Teisipäev, 6. mai 2014

Siit see tuleb - FARMIAEG!




Meie tee on toonud meid Queenslandi sisemaale Goondiwindi linnakese lähedale Kurrumbuli alevikku ühte lehmafarmi. Väiksem tsivilisatsioon (Goondiwindi) asub 25 km kaugusel ja suurem tsivilisatsioon (Brisbane) asub 300 km kaugusel. Saime siia töö tänu meie toredale töökaaslasele Kaisale Olde Hansast ning otsustasime kohe autosse hüpata ja Melbourne’ist siia tulla. Nendega jätsime aga hüvasti juba peale esimest siinveedetud nädalat ning võtsime teatepulga üle. 

Nüüdseks oleme farmielu elanud juba üle kuu, ning siiani on kõik täitsa vahva. . Meie päev hakkas varem 5.30 hommikul , aga kuna talv on tulemas ja päike tõuseb hiljem, siis boss ütles, et nüüdsest võime aulustada kell 6.30. Magama lähme juba umbes 8-9st õhtul. Tööpäevad on vähemalt 10 tundi 7 päeva nädalas, aga vähemalt on palk on hea ja ülemused toredad.  Igatahes peale ärkamist ja hommikust putru kell 6 hüppame autosse ja  sõidame lehmade aedade vahele kus kõigepealt peame hakkama nende vana toitu sööginõudest välja kühveldama. Siis teeme autoga (meil on siin tööauto antud) kõikidele aedadele tiiru peale ja loeme palju kõlblikku toitu neil alles on ja paneme selle oma tähtsasse raamatusse kirja. Seejärel hakkab peale lehmade söötmine,  mida me teeme traktoritega, sest nad söövad päevas ca 90 tonni toitu. Üks paneb toidu kopaga suurde mikserisse ja teine  sõidab ja jagab seda laiali. Kuna lehmi on siin paar tuhat ja nad söövad nii palju, siis ainuüksi nende söötmine võtab juba umbes 7 tundi päevast. Seejärel puhastame nende veenõud ja paneme neile heina ning tihti tuleb ette, et peame ka mõne väikse rumala vasika kuskilt valest kohast ära päästma ja ema juurde tagasi toimetama. Mõnikord peame ka surnud lehmi ära viima ja see on kõige ebameeldivam osa selle töö juures, sest olles näinud neid nüüd siin ise elamas ja olemas, on paha olla see inimene kes nende kõrvadest kiibid ära lõikab ja siis traktoriga kuhugi auku veab mida ei ole viimase aasta jooksul kusjuures kordagi kinni aetud. Igatahes oskame me mõlemad nüüd vabalt erinevate traktorite ja koppadega ringi sõita ning nende mehaanilist seisu kontrollida, kes oleks seda arvanud.


Meie igapäevane töövahend - mikser "Massey"

Me elame farmi ääres majakeses ning lisaks meile on siin veel üks Itaalia seljakotirändur Luigi. Maja on päris suur – 5 magamistoa ja kahe vannitoaga (isegi vann on olemas). Ainuke miinus selle juures on need paar miljonit ämblikku kes meiega ühte katust jagada tahavad. Õnneks on nad enamasti süütud majaämblikud, kuid üks Redback (ing. k. Punaselg – väidetavalt mürgiseim ämblik Austraalias) õnnestus meil ka oma tualetist avastada. Üleüldiselt on siin farmis maod ja mürgised ämblikud suhteliselt tavalised. Kõik teavad, et nad on, ja vaatavad sellepärast lihtsalt rohkem oma ninaette. Henril kui minul on õnnestunud oma silmaga näha ka madu, mina nägin Brownsnake’i  (ing. k. pruunmadu), Henri aga miskit muud.  Lehmi oleme me nüüd ka palju paremini tundma õppinud. Siin on neid mitut erinevat sort. Näiteks on siin osad pikema ja tihedama karvaga ning päeval väga liigutada ei viitsi. See on nii sellepärast, et nad pärinevad Euroopast ning on kohandatud külmema kliima jaoks. Samas on siin ka lühema karvaga lehmad kellel on väike kaamli kühm seljal. Võib jääda mulje, et nad on agressiivsemad, kuid tegelikult on neil lihtsalt rohkem energiat, sest pärinevad siit samast Austraaliast ning on kohandatud palju soojema kliima jaoks. Lehmade järgi võib ka ilma ennustada – nimelt teadis meie töökaaslane Ronnie rääkida, et kui lehmad kõik püsti on (st. Neljal jalal) siis on ilusad ilmad, kuid kui enamik neist päeva pikutades veedab, siis on vihm tulemas. Täna oli meil esimene vihmane päev ning võin kinnitada, et nii kippuski olema. 
Euroopa lehm :)
 
Austraalia lehm "disainitud" soojemate ilmade jaoks

Vastsündind väike vasikas

Inimestest veel natuke... Peale meie, seljakotirändurite, töötab siin veel Ronnie. Ta on 46-aastane ning on meie bossi pere heaks töötanud juba 25 aastat, terve oma elu on ta elanud siinsamas Goondiwindis. Ta on käinud vaid kolm korda oma elu jooksul Sydneys ning mitte kordagi näiteks Brisbanes või mujal, rääkimata siis üldse Austraaliast väljas. Ta ei tea kus asub Eesti ning mis asi see lumi on, kuid tal on 6 vahvat tütart ning koer Abbey. Talle meeldib palju jutustada ning meie jaoks on ta külatark või nii, sest ta teab kõike lehmadest ja üldse farmielust ja ilmast ning üldse kõiki kuulujutte mis siin väikeste külade vahel liiguvad. Nagu varem öeldud on meiega siin veel rändur Itaaliast. Tema nimi on Luigi ning ta on 25 ning olnud Austraalias 6 kuud kauem kui meie.  Veel on meie boss Mick. Ta on kõige hõivatum mees keda ma kunagi näinud olen, sest ta juhib üksi kogu seda lehmandust. Tal on tore naine Katriina ning kaks väikest last Mick ja Gus ning õde Kylie, kes muidu juhib kõrval olevat puuvilla farmi, kuid kuna tema on parem inimestega suhtleja kui Mick, siis võttis tema meid tööle ja puutub üldse rohkem kokku  seljakotirändurite ja nende organiseerimisega siinsetes farmides. Muide üks õhtu puuvilla farmis ringi kolades, saime tuttavaks ka teise eestlase Raineriga, kellelt saime teada, et siin ümbruses elab veel vähemalt 6 eestlast. Kui nii edasi läheb, siis võib öelda, et mitte igas maailma sadamas on üks eestlane, vaid igas Austraalia farmis on üks eestlane.  

Kuigi ma hetkel olen kirjeldanud seda farmielu siin väga positiivses mõttes (ja see üldiselt ka nii on), siis on siin ka omad vead. See, et peame iga päev nägema mis tingimustes lehmad tegelikult elavad ja kuidas nendega käitutakse kui nad näiteks tapamajja minekuks ette valmistatakse või kui neid mõõdetakse ja kaalutakse selleks, et vaadata kas peab edasi nuumama või mitte, on minu suhtumist lihasse ikka väga muutnud. Need loomad kannatavad väga julma kohtlemist ainult sellepärast, et täita ühe poe vorstiletti. Kuigi päris taimetoitlasteks pole me veel hakanud, ei ole me kuu aega nüüdseks loomaliha enam söönud. 

Ja lõpuks siis natuke seda emotsionaalset poolt kah.. kuigi üldiselt naudin väga iga hetke meie uutest seiklustest ning üldiselt reisimine on ju üldse tegevus, mida armastan üle kõige, on siin selline rahulik maarutiin nüüd 3 kuu täitudes pähe toonud esimesed igatsuse mõtted ja tunded. Igatsen väga oma pere( et kujuta ettegi, et naastes on ehk minu väikevennal juba pubekaiga ja tsikid peas.. ehk isegi häälemurre ära olnud :D naljakas)  ja sõpru ( Grete, Triinu, Sten, Martin,Karina, Jürgen,  kõik vahvad tegelased Oldest ja minu kallid Nõmme tüdrukud kes te seal kõik oma kiiret elu elate (vabandust kui kellegi nime nüüd siin välja ei toonud, mõtlen kõiki oma kalleid sõpru). Mõtlen tihti nendele vahvatele istumistele mis meil olid enne minu reisi ning meenutan meie maagilist lahkumisüritust ja istumisi meie linna korteris. Naljakas, ma ei tea kui paljud seda ütleks, aga ma igatsen niiiväga oma TÖÖD Olde Hansas J. Olen siin reisil tõesliselt hindama hakanud kõiki neid erilisi inimesi ja töö olemust ennast. Loodan, et Eestisse naastes leian ennast peagi sealt tagasi. 

  Igatahes oleme siin praegu oma eludega väga rahul ja õnnelikud. Farmiaeg kestab veel vähemalt kolm kuud ning siis vaatame edasi kuhu meie Austraaliahaldjas meid edasi viib. Seniks aga kallistame teid kõvasti :)! 

Tsauplau