On the road again...

Melbourne seljataga, auto varustatud eluks vajalikuga – MINEK! Esmaspäeva hommikul jätsime hüvasti oma kallite sõpradega (kelle juures olime nüüdseks kokku kuuaega elanud), ja võtsime suuna  Great Ocean Road’ile (ing.k. Suure Ookeani tee). Kuigi meil oli välja mõeldud ja aja kava isegi tehtud kuhu ja mis ajaks tahame jõuda, leppisime kokku, et võtame rahulikult ja kui teeääres tundub mingi põnev koht olevat, siis kiikame sisse. Ühesõnaga, teeme seda mis tahame ja siis lõpuks vaatame kuhu välja jõuame.  

Esimese päeva õhtuks jõudsime välja Apostliteni, olles läbi käinud enam-vähem kõik vaatluspunktid või huvitavad kohad mis teele jäid. Teepeal õnnestus meil näha ära ka oma esimesed koaalad ja kängurud.  Kuna Apostlite turismikeskuse parklas oli peale meie veel 3 Camper Wanni (ing. K. matkabussi), siis otsustasime, et on piisavalt turvaline ka meil seal samas parklas kerra keerata. Esimene öö meie Pajeros oli mõnus (Ehistasime sinna pinksilauast voodiplaadi, mille peale panime pehme madratsi ja teki. Lisaks leidsime omale St. Kilda kaltsukast 2 tekki ja 3 patja ning ilusat voodiriided ainult $26 eest -  võib rahule jääda), väike kaardimäng enne magamaminekut ning juba pool 10 vajusid mõlema silmad kinni. Kuna Reisime nüüd kuni Goondiwindini autoga ja öösiti sõita ei saa, siis hakkabki nüüd meie rütm olema ühine looduse omega – kell pool 10 juba magama ning hommikul 7 ülesse.  Hommikul ärkasime kell veerand 8 ja hüppasime austost välja päikesetõusu imeilusaid vaateid Apostlitel püüdma. Kerge hommikusöök auto katusel, kiire hamba- ja peapesu avaliku tualeti kraanikausis ning sõit võis jätkuda.

Great Ocean Road

Teisel päeval jätkasime sõitu mööda rannikut ning vaatasime üle ka ülejäänud kaunid looduseannid peale apostlite. Nende hulka kuulusid näiteks London Bridge (ing.k. Londoni sild), Thunder Cave (ing. K. Äikese koobas) mis on ookeani kulutamise tagajärjel tekkinud koobas pankranniku sees, kuhu lainete loksumisel tekib heli nagu oleks suur torm tulemas. Teise päeva pealelõunaks olime jõudnud omadega Warrambooli linnakesse, kus tahtsime külastada Tower Hilli Wildlife Reservi (ing.k. Tower Hilli looduspark). See on üks tõesliselt vahva koht ning selle koha jaoks tasub kindlasti terve päev varuda. Turismikeskuses nägime esimest aborigeeni, ning üks tore kohalik onu õpetas Henrile kuidas Digeridoo’d  (ing.k. Tidžeriduu) mängitakse. Pargis sai valida nelja erineva matkaraja vahel , kuid ajanappuse tõttu õnnestus meil läbida ainult kaks. Neil radadel aga õnnestus meil näha väga suurt ja soomuskestaga sisalikku, teha jalutuskäik koos emudega, vaadata tõtt järjekordse koaalaga, näha kängurut ning hulgaliseld sisalikke kellest kõigist Henri ka pilti üritas teha. Kuna kell 5 pandi juba park kinni ning pimeduse tulekuni oli veel üle 3 tunni, otsustasime sõita juba järgmisesse sihtkohta kuhu tegelikult pidime jõudma alles kolmanda päeva hommikuks – The Grampians National Park (ing.k. Grampiansi Rahvuspark). Leidsime omale sobiva parkimiskoha Brambuk’i turismikeskuse parklas kus möödus meie järgmine öö.

Elukas :D

Jalutuskäik emudega

Selle selli avastasime hommikul oma auto kõrvalt

Vaade mis avaneb päikseloojangul sõites

Hommikul kell pool 8 silmi avades ja autokardinate vahelt välja piiludes vaatas meile vastu terve kängurupere, kes meie auto kõrval sõid. Oli see alles armas üllatus. Oma varajase hommikusöögi tegime rahvuspargi ääres Silverband Fallis’i (ing.k. kose) juures. Kui pärast hommikusööki Brambukki tagasi jõudsime, tutvusin juhuslikult  tualetis hambaid pestes ühe toreda naisterahvaga kes oli seal rahvuspargis matkamas käinud regulaarselt juba 25 aastat ning tema oskas mulle soovitada Grampiansi väidetavalt kõige ohtlikumat ja põnevamat matkarada - mõeldud, tehtud! Võtsime ette The Pinnacles raja mis kulges ainult mööda suuri kive ja kaljusid ja ainult ülesmäge. Kuna päike paistis otse lagipähe ja oli täpselt keskpäev kui me seal kaljuotsas müttasime, siis kogu teekond üles oli alguses päris võhmale võttev, aga see vaade, mis sealt mäetipust avanes, oli imeline ja väärt kogu pingutust. Henri põles selle paari tunniga isegi veidike ära. Jaanuari keskel oli rahvuspargis möllanud suur tulekahju, mis põletas maha suure osa rahvuspargi põhjapoolsest osast. Sellepärast oli kogu Põhja-Grampians suletud, k.a. McKenzie kosk mida vaatama soovisime minna. Seda kurba ja põlenud vaatepilti saime ikkagi näha Boroka vaateplatvormilt ning sõites piki Põhja-Grampiansi äärt. Sulgemisteate tõttu pidime oma plaanid ümber tegema ning otsustasime testida oma auto nelikvedu. Vaatasime kaardilt umbes suuna kätte ning läksime Off-road’i (ing.k. maastikurada, kus tavalise autoga pole võimalik sõita) radasid otsima, mis olid mõeldud ainult 4-wheel-drive’idele (ing.k. nelikveolistele autodele). See oli üks vingemaid sõidukogemusi mu elus. Nagu lapsed lõpustuspargis, ainult et päris :D. Raja pikkus oli u. 60 km ja läbisime seda ca 2 tunniga, nalja kui palju. Suutsin meie Bajerol  külje ette saada ning Henri lõi mitmeid kordi põhja ära, aga kokkuvõttes tõdesime mõlemad, et ostsime ikka paganama hea auto.

Grampiensi Rahvuspark

selliseid tegelinskeid oli seal igal pool :D

Kui olime elusana pargist välja saanud, võtsime suuna Portsea poole mis asus ca. 300 km kaugusel. Portseas veetsime järgnevad 3 vahvat päeva koos laheda seltskonnaganing siis oli aeg jätta Victoria osariigiga hüvasti ning võtta sound Goondiwindi poole...

Esimene peatus oli Sydney. Öö veetsime järjekordses rannas koos paljude teiste ränduritega ning järgmise päeva sisustasime loomaaja ja ooperimaja külastusega. Sydney loomaaed on üks kõige vingem loomaaed kus ma käinud olen. See on ehitatud ühe väikse poolsaare otsa ning pargi kõrgematest punktidest näeb imekaunist vaadet ooperiteatrile ja tervele ülejäänud kesklinnale. Kuna me oleme nüüd nii palju loomi looduses näinud, siis ei olnud mul seekord motivatsiooni neid loomakesi seal puurides pildistada. Veendusime nüüd oma silmaga ka , et Melbourne’il ja Sydney’l on täiesti erinevad iseloomud. Kuigi mulle see suur linn väga meeldis, ei tekkinud seal nii mõnusalt kodust tunnet nagu Melbsis. Tegelikult on iga koht terves Austraalias nii teistsugune, seda on meile ka kohalikud öelnud ning mida põhjapoole me oma rännakutega jõuame seda rohkem peame tõdema, et see on täiesti tõsi. Loodus muutub, inimesed muutuvad, linnad ja arhitektuur muutub, slängud muutuvad ja putukad lähevad aina mürgisemaks .

Sydney ooperimaja

Aga kell tiksus ning pidime oma reisi jätkama, meil jäi teepeale väga palju armsaid linnakesi mida kõiki ka külastasime ning üritasime ikka üht-teist vaadata. Kui ma neist kõigist kirjutaks siis oleks see blogipostitus vast liiga-liiga pikk, aga üht-teist räägin ikka. Väikses linnakeses nimega Port Macquire, külastasime koala haiglat. Selle koha elanikud olid kõik peamiselt trauma saanud metsatulekahjudest või autodelt ning neid raviti seal ning üritaiti tagasi loodusesse saata. See tänuväärt ettevõtmine tegi hinge päris hellaks ning tekitas suurt tänutunnet nende töötajate vastu kes seda kõike suure pühendumuse ja armastusega teevad.

Edasi viis tee ülesse Byron Baysse ja vot see on tõeline maapealne paradiis. Armusime mõlemad sellesse linnakesse hetkega. Seal väikses surfarite paradiisis elab tegelikult ainult 5000 inimest ning ühelgi majal pole rohkem kui kaks korrust. Elanikeks olid enamjaolt loomulikult hipid ja surfarid ja rändurid. Enim köitis meid selle kõige juures vast see, et neil inimestel polnud mitte kuhugi kiiret, neil oli aega küll, et teha kõike mis nad tahtsid- linnatäis professionaalseid elunautlejaid. Kuldse rannaliiva ja helesinise veega rannad olid nii ahvatlevad, et lubasime omale ühe korraliku puhkepäeva ning veetsime selle rannas päevitades ning bodyboard’iga (ing.k. väike surfilaud millel ei pea püsti tõusma) surfates. Imeline! Kogusime endasse päikese ja elu energiat ning mõtlesime mittemillestki.. ja sellest kui imeline see kõik siin on. Iga kord kui näen midagi imelist siin, mõtlen oma kodustele ja sellele kuidas nii väga tahaks nile kõigile seda siin näidata, sõnadega ei saa ju tegelikult pooltki oma emotsioonist edasi anda.

Järgmise öö veetsime küll Gold Coastil (ing.k. Kuldne Rannik) ja Surfers Paradise’is (linnake nimega Surfarite Paradiis), kuid kuna need kohad olid täis pilvelõhkujaid ja palju kommertskraami (neoonsildid ja reklaamid, erivenad tai ja hiina restoranid jne), siis võtsime suuna tagasi Byron Baysse kus veetsime järjekordse puhkepäeva. Esmalt kolistasime linnapeal ringi ning uudistasime kõiki neid väikeseid poekesi kus müüdi surfivarustust või hipikraami või pakuti joogatunde või meditatsioonisessioone. Järsku juhtusime mööduma Hare Krishna’dest kes mängisid pilli ja laulsid tänaval ning jagasid inimestele toitu. Hakkasime nendega jutustama ning väikese annetuse eest saime ka meie omale imemaitsva toidu ja joogitopsi kätte. Istusime tänavale maha ning kuulasime nende laulmist.  Kammisime läbi ka kasutatud- ning mittekasutatud raamatupoed ning ostsime omale veidi lugemist farmi kaasa, sest kui pole raha et osta päris toitu, peab vähemalt olema vaimutoitu. Kui linn oli ära nähtud ning seadsime oma sammud jällegi ranna poole, kohtasime juhuslikult ühte eesti tüdrukut Olgat kellega veetsime kogu ülejäänud päeva. Oli see vast äratundmisrõõm nii väikses kohakeses teist eestlast kohata. Kui olime üksteist sealsamas tänavanurgal surnuks rääkinud, seadsme kolmekesi sammud ranna poole ning seekord laenutaisme ka päris surfilaua, sest mina ja Henri üritasime surfama õppida. Oma perele kirjeldaks ma oma emotsioone sel hetkel ümbes samamoodi nagu olid lood minu rattasõidu õppimisega. Olin lõpuks sama kuri nagu porikärbes :D. Aga kui mõni laine õnnestus püüda ja isegi peaaegu püsti lainel tõusta siis oh seda rõõmu. Henri oli selles surfinduses osavam kui mina. 

Rainbow shop byron Bay's

Järgmise öö veetsime sealsamas linnas ning hommikut alustasime juba pool 6 sellega, et läksime Byron Bay majaka juurde päikesetõusu  vaatama. Seda tuli vaatama meiega ka känguruema oma pojaga ning kaks delfiini – jah, me nägime delfiine meres ujumas!!!! Hommikusöök rannal, viimane hambapesu avalikus tualetis, autotelk kokku ja minek – võtsime suuna lõpuks Goondiwindi poole kuhu 5,5 tunni pärast kohale jõudsime. Seal kohtusime juba Kaisa ja Sandriga ning võtsime suuna oma farmi poole. 

Byron Bay majakas

Känguruema koos pojaga päiksetõusu vaatamas

Kell on 6 hommikul - imeline!

Oleme nüüdseks Goondiwindis 2 nädalat farmielu elanud, ning võin ette juba ära öelda, et päris vahav on. Aga farmist ja Goondiwindist täpsemalt kirjutan oma järgmises postituses. 

PS: Henri teeb katse - 4 kuud ei aja habet ega lõika juukseid, eks näis kuidas tal see läheb :D Enne ja pärast pildid on igatahes pärast nelja kuud garanteeritud ;). Elagem talle siis kaasa!

Melbourne läbi meie silmade...

Poolteist kuud on möödas sellest, kui esimest korda maandusime Austraalia ning ühtlasi ka Melbourne'i pinnal. Nüüd aga oleme siit lahkumas ning tahaksin edasi anda selle imelise linna pilti nii hästi kui suudan.
Juba Eestis olles rääkis meile üks Melbourne'is elanud tuttav, et see linn on imeline ning on arvatud ka Austraalia nö. kultuuripealinnaks, teised on rohkem nagu ärillinnad. Nüüd, kus olen Melbourne'i ise läbi ja lõhki läbi käinud ja ära näinud, võin öelda, et see on tõesti imeline linn.
Kõige rohkem armastan Melbourne'i juures seda, et siin kohtuvad äärmused ja vastandid. Ühe fooritule taga võid seisma jääda koos botoxit täis võltsrindadega naisega, ülikonnas ja hirmsasti kiirustava ärimehega kellel ei puudu hands free otsast(ing. k. käed vabad telefoniga rääkimise seadeldis) iphone, räpase hipiga kes ilmselt tõmbab just oma pläru taskust välja ning pereemaga kellel karjuvad vankris kaksikud beebid ning ilmselt ei puudu sealt vaatepildist ka mõni islamiusku levitav Ahmed ja seljakotiga hiina tudeng. See linn on piisavalt suur, et siin on ruumi kõigele ja kõigile. Ma ei ole kunagi varem võtnud ühtegi kultuuride segunemist nii loomuliku nähtusena.
Hollandis elades oli Amsterdamis pidevalt näha Islami usku burkades naisi, silm eristas need linnapildist hoopis teistmoodi kui siin.
Melbourne on väga suur ja laiali linn, tornmajad võib siin käte ja varvastega kokku lugeda sest peamiselt on moes ikka oma eramaja. Erinevates linnaosades on väga hästi välja kujunenud infrastruktuur, seega tegelikult siin Glen Waverley's elades ei olegi suur tarvidust iga nädal kesklinna külastada.

Meie "kodu" Glen Waverley's

Linnavaade St. Kildast

• St. Kilda on siiani meie kõige lemmikum linnaosa. See on mereäärne rajoon (Võibolla on ka asi selles, et olles elanud eluaeg mere ääres, on minu jaoks alati merevaatega koht ilusaim linnas)Kagu-Melbourne'is ning siin kohtab enamasti hipisid ja nö. "kunstiinimesi. Kunagi ei tahtnud siia paljud inimesed elama tulla just oma kurikuulsa hipi- ja poheemlasliku elukultuse pärast. Praegu aga, on see üks linna visuaalselt kõige ilusamaid rajoone. Seal on võimas ookean koos pingviinidega. Seal on kuulus Acland Street (ing.k. tänav) oma meeletute koogipoodide ja igaõhtuse tänavameluga. Seal on Grey Street oma vingete ja ülelinna tuntud hostelitega mis on täis meiesuguseid seljakotiröndureid ning õhtuti võib seal kohata salapolitseinike, narkodiilereid ning prostituute. Seal on lõbustuspark nimega Luna Park ja selle ümber olevad pargid kus toimub peaaegu iga õhtu mõni eriskummaline kogunemine (trummarid, tulekeerutajad, acrojooga harrastajad, mõne muu spirituaalse hobiga tegelejad või niisama hipide market). St. Kildaga seosneb mulle ainult poheemlaslik elu ning kõik sellega kaasnev. Teel St. Kildast kesklinna tuleb sõita mööda St. Kilda teed, kus on väga uhked hotellid ja kortermajad. Oleksime juba peaaegu ise sinna kolinud, kuid kuna elu viib meid nüüd farmi, siis plaanime sinna kolida kindlasti siis kui tagasi Melbourne'i kunagi satume. St. Kilda on kindlasti koht kus me ennast päriselt elamas kujutaksime. 

Luna Park'i lõbustuspark St. Kildas

• Southbank - linna ärikeskus. Siia on kogunenud nii rikkad ja ilusad ärimehed, aga ka tänavamuusikud ja -kunstnikud kes oma oskustega siin head raha teenivad. Southbank on ehitatud Yarra jõe kaldale. Hommikuti võib kohata palju tervisesportlasi ja noori perekondi kes oma loomi jalutavad. Mööda Yarra jõge õhtust jalutuskäiku tehes, aga kuuled mõnusat elavat jazz-muusikat ning naudid uhkete restoranide melu. Kindlasti peatud ka mõnd kunstniku vaatama, sest midagi sellist ei ole sa varem näinud. Siin võib tõesti kohata maailmamastaabis vägevaid kunstnikke, ma väga soovin et nad oma rännakutel kunagi ka Eesti ülesse leiaksid ja seda külastaksid. Southbankil mööda jõekallast kõndides avaneb ka parim vaade klaasist pilvelõhkujatele, mis minumeelest on ilusad ainult õhtuti päikseloojangu kumas.

Yarra jõe kallas ja selle õhtune melu







•  
   CBD ehk Central Business District (ing. k. kesklinna ärirajoon) - see on kõike kärarikkam ja inimesterohkem rajoon linnas. See on keskus, kus kõigil on koguaeg väga kiire, kus ristuvad rongi- ja trammiteed ning  kus elab ka kõige rohkem hiinlasi ( sest siin asub ka Chinatown ning meeletu kära tõttu ei taha kohalikud siia kolida). Siinne melu on kindlasti elamus omaette ning tänu sellele, et oleme siin nii palju aega veetnud, on kasvanud ka minu tolerants erinevate rasside ja kultuuride suhtes. Kuna oma reisi alguses seiklesime me kõige rohkem just siin (sest turistid ei oska ju alguses keskusest kaugemale vaadata), siis see koht mulle enam ei meeldi. Olles elanud juba kuu aega Glen Waverley's, tundub mulle iga kord CBD-s olemine närviline ja nii teistmoodi. Otsin hinges vaiksemaid ja rahulikumaid kohti.
  

  

  Alati kiire CBD

Flinders Street Station (ing.k. jaa) ehk Melbourne'i peamine rongijaam

Arvi tegi kord nalja, et Melbourne'i CBD tekkis nii, et üks mees otsustas tõmmata joonlauaga paar sirget joont kaardile ja majad peale ehitada. Siin on tõesti tänavad väga sirged ning rajoon jaotatud blokkideks nagu näiteks NYC ;).

• Lygon Street - ehk teisisõnu ka Itaallaste rajoon. Siin on terve suur tänavatäis erinevaid Itaalia restorane ning jäätisekohvikuid. Seal asub ka Cafe Cavallino, minu töökoht Melbourne'is (etteruttavalt võin öelda, et kuna me lahkume juba esmaspäeval, siis tulin töölt ära selle nädala alguses). Lygon street on koht, kuhu tulevad ennast kõik linna uusrikkad õhtuti näitama. Siin kohtab võltstisse ning vanameeste käevangus olevaid noori neidusid vast kõige rohkem. Kuna ka siin on kära ja õine melu nii suur, siis õhtuti peale tööd ei tundnud ma muud kui suur vajadust põgeneda Lygon street'ilt nii ruttu kui võimalik.Restoranis töötades panin ka tähele kui suur osa klientidest on tõsiselt ülekaalulised inimesed (Austraalia on arvatud maailmas ülekaaluliste inimeste arvu poolest kolmandale kohale). Vaatamata sellele on see endiselt minu meelest kõige rõõmsamate elanikega koht kus mina oma elu jooksul siiani käinud olen. 



Parim jäätis Lygon Streetil

• Vermonth South, Glen Waverley ehk siin kus oleme meie.  Kui tulla natukene kesklinnast välja, märkad, et Melbroune on tegelikult täis vahvaid väiksemaid linnaosi oma väikeste keskustega. Sellistes kohtades on inimestel oma eramajad koos aedadega ning siin on ka kõige suuremad linnaäärsed kaubanduskeskused. Mõnikord olen mõelnud, et kuidas suudavad inimesed nii palju tarbuda, et kõik need massiivsed keskused omadega kasumis on. Siin, 5 km raadiuses on 5 suurt kaubanduskeskust (Rocca al Mare x 2 suuruses) Siin Vermont Southis asub väidetavalt ka muide kogu lõunapoolkera kõige suurem kaubanduskeskus. Meie sinna seiklema ei ole veel jõudnud, kuid olles näinud neid teisi, arvan ma, et seal orienteerumiseks on vaja GPS-i.Vahemaad siin on suured ning sellepärast on ka üsna tavaline, et igas peres on vähemalt kaks autot. Bensiin on siin odavam kui eestis - liitri hind on u. 1,3 - 1,45 taala mis teeb u. 0,85-0,95 eur liitri kohta.  Siin on väga tavaline, et inimeste aedades jooksevad ringi opossumid ja muud vahvad olendid. Näiteks pere, kus meie hetkel veel viimaseid päevi elame, on juba aastaid aindnud iga päev kell 9 õhtul opossumitele puuvilju, kusjuures iga päev on puuvilja valik erinev. Peale kella 9-st söömingut, aga on pereisal üks eriline sõber, kes tuleb veidi enne 10't. Temale pannakse eraldi puu otsa väike saiatükk ning nagu kellavärk on see sealt ka iga õhtu läinud. Olen talle ka ise oma käest andnud saia ning see oli tõesti üllatav, kui rahulikult nad inimestega sümbioosis elavad. Magpie'd (kohalikud varese ja ronga moodi linnud) aga, saavad iga hommik veidikene hakkliha.

Taevapilt on siit hoopis teistsugune kui Eestist vaatates. Tähtkujud on sootuks teised ja nendest olen siiani tundma õppinud ainult "Southern Crossi" ehk lõuna risti. See näitab alati kus on lõuna. Kahjuks suurlinna tuled on aga nii eredad, et linnas see ei olegi võimalik väga tähtkujusid näha. Kuu, aga särab siin eredamalt ja suuremalt kui mina eales varem näinud olen.

Vot sellises linnas me siis elasime oma esimesed poolteist kuud. Olen väga õnnelik, et siia sattusin ning loodan väga, et tuleme siia kunagi kindlasti tagasi. Ees ootavad suured seiklused - juba esmaspäeval paneme oma uuele Pajerole hääled sisse ning põrutame lõunasse Great Ocean Roadi läbima. Tõsi, reisi kolmandal päeval me juba külastasime seda, kuid mõistsime, et sellel kohal on nii palju pakkuda, et peame sinna tagasi minema. Plaanime veeta 3 päeva seal ning tagasi tulla Grampieni Rahvuspargi kaudu. Seejärel nädala teises pooles põrutame tagasi Portseasse, kus veetsime oma väikse puhkuse maal mereääres. Seal asub lõunapoolkera kõige ohtlikumaks rannaks arvatud rand, ning kuna see jättis meie hinge kustumatu mulje, põrutame sinna tagasi ja seekord juba omaenda surfilauaga ;). Nädalalõpus, aga on aeg Victoria osariigiga hüvasti jätta ning võtta ette teekond farmi. Meie esimeseks külastuspunktiks saab olema Sydney ning seejärel mööda rannikut ülesse kuni lõpuks maandume 4. aprillil Goondiwindis. Kõikidest nendest seiklustest aga lähemalt juba järgmistes postitustes kui oleme keset actionit (ing.k. tegevus).
Pühapäeva veetsime kogu meie võõrustajate perega grillides ja  kohalikele sõpradele õpetades kuidas eestlased saunatavad. :D Vot see oli alles kogemus!

Saunaaaaa

Asjad pakitud, lähme!

NB: Selle postituse avalikustamise ajaks oleme me omadega jõudnud juba Goondiwindisse ning kahjuks ka edaspidi tänu interneti probleemidele võivad ka järgmised postitused hilineda :)
Kirjutage ja joonistage meile !
Stay tuned :)