Pühapäev, 16. märts 2014

3 nädalat 2 kodu 1 auto ehk oleme siiani elus ;)



Oleme nüüdseks olnud Melbourne’is juba üle kuu aja.  Kolm nädalat on möödas sellest kui kirjutasin viimase blogipostituse ningvahepeal on toimunud meie elus mitmeid muutusi. Kõiki neid sündmusi on raske kokku võtta ühe blogipostitusega, kuid üritan siiski väikese ülevaate teha. 

Soutbank’il me enam ei ela. Nädal peale meie sissekolimist tuli välja, et korteriomanik tahab saada topelttasu meie toa eest ning kuna me sellega kohe kuidagi nõus ei saanud olla, pidime päevapealt välja kolima. Nii ta on.. nüüdseks oleme juba teist nädalat tagasi oma toredate eestlaste juures, kes meid lahkesti jälle vastu võtsid ja olid nõus peavarju, nõu ja jõuga abiks olema. Nagu eestlastele iseloomulik ikka, siis tunneme pidevalt natuke halvasti ennast et kasutame liialt nende külalislahkust ära. Kuigi pererahvas on need mõtted kohe maha matnud ja meile selgeks teinud et neil on ainult suur rõõm sellest, et me seal oleme, siis oleme ikkagi koguaeg üritanud omaenda elamist saada.
Siin on inimesed kuidagi teistsugused. Naljakas, aga ma poleks kunagi uskunud, et inimestel võib ka lihtsalt nii siiralt hea meel olla teiste aitamisest ning neil tõesti pole midagi sellest kui kaks lisa hinge nende majas juures on. Kõikidest haigustest ja inimeste pahupooltest (näiteks kellegi viinaviga) rääitakse nii vabalt, sest miks varjata ? Keegi ei mõista hukka ja sildistamist on palju vähem kui meile omane. Kui lapselaps läheb oma neiust lahku, siis toetab tede terve pere ning sellest teavad kohe kõik pereliikmed vanaisa-vanaemani välja. See on nii tore, see kõik. 
 
Tore jäätis mida sõber sõi :D
Mina olen nüüdseks töötanud juba Cafe Cavallinos peaaegu kuu aega. See tundub nii vähe, kuid tegelikult on mul tunne nagu ma oleks seal töötanud juba pool aastat. Olen paljude oma töökaaslastega juba väga headeks sõpradeks saanud nind üleüldse kiindunud kogu oma töökollektiivi. Enamik neist on itaallased, ja see on lahe. Kuna ma Hollandis juba elasin itaallastega koos, siis oli see minu jaoks siin suur äratundmisrõõm, et olen jälle selles seltskonnas. Ja sain natuke oma õpitud itaalia keelt ka praktiseerida.  Need inimesed tõesti hoolivad teineteisest ja aitavad kuidas saavad. Pärast seda kui olin maininud ühele oma kolleegile, et otsime oma elamist, tulid minu juurde järgnevad mitu päeva nad kõik ning küsisid pidevalt kas oleme juba oma kohe leidnud ning pakkusid oma abi nii nagu vähegi oskasid. Ka see oli midagi uut minu jaoks, et kellegile nii korda läheb. Lahkumine saab kindlasti väha raske olema..'
Ka Henri on omale juba praeguseks töö saanud. Tema ülesandeks on teksti parandamine. Nimelt saadetakse Henrile St. Peterburist vigaseid inglise keelseid meile ühe firma ja tema partnerite vahel ning Henri tööks on see panna inglise keeles hästi kõlama ja parandada grammatika vead jne. Mõnus töö, sest ta saab seda teha kodust ning millal iganes soovib. 
 
Eelmine nädal tabas Melbourne'i ka F1 hullus ning kuna minu töökoha omanik on Ferrari klubis mingi tegija, siis oli meie töökoht täis uhkeid ferrarisid ning veel uhkemaid inimesi nende sees, kahjuks ise GP-d vaatama ei jõudnud.
Kui nüüd üleüldiselt palkadest rääkida siinsest palgasüsteemist, siis läheb see asi siin iga aastaga aina jamamaks. Austraalia miinimum on $16 taala kopikatega tunnis, normaalne oleks näiteks ettekandjal saada 18-20 taala ja kaubanduses poemüüana isegi rohkem. Tegelikkus aga nii ilus ei ole, mina ja paljud teised saame illegaalselt kätte 14 taala tunnis sulas. See tähendab, et minuga ei ole tehtud mingit lepingut ja pangal pole õrna aimu, et ma tegelikult raha saan ja sellest makes maha ei lähe. Farmitööga on natuke hullemini, sest kaks aastat tagasi hakati ka hiinlastele viisasid Aussi andma ning see on tinginud suure hiinlaste sisserände. See omakorda tähendab aga odavat tööjõudu, sest kui farmis tegelikult peaks saama ka 18-22 taala tunnis, siis nemad on selle sama töö nõus ära tegema ka 3 taalaga, sest neil on siin igatepidi parem elada. Kogu olukord  tähendab kohalike ja ülejäänud ränduritele aga aina enam kahanevat tööpõldu, sest aina raskem on leida tööandjat, kes maksab õiglast palka. Kokkuvõttes selle teema kohta tahan veel öelda, et kui paljud eestlased arvavad, et siia tulek on rehaga papi kokku ajamine, siis päris nii see pole. Siin peab väga palju vaeva nägema ning endale teadvustama et ainult raha pärast pole siia küll mõtet ainult tulla, seikluse ja hindamatute kogemuste pärast aga küll. 

Aga nüüd... lõpuks ometi on meil ka teada meie järgmise 4 kuu plaanid (JEEE).. nimelt lahkume me Melbourne’ist juba kahe nädala pärast farmi tööle. Meie tee viib meid 1400 km põhjapoole Queenslandi maakonda Goondiwindi linnakese kanti. Seal ootavad meid 5. Aprillil teised eestlased Kaisa ja Sander ning palju palju lehmi -  lähme tööle lehmafarmi :D. Meie igapäevaülesanneteks saab olema lehmadele söögi andmine ning traktoritega ringi vuramine. Kuid sellest kõigest täpsemalt juba siis kui oleme kohal. Oma farmitöö eest hakkame saama $18 tunnis ning meile on elamine tasuta, ehk siis raha kulub praktiliselt ainult söögile.
Plaanime lahkuda Melbourne’ist 10 päeva enne seda, kui peame seal kohal olema, sest tahame sõita autoga üles mööda rannikut ning peatuda kõikides rahvusparkides ning vahvates kohtades mis vähegi meeldivad ja huvitavana tunduvad. Auto saame kätte juba täna ning selleks saab olema Mitsubishi Bajero. Alguses vaatasime küll wagon-tüüpi autosid ning Henri tahtis üldse, et me ostaks endale miniwani ehk väikese bussi-tüüpi auto, kuid mina sellega nõus ei olnud. Nii saigi tehtud kompromiss ning sattusime Bajero kuulutuse peale. Saime väga hea diili – auto läheb meile kokku maksma $3500 ning tuleb juba koos registreerimise ning roadworthy’ga ( midagi sarnast meie ülevaatusele), mis muidu eraldi tehes läheks lisaks juba tubi mõni tuhat taala. Meie võõrustajate  perepoeg Peeter, kes on endine rallisõitja ning automehaanik, vaatas auto üle ning ütles et kõik on korras ja on tõesti hea diil. Kuna ees ootab väga pikk sõit, siis lisaks tuleb meil ainult väike service juurde lasta teha kus vahetatakse ära õlid ning kliima seadme mingi jubin tuleb ka ära vahetada. See lõbu läheb meile maksma u. $200-300. Auto ostame ametlikult müüalt sest Peeter ütles, et siin on eramüüatelt ostmine väga kahtlane, enamikel nendest autodest pole ülevaatust ning sa ei tea kunagi mis jama see auto läbinud on. Ühesõnaga, mõeldud tehtud ja järgmine nädal hakkab Henri juba meie oma esimesse autosse ehitama sisse voodit ja muid konstruktsioone mida ühtedel seljakotiränduritel vaja on.  Üleüldiselt teadmiseks teistele ränduritele kes plaanivad tulla Melbourne’i autoga asju ajama, siis tundub, et Melbourne on auto müümiseks üks halvemaid kohti, sest siia tulevad väga paljud oma reisi lõpuks seda tegema ja lõpuks ei pruugigi autost lahti saada ning kui saab siis võib hind olla poole võrra kahanenud. 
 
Puhkus Portseas (sellest juba järgmisest postituses :)
Melbourne on  meile väga koduseks saanud ning lahkumine saab meile mõlemale kindlasti raske olema. Meie esimene võõrustaja ütles meile kuldsed sõnad – Me ei saa kunagi seda reisi mida me tahame või mida üritame saada, me saame sellise reisi mille elu meile annab ja siis on meie asi see vastu võtta. Seda oleme siin olles ise ka väga palju juba kogeda saanud. Kui üritasime ise meeletult midagi saada, läks see meist aina kaugemale, ning kui lasime sellest mõttest lahti ning olime lihtsalt koos õnnelikud, tulid kõik võimalused meie juurde. Tundub, nagu hoiaks keegi meil siin olles silma peal.