Kokkuvõte senisest - reisimise vaimne pool

Kui siiani oleme kirjutanud sellest, kus me oleme käinud, mida näinud ja teinud, siis nüüd otsustasin teha postituse sellest vaimsest maailmast, mis meile siin avaneb ja mida me oma peades iga hetk oleme kogenud. Kuna teema on lai, siis võib juhtuda, et mõnes kohas mõte valgub veidi laiali, kuid kirja pandud muljete ja mälestute abil proovin ajalises järjestuses selle teema sõnadesse saada.

Kui me valmistusime lahkuma, oli Mari-Liis juba Melbourneist ja Austraaliast juba palju lugenud ja uurinud, mina aga polnud. Tema oli ka juba varem välismaal elanud, seega ootas ta rohkem seda, mis tuleb. Mina aga üritasin vaadata kõike, nagu näeks seda viimast korda ja seda kõike meelde jätta. Ma ei teadnud, mis saama hakkab või mis on minu tee tulevikus ja ma ei varjanud seda enda eest. On vast õigem inimestega hüvasti jätta, selle asemel, et suusoojaks öelda ‘’varsti jälle näeme’’. Veetsin palju aega kohtades, kus kunagi olid toimunud minuks kasvava poisi elus meeldejäävad hetked ja mõistsin, et selleks ajaks kui ma sinna uuesti jõuan, on kõik juba muutunud. Tulin ka koolist ära, jättes kõigiga hüvasti hea sõnaga ja viies oma asjad lõpuni. Lõpetasin teadlikult ühe perioodi oma elus, mis oli tegelikult täis väga häid sõpru, ilusaid hetki ja ilmselt kõike, mida minuvanune soovida võiks. Millestki ei olnud puudus ja miski ei sundinud mind oma elu muutma. Ometi otsustasin selle kõik jätta ja vahetada selle ebakindluse ja teadmatuse vastu.  Nüüd tean ma, et see ebakindlus ja teadmatus on ainus asi, mille nimel üldse midagi jätta. Lõpetada teadlikult üks periood oma elus kõigega hüvasti jättes on kindlasti asi, mida ma kõigile inimestele soovitan, kes elus otsivad suuremat selgust ja sisemist rahu. Edasi liikumine ei saa kunagi halvasti ringiga tagasi tulla. Kui me oleks kuu aja pärast saba jalge vahel koju tagasi tulnud, laenates raha lennupiletite jaoks ja võlgades olles, oleks me siiski juba enam kui aasta jagu elus edasi arenenud. Ükski raha ega sisemine pettumus ei ületa seda väärtust.

Lennujaamas oli meis natukene kurbust, kuid samas oli siis juba liiga hilja ots ringi pöörata ja oli selge, et me käime meile mõeldud teed. Otsus minna oli tehtud juba septembris ja sellest ajast alates polnud minu jaoks tagasiteed. Tõustes lennukiga õhku sõitsime suurde tormipilve, kuid umbes minutiga olime sellest kõrgemale tõusnud ja meie kohal oli selge taevas ja päike paistis aknast sisse. See on nagu elu, kus tuleb end selginemiseks mõni kord tormist läbi viia. Iga järgneva hetkega õhus tekkis aina suurem huvi tuleviku vastu, kuigi sel hetkel olime nii tuleviku kui minevikuta inimesed. Meil polnud aimu saabuvast ja see mis on olnud, ei mänginud enam väga rolli seal, kuhu läheme. Nii jäi meile ainult üle hetke vaadelda. Jõudes Singapuri lennujaama nägin ma esimest korda troopilist maailma. Õhk oli märg ja paks ja samasugune oli loodus selle sees. Oli tunda hoopis teist energiat ja atmosfääri ja arvasin, et see on see, kuhu ka lõpuks maandume. Palju mööda ma ei pannud ja lõpuks maandusime kell 6 hommikul Melbourneis, seljas riided Eesti talvest.

Nüüd, siin maandudes oli meil järsku mingi tulevik. Ehk mitte tulevik, aga esimesed asjad, mida peab tegema ja kohad, mida leidma. Mingi hetk oli taas meie olevikust kaugemal tekkinud. Kõige tegemise tegi väga raskes jetlag (ingl. k. ajavööndite vaheldumisest tulenev väsimus) ja temperatuurivaheldus. Me olime sellest nõrgad ning meil oli väga raske ümbritsevat mõista ja selles toime tulla, eriti kuna meid viskas buss otse 5 miljonilise linna südamesse tornmajade vahele, kus päikest nägid ainult majad ja tänavani ulatus sest vaid peegeldus.  Samal ajal, kui see kõik kestis, pidime endale leidma elamise ja töö ning iseendaga toime tulema.

Siiski hakkas juba kohe esimestel päevadel meie ellu tulema väga õigeid inimesi ja oli aru saada, et meie reis on meid toonud täpselt sinna kohta, kus meil parasjagu on aeg olla. Mäletan veel seda tunnet, kui oma teisel hommikul Melbourneis olin kell 5 üleval ja istusin täiesti võõraste inimeste maja trepi peal ja vaatasin tõusvat päikest ning selle saatel lendavaid linde ja puid, mis kõik on palju lopsakama olemusega, kui Eestis (mitte et see oleks võrdlus hea ja halva vahel, vaid kõik on siin lihtsalt oma olemuselt niiskem, paksem ja lopsakam). See kõik oli nii võõras, samas polnud selles otseselt midagi võõrastada. Muru on ikka roheline ja inimesed ikka otsivad oma väikest osakest õnnest siin elus ka teisel pool maakera.

Sellele kõigele järgnes 20 päeva täis uute inimeste kohtamist, tööotsinguid, rõõmu ja lootusetust. Mõnel hetkel oli kõik nii tore ja tundus sujuvat, teisel hetkel aga kõik seisis. Kui olin õnnelik, et sain töö, siis oli väga paigal tunne, kui mõistsin, et nad on võimelised mulle tööd andma 4 tundi nädalas ning maksavad mulle mustalt palka alla miinimumi. Nii saigi seal 3 nädala jooksul 7,5 tundi töötatud. 20 päeva pärast jõudsin teha aga esimese sissekande oma päevikusse:

Olen olnud siin 20 päeva, mul põhimõtteliselt pole tööd, raha aga kulub. See pole tegelikult oluline, aga see on tekitanud minus vastakaid tundeid.

Olen hakanud jooksmas käima. See oli alguses ikka väga raske, peatudes tahtsin oksendada ja süda peksis peale väga lühikest maad nagu segane (veidi üle 1 kilomeetri). Nüüd, peale 4 korda on juba palju parem olla. Täna tundsin esimest korda tuttavat lootuse sädet, et keha suudab ennast enam kui aasta pikkusest hooletusest taastada. See oli väga hea tunne. Praegu ongi aeg, kus tuleb oma tervist taastada ja seda aksepteeritaval tasemel hoida. Maganud olen hästi, puhanud piisavalt.

Sel ajal, kui olen olnud närvis, pole miski lahenenud. Küll aga on iga rahulik hetk toonud nii palju. See on hämmastav, kuidas elu kannab. Kui olime koduta ja lõpuks otsustasime enam mitte hoolida ja muretseda, helistasid meile eelnevates postitustes mainitud Eestlased ja pakkusid meile oma kodu. Meie ühisel sõbrannal Liinul polnud telefoni terve tema reisi alguse, kuid sellest hoolimata saime me tihti Melbourneis kokku ilma seda kokku leppimata, kohtudes juhuslikult trammipeatustes või St Kildas – kus iganes. Kui ma unustasin Eestist kaasa võtta Eesti autori raamatu, sain ma selle siit Eesti majast ( ja ma pean tõdema, see on parim raamat, mida ma iial lugenud – Martin Napa – “Loomine”). Enne kui tahtsime siit ühest turistipunktist endale ühe raamatu osta, olid meie kallid Eestlased juba selle ostnud ja kinkisid meile sinna jõudes. Vaid tänutunde eest on kogu elu ennast meile avanud.

Kui hiljuti ärritusin/olin kurb, et ma ei saa töötada, siis sain aru, et mitte ma ei saa töötada, vaid ma saan seda praegu mitte teha. Vaba aeg on hea. Nüüd ma siis loen, kirjutan, mängin pilli, puhkan ja teen trenni.

Kuna reisides pole ükski koht kodu ja on iga koht kodu, siis nii ka elus. Elu on su kodu, samas on see kõik liikuv ja ajutine.

See oli minu mõttemaailmas tekkinud idée pärast 20 päeva reisimist.  Melboruneis olles see idée aina süvenes ning lõpuks elasimegi oma seal oldud 2 kuud lihtsalt vabalt võttes ja mitte muretsedes. 

Peale seda pidime me Melboruneist farmi poole teele asuma ning see avas meie elus uue peatüki. Me pidime lahti laskma tekkinud sõpradest ja meil oli umbes täpselt 1000 dollarit käes, et osta auto ja sõita maha 3000 kilomeetrit oma uude koju.Ka siin ei aidanud muretsemine eriti palju, miskit ei muutunud.  Lõpuks leidsime, et meil ei ole nagunii raha auto jaoks ja hakkasime lihtsalt vaatama internetist, mis autod meile meeldivad. Me lõpetasime võlgades, käes 3500 dollarine auto, peegelkaamera, kaisukaru ja surfilaud.  Me lõpetasime õnnelikuna ja olime taas tänu sellele, et lõpetasime muretsemise, saanud kõik mis tahtsime ja rohkemgi veel.

Meie reis ülesse läks väga edukalt. Aja jooksul asendusid tasased pinnad mägedega. Teele tekkisid tumerohelised metsad mis jälle omakorda tuhande kilomeetri jooksul asendusid helerohelise ja kollasega. Kõik oli veidi seenekujuline ja märjem ja õhk meie ümber aina paksem.

  

 

Farmi jõudes oli meile teada meie töö – lehmade toitmine, kuid juba esimesest päevast oli meile 

selge, et selle tööga kaasneb ka vaimne koorem – teadmine, et me aitame oma tööga kaasa lihatööstuse toimimisele. Mõtlesime enda jaoks, et kuna meie töö on neile anda head sööki ja pesta nende veeanumaid, siis meie ülesanne on siiski lehmade siinviibimine võimalikult meeldivaks teha ja nii oli meil tõelielt hea seda 2 kuud teha. Meil oli alati aega mõelda oma mõtteid, teha head sööki, trenni ja magada. Oleme siin hästi hoolitsenud nii enda kui lehmade eest. Umbes kuu aega tagasi paluti mul aga teha tööd, mis on minu jaoks vägivald ja ma keeldusin. Seetõttu nüüd ka lahkume, kuid sellest pikemalt juba järgmises postituses.

Kohe kui olime otsustanud farmist lahkuda, täitus meie elu signaalide ja tõestustega, et see on õige ja me peamegi edasi liikuma. Nüüd oleme otsustanud vähemalt kuu aega puhata ning kõikjale minna meile antud vihjete järgi. Kuna meil pole ühtegi kindlat vajalikku suunda, siis kuulame inimeste soovitusi ja lihtsalt kõrva jäänud ideid. Usume, et kui me ei juhi oma teed, juhib elu seda meie eest ise õigesse kohta.