinna jõuan. ‘’Sinna’’ jõudis 20 minutit hiljem see sama närviline, viha täis inimene ja teatas, et nüüd teeme asju teistmoodi. Ning muidugi eeldati meist, et me kohe teame, ning ta oli väga muserdatud, kui ma ei teadnud tema mõttest lugeda, et mina pean posti talle ulatama selle asemel, et muidu Mari-Liis seda teinud on vms. Seda kleeplinti muidugi ei läinud päeva jooksul vaja ning hiljem ta lahkus ja tegime omal moel edasi. Saime muidugi ilusama aia kui eelmise, kuid see oli ka meie elus teine aed, seega on loomulik, et see on ilusam kui esimene. Tema sai sellest aga indu juurde ning järgmine hommik pidime kuulma kiidukõnet tema enda geniaalsetele meetoditele ning teadsime, et kõik läheb täpselt samamoodi edasi. Mina ütlesin talle, et meil ei ole vaja teipi jala ümber, et selle nimi on kogemusest õppimine. Ilmselt oli see isiklik rünnak tema metoodika vastu. Igaljuhul avas see kõik järjekordse peatüki meie farmielus.

Umbes sellest hetkest hakati olema meie vastu ebaviisakad ka vabal ajal. Iga kord, kui üritasime pereemalt midagi küsida või juttu alustada, kuna oleme ühes ruumis, olid vastused väga ebaviisakad, napid või võis neist välja lugeda selge soovi meid panna end halvasti tundma. Ka see oli pidev ja lakkamatu. Kui auto oli täis laetud roostetanud metalli, puruks kumme ning pappkaste, lasti mul see prügiauku visata. Kui olin seda tegemas, sain aga ülbe vastuse, et ega see kõik prügi pole. Kui läksin küsima, mida ma siis ei tohiks ära visata, ütles pereema mulle: ‘’Kas sa tõesti ei suuda oma peaga vahet teha prügil ja vajalikel asjadel?’’. Ausõna, see kõik nägi välja kui võrdväärne prügi. Lõpuks oli mul veel üks küsimus – kas üks konkreetne ratas tuleb ära visata, kuna see oli ainus asi, mis korralikum välja nägi. Pidin seda küsima 3 korda, ning 3 korda anti mulle eelkirjutatud vastus. Lõpuks suutis ta öelda konkreetselt ‘’jah, see on see ratas, mis tuleb ära visata’’. Lõpuks oli see hoopis üks vähestest asjadest, mida ei tohtinud ära visata ning muidugi olin seljataga selle viha mina enda kaela saanud.  Sellest sai meie ainus suhtlusvorm kogu ülejäänud aja seal.

Ükskord võttis perekond endal nädalavahetuse vabaks, et minna kuhugi sünnipäevale. Vabadest päevadest saime me teada eelmise päeva õhtul, seda juhul, kui ise küsisime. Näiteks küsimusele, mis kell on hommikusöök, tuli tige vastus – vaata ise mis kell ja mida võtad, meie homme ei tööta. See kujunes samuti tavaks. Igaljuhul, olid nemad ära minemas ja lihtsalt ütlesid, et me võime ka ümbritsevatesse linnadesse minna. Me teatasime, et oleme rahul ka keset põldu karavanis olemisega ja ei pea kuhugi minema. Põhjus oli selles, et tahtsime raha säästa ning oleme juba Austraalias palju reisinud, seega lihtsalt ühte väikest linna kuskil manatee ääres ei olnud meil tõesti huvi vaatama sõita. Meil oli väga hea meel saada päev sõpradele kirjutamiseks, raamatute lugemiseks ja pilli mängimiseks. See ärritas pereema nii palju, et ta kõndis toast lihtsalt välja sõnadega ‘’mida iganes’’.

Kusagil vahepeal ilmus sisse ka uus teema – toit. Ühest hetkest ei olnud meile enam lubatud kõik toiduained, mis neile. Tütrel olid oma isiklikud asjad oma riiulil, millest meil paluti eemale hoida ning iga kord, kui üldse ise midagi võtma läksime saime samad vanad negatiivsed kommentaarid. Nüüd siis mõned näited. . Ühel vaba päeva hommikul tegi Mari-Liis omale salatit ning kui pereema seda nägi tegi ta kohe väga ebameeldiva ilme ning ütles, et NEMAD ei söö kunagi hommikuks salatit.. et nii lihtsalt ei sööda siin. Selle peale vastas tema naiivselt okei ja mugis oma salatit edasi, mis teda ehk veidi häirida võis. Järgmisena oli probleem minul kui panin ühel hommikul tee sisse vahtrasiirupit. Selle peale tuli pikk loeng sellest, kuidas vahtrasiirupit ei panda tee sisse vaid jäätisele ja pannkookidele, sest tee jaoks on suhkur mõeldud. Kolmanda totaka näitena saime loengu selle eest, et sõime ühel pärastlõunal hommikuhelbeid piimaga. Pereemale ei olnud see üldse meeltmööda, sest need on ju HOMMIKUhelbed ning neid ei sööda pärastlõunal. Nemad kunagi ei söö. Kõikide selliste loengute peale tegime meie viisaka näo, ütlesime, et saame aru ning jätkasime söömist.

Lisaks sellele jäi meie toidulaud vaikselt aina tühjemaks. Kõikide asjade, mille puhul nad nägid, et meile maitseb piisavalt, et ise vahest kapist võtta, ostmine lõpetati. Kommenteeriti pidevalt meie liigset tarbimist ning isegi öeldi, et pärast meie tulekut on nende toiduarved 2000 dollarit tõusnud. Kuna pere toidulaud koosnes peamisest suhkrust, saiast ja lihast (mis tuli neile tasuta), siis kuna me ei naudi ühtegi neist asjadest, siis sõime ainult hommikul, lõunal ja õhtul nii nagu ülejäänud pere ning kui ise sõime varem Austraalias 600 dollari eest kuus, siis ei olnud me kuidagi seotud 2000 dollarise toidukulude tõusuga.

Seega mis oli kasvanud toiduarvete taga tegelikult? Sellele vastamiseks pean enne andma adekvaatse kirjelduse peretütrest. Peretütar oli hilistes 20ndates ning oli ka justkui seal tööl, tal oli ka väike 2 aastane laps, keda nad pereemaga kahekesi peamiselt kasvatasid. Ta tundus meile alguses väga tore – oli jutukas ning alati rahulik. Ta oli ka tõsiselt ülekaaluline, kuid väitis, et see tuli koos lapsega ning tundus, et soovis tõsiselt alla võtta – luges iga päev kaloreid jne. Ka see muutus pärast 2te nädalat seal. Peagi märkasime, et ta proovib pidevalt kõrvale viilida kohustustest, mis talle on jäetud (k.a. tööülesanded) ning neid teistele jätta. Näiteks kui pereema soovis, et tema nõud peseks, arvas tütar, et teised seda soovi ei kuulnud ning kohe kui pereema õhtul oli oma tuppa läinud kadus ka tema, jättes meid Mari-Liisi ja suure kuhja nõudega üksi sinna ilma midagi ütlemata. Muidugi pesime nõud ära ja pidasime seda erandjuhuks, kuid see ei olnud nii. Kui tundus, et meil on aega üle, palus ta ikka ja jälle meil teha asju, mis olid talle usaldatud. Meie farmiaja lõpuks seal oli ta juba täielikult, eranditult 100% tööst vabastatud. Ta ainult istus päevad otsa telefonis ning lisaks sellele sõi, kohutavates kogustes. Tal oli eraldi oma külmkapp täis komme, shokolaade, limonaade, jäätist, küpsiseid, keedukreemi ning kõike muud magusat, mida inimene eales ette kujutada võiks.  Tema kaalukaotuse soovist oli saanud meeletu magusa ahmimine päevast päeva ning kui meie olime päev otsa ennast katki rabanud tööl olles ja tema ainult kodus istunud ja söönud, siis proovis ta ikka iga kord välja ‘’libiseda’’, kui oli tema aeg nõusid pesta. Ta on kindlasti kõige laisem inimene, keda me oma elus kohanud oleme, selles pole vähimatki kahtlust.

Kuna nüüd ka ema ei olnud töövõimeline ning hakkas oma eluga leppima, siis oli neil tütrega suurepärane võimalus iga päev koos kodus magusaorgiat korraldada, ja nii oli alati eraldi kapp täis tütre koogi ja küpsisekokkamisvahendeid, sadade dollarite eest. Ilmselt läks ainuüksi neil kahel Coca colale ja kummikommidele umbes 150 dollarit nädalas, rääkimata jäätisest, küpsistest, shokolaadidest, kookidest jms. Muidugi olime aga kasvanud arvetes süüdi meie, ning meie toidulauda piirati jätkuvalt.

Siis jõuame pereisa juurde, kes on kindlasti palju paremas seisus kui teised 2. Ta oli väga töökas – pidi ju kogu perele kõike pakkuma. Ta teadis ka väga hästi, kuidas kätega asju teha ning oli igas mõttes võimekas, hea mees oma perele. Tal oli küll komme iga õhtu end purju juua ja siis vahest emotsionaalseks muutuda, kuid nii rõhuvas ja surnud atmosfääris, nagu seal oli, ei pannud me seda kuidagi imeks. Temaga oli meil üldiselt tore, kuid lõpus muutus ka tema salgavaks ja ebameeldivaks. Tema andis meile lõpuks viimase tõuke lahkumiseks.

Võime kindlasti öelda, et nad on kõige ignorantsemad inimesed, keda me kunagi kohanud oleme. Seda näitasid mitmed asjad. Esiteks, et olnud neil kombeks mitte millegist omavahel ega meiega rääkida, kui keegi oli hommikul teise peale pahane, ootas ta õhtuni, et saaks vastu salgav olla, kui kellegil oli paha tuju, siis karjuti omaette maailma peale ning teistele ei tohtinud näidata. Lisaks olid nad ka meeletud tarbijad – tohutus koguses liha, magusat, suhkrut, magusajooke jne. Seda ei ole võimalik sõnadesse panna, kui palju jama nad tarbisid. Ning muidugi kõik ,mis oli natukene katki, läks kohe prügikasti ja nende campis (eesti k. laagris) pidi olema eraldi singilõikur, juustulõikur, juurviljalõikur, jäämasin, mullimasin.. seda võiks jäädagi loetlema. Telekad käisid 24/7, ka siis kui nad nädalavahetuse eemal olid ning sama õhukonditsioneeridega. Nende jaoks oli imekspandav, et me enda karavani oma välja lülitame, kui tööl oleme. Kõik nende praht läks poole meetri sügavusele maasse kaevatud auku ning paar korda nädalas pandi see ka põlema, et ruumi juurde teha. Kolmandaks, vabal ajal meeldis neile lihtsalt..tappa. Kas käis pereisa kängurut maha laskmas, et koer saaks saba ära süüa või käidi niisama kala püüdmas, ilma et ühtegi kala söödud oleks vms. Muidugi oldi ka täiesti aksepteerimatud igasuguste teiste arvamuste ja maailmavaadete kohta ning veidi haritumad teemad nagu teater, muusika vms tingisid söögilauas lihtsalt piinliku vaikuse. Võin veendunult väita, et olgu need inimesed võimelised oma kätega tegema mida tahes, nad korjasid oma ellu ainult kuhjaga õnnetust, vingus olekut, negatiivsust ja tarkust ei olnud neis kuskilt otsast leida. Saime pidevalt osa nende negatiivsusest ning pidime samasuguses keskkonnas ise head nägu tegema, et mitte nende olekut häirida. Kuulsime pidevalt nende rahamuredest ja saime tunda nende viha elu vastu.  Lisaks mõtlesid nad ka, et oleks lahe meile näidata, kuidas pereisa lehma maha laseb ning siis viidi meid seda vaatama. Igas jaamas tapetakse iga kahe nädala tagant ära üks lehm, kellest siis kogu jaam söödud saab. Läksime sinna kolme maasturiga, kõigepealt lasi meie pereisa lehma maha ning siis jooksis station manager (jaama juhataja) tema juurde ning lõikas tal kõri läbi ning punpas vere välja. Seejärel veeti ta autoga ühe puu alla ning võeti maha nahk. Kuna tegu oli kahe töötaja treeninguga, siis seletas boss seekord ekstra hästi ära kust mis osi tuleb võtta. Mina ja Henri seisime seal lihtsalt tund aega ja vaatasime kõike seda pealt. Ma ei oskagi kokkuvõttes seda kuidagi kommenteerida. See ei põhjustanud meis kummagis erilist šokki.. lihtsalt mina seda kunagi ei teeks ning lihast pean ka nüüd palju vähem lugu. Muidugi oli kahju vaadata kuidas ühe looma elu niimoodi lõpetati ning õhtul ühes koos ära grilliti.. kuid rohkem ma ei oskagi selle kohta öelda.. tekitas vist lihtsalt tühjuse tunde. Võibolla kunagi järgi mõeldes leian rohkem sõnu oma emotsioonide kirjeldamiseks.

Samal  õhtul otsustasime, et on aeg lahkuda ning teatasime neile, et oleme siin pidevalt pinges ja õnnetud ning ei soovi enam nii jätkata. Pereisa võttis uudise väga rahulikult, kuid kurvalt vastu. Kuna me asusime tol hetkel ju täiesti Queenslandi ja Northern Territory piiril, ei eeldanud me, et kohe minema saame ja pakkusime välja, et kui nad soovivad siis võime neid selle nädala lõpuni aidata kuni nad leiavad võimaluse meid tagasi Canobie’sse viia, kus meie oma auto asus (ca 600 km eemal). See mis järgnes oli lihtsalt hämmastav.. ärkasime hommikul valmis tööle minema, kui astus pereema kööki juba makstud palga paberitega ning vajalike dokumentidega. Üks kaks ja korras! Hetk hiljem tuli sisse pereisa, kes ütles et nüüd on aeg asjad ruttu ära pakkida, sest meid viiakse Headingly Stationi ( ing. k. Headingly jaama – koht kus olime) eralennukiga Canobie’sse. Woahh.. tegime väga kiirelt ning juba pool tundi hiljem olime õhus.. Hüvasti okastraadid ja hüvasti Storchide pere.

Lend kestis kaks tundi ning oli äärmiselt meeldiv. Meie piloodiks oli 22 aastane noormees, kellega terve tee vestlesimeelust ja olust. Tal on tüdruk Saksamaal, keda ta pole juba mitu kuud näinud ning tema unistus on minna Kanadasse floating plane’idega (ing.k. vesilennukitega ) sõitma/töötama minna, mida ta ka 6 nädala pärast teeb. Lahe, kui huvitavaid inimesi elu meie teele siin reisil on toonud. Igatahes, olles maandunud, asjad autosse tagasi pakkinud ning veidi asju ajanud.. istusime taas autosse ja panime ajama. Esimene peatus oli meil Julia Creek, kus panime kohe uuesti ülesse töökuulutused ning juba samal õhtul võtsime suuna veel rohkem sisemaale – Mt. Isasse. Järgmisel hommikul meili vaadates leidsime sealt tööpakkumise ning et peame koha sellele inimesele helistama sest asjaga on kiire. Hetk hiljem oli kõne tehtud ja kergem töö peaaegu kahekordse palgaga olemas! Seega siit õppetund: Ei tohi kunagi istuda ja kannatada negatiivset ülemust, ebameeldivat tööd või keskkonda, sest uus ja parem võimalus võib ainult 24 tunni kaugusel olla ;).

 

meie transport 

Niisiis.. võtsime suuna Northern Territory pealinna Darwinisse ning juba homme hommikul alustame uue tööga.

Tsaupaka

Uudiseid Sügavalt sisemaalt

Nonii.. viimasest postitusest on möödas üle 2 kuu ning esmalt pean jälle kõigi koduste lugejate ees vabandama, et kohe kuidagi ei ole saanud mahti arvutit kätte võtta ja kirjutama hakata. Oma osa selles on ka suuresti  Austraalia “suurepärasel” internetiühendusel loomulikult.

Oleme nüüd juba üle kahe kuu olnud jälle töö lainel. Meie tööks on suurte aedade ja aedikute ehitamine ümber suurte karjamaade. Lisaks aitan mina kõiges vajalikus ka pereema ja Henri pereisa.  Asume omadega nüüd ranniku asemel Queensland’i sisemaal ning reisime sinna kus tööd vaja teha on.  Esimene peatuskoht oli Normanton. Peatusime seal ühes suures farmis nimega Glenore. Kui Goondiwindi farmis oli tegu väikese feed lot’iga kus oli max. 6000 lehma, siis nüüd oleme farmides kus on kümneid kuni sadu tuhandeid lehmi. Seal farmis olles oli esimene väike asula meist 100 km kaugusel. Ning suurem linn oli juba 700 km kaugusel. Järgmiseks töökohaks oli Julia Creek’i nimeline linnake.. Seal paigaldasime 20 km okastraataeda ning ehitasime koos pereisaga suure lehmade yardi (aediku) valmis. Selle kõige peale kuhus umbes 6 nädalat. Nüüd oleme veel väiksemaks kohas nimega Urandangi, mis asub täiesti Queenslandi ja Northern Territory piiril. Siin elab kokku 16 inimest, kellest 2 on valged ning ülejäänud täiesti mustad aborigeenid. Oleme nüüd ametlikult ise ka oma jalaga Austraalia kõrbeosariiki astunud.  

 

Õhtune päikseloojang

Reisi algusest peale oleme ise soovinud näha ka tõelisi aborigeenikülasid, mis siin ka õnnestus. Sellest peaks vist eraldi postitiuse tegema kuidas nemad elavad ja kasvavad, sest nende teema siin Austraalias on väga tuline ja vastakaid arvamusi tekitav. Olles rahvas, kellelt võeti ära kodu ja lapsed kui valged inimesed tulid, siis saavad nad praegu kompensatsiooniks suuri toetusi valitsuselt ning võivad peaaegu kogu oma elu mööda saata mitte töötades, see aga tekitav järgmise suure probleemi – alkoholist ja asotsiaalsus, millega omakorda võitlevad nii valged kui nö. “korralikud” aborigeenid. See on kui nõiaring.

Mahajäätud masinad Urandangie's

Poetädil oli kängurupoeg, mille ta oli ära päästnud aborigeenilaste käest, vahetult pärast seda kui tema ema maha lasti.

Vanade mootorite muuseum

Muide siinsete maaalade suurtust võin kirjeldada teile nii,  et Julia Creek asub McKinley maakonnas ning  see maakond on üle 40 000 ruutkilomeetri suur ja seal elab veidi üle tuhande inimese. Ja  võrdluseks nüüd siin kohal meie väike Eesti, mis on veidi üle 45 000 ruutkm. ja kus on üle 1,3 mln. Inimese, või isegi paremaks võrdluseks võin tuua Hollandi, mis on pindalalt väiksem kui Eesti, kuid seal elab 16 mln. Inimest, nendest 14 mln pealinnas Amsterdamis. See on hämmastav kui palju vaja maad siin on, kus ei ole mitte midagi. Peretütar Rebecca teadis rääkida, et siin Austraalia keskel on veel väga palju asustamata aborigeenide külasid kuhu valge inimene oma jalga tõsta ei saa sest ta lastakse seal lihtsalt maha, kus inimesed elavad loomanahkades ning söövad seda mida püüavad. Meie seda muidugi ette ei kujuta. Headingly,  koht kus me hetkel oleme ,  on oma pindalalt sama suur, kui veerand Eestit  ning siin elab 16 inimest.

 

Sõit Mt. Isasse

Inimestest nii palju, et töötame ühe Austraalia pere heaks kellega koos ka elame. Peres on  ema ja isa Heatheri ja Barry (55), nende 27 aastase tütre Rebecca ja tema 2 aastase poja Mason’iga. Nad on kõik toredad aga ka parajalt temperamentsed ja meist väga erinevad inimesed. Peretülisid siin jagub ning üritame Henriga end nendest eemale hoida. Muidu saame nendega okeilt läbi, sest kui kaks täiesti võõrast kultuurist pärit punti järsku ninapidi koos elama hakkavad, siis tuleb ikka omavahelisi vaidlusi ja laharvamusi päris tihti. Sellest tuleb lihtsalt üle olla.  

Töö ei ole üldse raske, aga päevad on pikad ja siin on mega kuumus. Kuna oleme sisemaal, siis laiutavad meie ümber ainult suured tühjad väljad kus ei kasva midagi ning mida sisemaale liigume, seda tühjemaks ka need lähevad kuni lõpuks lõpetame keset kõrbe. Kraade on iga päev  ca 34- 36 C ning otsese päikese käes võib sellele numbrile veel 12 kraadi otsa panna. Varju ei ole, aga kusagilt võtta :D Veepudelid ja magneesiumi/soolajoogid on iga päevale varustus autos, sest keha kaotab vedelikku meeletult ruttu.  Kuna meil on väga palju asju millega ringi liigume, siis on meil kõigil oma autod – 1 rekka, 1 linnamaastur ning 3 pikappi millel kõigil ka järelkärud taga. Mina sain omale sõiduks Mazda ning Henri Nissani. Saame nendega siin ringi vurada ja oma personaalseid käike ka teha, mis on mega hea, sest meie auto seisab nüüd kuni nov. lõpuni puutumata, seega ei kulu meil 

mitte millegi peale siin raha ja see on hea. 

Kliimast veel nii palju, et saime Henriga tunda ka ära mis tähendab tõsine päikesepiste ja veepuudus. Läksime ühel päeval jooksma ning tekkis mõte, et võtame tavapärase 7 km ringi asemel hoopis 17 km ringi. Nii tegimegi.. 7ndal kilomeetril avastasime, et jube soe on ja vett ei võtnud kaasa. 10ndal oli juba veidi raske olla ja pärast 12ndat tuli juba väike paanika peale.. vett ei olnud kuskilt saada ning põldude vahel polnud mitte kedagi peale meie. Lahkusime kodust kell 9 hommikul ning selleks ajaks tundsime juba keskpäevast kõrvetavat päikest oma pea kohal. Loomulikult ei olnud kummagil ka mütsi ega päiksekreemi vms, kuna pidime ju ainult korra jooksma minema. Vahepeal möödusime lehmade joogianumast ning kuigi teadsime, et see vesi ei olnud filtreeritud ega midagi, jõime ikkagi paar sõõmu, et kuidagigi tagasi koju vedada. Mõned kilomeetrid enne kodu oli juba päris jama – kõndida oli väga raske ja sirgjooneliselt me seda teha ei suutnud. Pilt silmeees ei püsinud enam ammu ühe koha peal. Lõpuks paistis kodu ning kuna Henri oli omadega rohkem teadvusel, jooksis ta ette ning tegi ühe korraliku soolajoogi meile mõlemale. Ühesõnaga kogu retke tulemuseks oli 3 villi tallaall, ärapõlenud ülakeha (kuna plus oli peas kaitseks)  meeletud kuni 10-tunnised peavalud mis kestsid kolm päeva ning isegi paar päeva kestvad ninaverejooksud. Vot selline seiklus.  Ega me millegi pärast liialt ei muretsenudki ning saime aru, et see on karistuseks kui alahindame liialt päikest, aga samas oli ka hea meel, et ilusti hakkama saime ja koju jõudsime :D

Tühjus

Kuna kevad on käes, on ka madude ja igasugu mürgiste mutukate aeg välja tulla. Pereisa Barry istus meiega üks õhtu tõsiselt maha ja rääkis meile, et oleme hetkel omadega täpselt sellises kohas, kus on kõik liigid pmst esindatud ning pidas meile väga pika loengu mida teha siis kui madu näeme. Mina olen iga õhtu jooksmas käinud ning nüüd paluti mul hakata ka raadiosaatiat kaasas kandma, et saaksin alati teada anda kui midagi juhtub. Samas ütlevad ka kõik, et ei tasu liialt muretseda ja midagi ära jätta nende pärast, sest üldiselt ei juhtu midagi. Nädal tagasi nägime Henriga ühte armsat ämblikku, uudistasime ja vaatasime teda pikalt kõhuli maas ning kutsusime pereisa ka vaatama. Tema sellepeale lömastas selle ämblikui hetkega otsa meie ninaall. Barry ütles, et see “nunnu” ämblik oli “Mouse Spider” (ing.k. Hiirämblik) kes on palju mürgisem kui Redback (ing.k. Punaselg ämblik). Ta ütles, et selle pisikese tegelase hammustuse tagajärjel on ühel täiskasvanud inimesel ca 30 min, et kuhugi jõuda..

Siin ümbruses, kus me praegu oleme, on väga palju dingosid (Austraalia metsikud koerad), ning nende jaoks on põllud täis mürgitatud lihatükke. Umbes 1,5 kuud tagasi sõi üks meie pere koertest ühe lihatüki ära ning see, mis järgnes oli kohutav. Ärkasime keset ööd ülesse meeeltu klähvimise ja segase käitumise peale. Väike rottkoer Oddie, kes muidu oli nii armas, oli muutunud täielikuks marutaudis metslaseks kellel oli väga palju jõudu ja vastuhakkamist. See mürk mõjub koerte närvisüsteemile ja südamele ning surm võtab tunde. Piina kergendamiseks lasi pereisa ta maha. 3 nädalat hiljem läks väikesele koerale ka pere suurem ja vanem koer Maggie. Väga kurb, aga see on elu.

Highlight’idest(ing.k. meelejäävamatest sündmustest) nimetaks veel ära, et oleme näinud brown snake’i (ing.k. pruunmadu) 2 korda 4 päeva jooksul ja kahte iguaani (suur üle meetri sisalik). Ühe ajas farmitöötaja kogemata alla, teine jalutas täitsa elusast peast meie silmealt üle tee.  Lisaks kasvas eelmises kohas passionfruit’i puu mida keegi ei söönud sest see on siin nii tavaline?!?!?!?!. Igatahes mina tegin puhta töö ja nautisin igaõhtust kõrbe päikeseloojangut neid mugides :D nii hea. Eile õhtul sain ka lõpuks ometi hobusega ratsutada, mis on siin Austraalias minu kauaaegne soov olnud. Siin Headingly Jaamas Hobustega töötav Sandra oli nii lahke ning saduldas meile kaks hobust ja näitas mulle ümbruskonda. Kuna olen ka ise elus natuke ratsutamisega tegelenud, siis sain täiesti iseseisvalt kõike teha ja minna ning see oli üks vingemaid kogemusi siin töötades.

Kuna me oleme nüüd oma kahe farmitöö peale kokku õppinud väga palju uusi asju, siis siin väike ülevaade milliste oskuste võrra Mari-Liis ja Henri nüüd rikkamad on:  Traktori ja kopaga sõitmine, lehmade söötmine ja nende eest hoolitsemine, suurte masinate õlide vahetamine ja (natuke) hooldamine, auto varuratta vahetamine ja hooldamine, järelkärude ja karavanidega manööverdamine, bobcatiga sõitmine, aiapanek, keevitamine, metalli käsitlemine igasugu võimalikel viisidel, meeletult suur tolerantsuse ja vastuvõtlikuse võime, võime korrata ühte väisitavad ja nõmedat tegevust 400 korda järjest :D

Puhkepäeval käisime ühte kaevanduslinna uudistamas

 

Mt. Isa

Kuigi kogemusi on palju juures ja oleme igati tublid ja toredad olnud, on sellest tühermaast siin ümber juba väike väsimus peal. Ootame Henriga juba mõlemad Melbourne’i naasmist kus ootavad meid toredad sõbrad ja pere. ja veel suure uudisena (  TRUMMIPÕRINNNNNN) MINU EMA JA VEND TULEVAD MELBOURNE’i JUBA 1. JAANUARIL!!!!!!!!! Selleks ajaks ei ole ma oma koduseid peaaegu aasta näinud ja Eesti shokolaadi igatsen kah :D Igatahes loen juba päevi!

Aga praegu lõpetan, luban järgmise postituse juba palju rutem teha :)

Adios Amigos!