Neljapäev, 30. jaanuar 2014

Meist Vol2: Henri



Henri:
Kust ma siis peaks alustama? Alustan algusest ja sellest lühidalt. Valetan, postitus on pikk, edu lugemisel!

 Oma elu olen algusest siiani veetnud Tallinnas, elanud korterites ja nautinud ilusat loodust kortermajade vahel.  Lasteaias oli mul vähemalt 31 pruuti,  ainus kurb asi oli et nad ise sageli ei teadnud või ei tunnistanud seda.  Üks sellistest oli ka Mari-Liis.  Nendele jäin ma lasteaiast meelde kui kiusupunn Henri.  Lapsena loeti mulle unejuttudeks entsoklüpeediaid.  Enne kooli jõudmist oli mul peas korrutustabel,  ma olin üsna kompetentne mõistma ladina keelt ja ilmselt iga Eesti elusolendi liiginimetuse võisin teile hoobilt öelda.  Ainult üks liik oli, keda ma päris ei mõistnud – Homo Sapiens Sapiens. Vanemaid inimesi,  ehk lihtsalt Homo sapiense küll, omavanuseid aga kohe üldse mitte. Ma ei saanud aru milleks on vaja mängida ringmänge või ma ei tea mida isegi teised lapsed mängisid. Kodu võeti mind vahest mängima, aga siis tohtisin ka ainult Koer olla. Kui lasteaeda toodi päkapikkude entsüklopeedia, kus olid pildid erinevatest päkapikkudest, teatasid kõik lapsed kuidas nad ühte või teist neist on näinud. Mul oli teiste üle hea meel, aga pidin kurbusega tõdema et minu kodus on päkapikke kunagi ainult näinud minu vanemad.  Selline olingi. Kuna minu rühmas käisid ka kasvatajate lapsed kes ei osanud ilmselt väga veel lugeda või arvutada, siis öeldi mu emale ainult et ma olen loll ja ta jätkas teadmatult minu harimist.



                                               Mina keskel, Mari-Liis minu kõrval(Lasteaed)

NB! Võtke seda kui naljakat lugu, ma ei pea mingit vihavaenu maailma või selle aja vastu :D Olen selle kõigega väga rahul.

Ilmselt saate lugedes isegi aru, et kuigi meie teejuhtide – vanemate silmis olin ma üks vägev rasvane kriit pliiatsikarbis, siis omavanuste seas ei olnud ma just see poiss keda seltskonda oodatakse, et ta oma loogilisusega kõik muu õndsuse ära rikuks.  Sel ajal oli see muidugi mulle kurb, aga sellest olen ilmselt saanud ühe kõige positiivsema õppetunni oma elus – ma õppisin üksi omades mõtetes olema. Mul oli hulgaliselt kujuteldavaid sõpru, aega  tegeleda iseenda ja oma mõtetega. Sellest ajast alates, millal iganes mul on olnud raske, olen ma keskendunud oma mõtetele ja tegemistele ning just sealt leidnud vastused millega edasi liikuda ja järgmine kord paremini teha. Olen õppinud endale ausalt tunnistama kui ma midagi halvasti tegin...või ka hästi.

Ees oli palju tagasiarendamist, et lõpuks mõista, mis teistele lastele meeldib ja kuidas nendega suhelda.

Siiski ei läinud minu seltsielu paremaks ka kooli või paljude trennide jooksul.  Olin endiselt kohmakas mis puudutas teistega suhtlemist. Pigem olin ma see kutt kes seisab grupi inimeste kõrval ja teeb ka nagu naeraks nendega õigetel (või väga valedel) kohtadel kaasa.  

Umbes vanuses 12 leidsin ma endale aga kooliväliselt seltskonna kellega suhelda. See kõik toimus minu maja kõrval pargis. Nendega saime koos hakata välja elama oma iseseisvumisega kaasnevaid tunge olla täiskasvanud ja ise teada mis on õige.Tahtsin siis ka saada maailmakuulsaks rulatajaks, trikiratturiks..ja üldse maailmakuulsaks. 13 aastaselt tegin endale sünnipäevakingiks afropatsid. See hetk ja seltskond aitas mul lahti saada mõttest, mida koolis minus arvatakse. Selle seltskonnaga lõpetasin ma suhtluse kusagil 15 aastasena. Päeva pealt. Otsustasin et see elu pole mulle ja veetsin 3 suvekuud kodus passides, sest muid sõpru mul polnud. Siiski leidsin endale ühe sõbra, kellest on saanud läbi aegade üks mu parimaid sõpru. Sellele järgnesid ka teised ja 4ndal kuul sain juba aegajalt kodunt välja.  Siis sai ring täielikuks – enam polnud oluline kooli inimeste arvamus, ega ka väljaspool olevate inimeste oma. Ma teadsin ise mida ma teen hästi, mida halvasti ja ei tundnud enam pidevat vajadust kuhugi kuuluda. 

Sellest hetkest ei olnud ma ka enam teiste arvates nii paha. Olles hoolinud aina teiste arvamusest, suutsin ma vaid seda halvendada. Nüüd kui see polnud enam oluline, oli mul järsku nii palju toredaid inimesi kellega suhelda.  Muide ma tahtsin siis ka maailmakuulsaks kulturistiks saada.
Siis sain 16 ja oli aeg gümnaasiumisse minna. Kulturistisoov oli asendunud sooviga saada maailmakuulsaks DJ'ks :D.  Ma läksin enamikust oma klassist erinevat teed, kuna lihtsalt ei viitsinud sisseastumiskatseid teha ja läksin sinna klassi kuhu sain ilma. Kindlasti üks PARIMAID valikuid minu elus. Alguses oli meid umbes 20. Enamik jäi rasedaks, lahkus niisama, läks elama välismaale, kukus välja. Meid lõpetas 9. Aga see-eest millised 9.  Kuna meie klassis oli nii vähe inimesi ei tekkinud seal mingeid gruppe, vaid igaüks sai olla ise terviklik isiksus. Isiksusi oli, toon mõne illustreeriva näite:


  • ·         Kõik õpetajad pidasid meid erilisteks inimesteks. Tunde paljudele ilmselt meile anda ei meeldinud.

  • ·         Üks õpetaja ütles mu klassivennale – kui sa sellist jobutamist jätkad, ei saa sinust kunagi asja. Ta vastas ‘’ma ei tea kas ma tahakski kunagi asjaks saada’’. Ta vehkis kevadel ühe õhtuga kokku mõned kritseldused, et EKAsse maalikunsti õppima minna, ja järgmisel hommikul tehti talle selgeks et ta on geenius ja saab kindlasti sinna sisse. (Tulemuste avalikustamiseni oli veel paar nädalat)

  • ·         Üks klassivend veetis terve füüsika tunni istudes klassiruumi põrandal, tagudes kätega vastu põrandat ja karjus konstantselt ‘’pasasitt’’ see lõppes tunni lõpuga

  • ·         Mina otsustasin 12. Klassis oma pea 6-kordselt blondeerida, seda lumivalgeks ning lõpuaktusele tulla neoonrohelise fraki ,kollase vesti ja punaste kingadega.

  • ·         Meie viimasel nutukogunemisel koolis, kus näidati õnnelike hetki slaidishowl, panime me sinna taustale mängima Emotional Titanic Flute-i, kes teab see teab. Õpetajad kas nutsid naerust, hoidsid kõrvasid kinni valust(heli oli ilmselgelt liiga tugev) , või punastasid lihtsalt olukorra piinlikuse pärast. Keegi ei nutnud nagu kõik ülejäänud aastad.


Üleüldiselt meeldis meile oma õigust taga ajada, vaielda ja maailma asjade üle arutada. Kuna meil oli tunde koos ka teiste paraleelklassidega, siis ühed ei sallinud meid sest me ei lasknud neil vaikselt õppida seda mis õppekavas kirjas, ja teised ei sallinud meid sest me ei lasknud neil vaikselt tundi mööda istuda ilma, et peaks ise midagi arutama. 

Meie klass täiesti tavapärase vahetunni ajal

Tutipidu


Nüüd aga jään siia aega veidi pidama, ja seletan teile mis elu ja mõtteid ma see hetk läbi elasin.  12 klass algus.  Ma käisin igal võimalusel jõusaalis, sõin erinevaid toidulisandeid, mis mind kasvataks.  Ma tahtsin minna Tartusse juurat õppima. See ei huvitanud mind, aga ma teadsin et raha on hea ja töökust mul on. Kui enamik inimesi nagunii teeb tööd mis ei meeldi, siis võiks selle eest vähemalt hästi teenida. Mulle meeldis pidutseda, ja ma olin läbimas parasjagu ühte väga suurt õppetundi, mis lopes kogu minu elu täieliku ümberpöördumisega. Nimelt olin ma suhtes.

See suhe sai alguse tahtlikust ‘’sebimisest’’. Mõtlesin sel hetkel, et paar nädalat võib ja siis lõpetan selle ära. Ei tea mis tema sel hetkel mõtles, aga kui ka teaks poleks minu asi seda avalikustada.  Ei lõpetanud seda ära, umbes poolteist aastat ei lõpetanud.  Üsna pea oli asi nii kaugel, et me olime igapäevases võistluses. Kes suudab teise elu rohkem piirata, kes suudab teist rohkem petta, kes suudab üldse halvem inimene teise vastu olla. Me olime mõlemad sel ajal väga materjalistlikud inimesed, seega meie suhte mõte oli vast boostida nii enda kui teise ego. Minu sõpradele see tüdruk ei meeldinud, seega nendega kaotasin ma üsna kiirelt kontakti. Nii jäigi ainult mina ja see tüdruk. Lõpuks õnnestus ka see suhe katkestada. Me ei suhtle tänaseni.

Siis hakkas minu elus väga palju toimuma. Ma veetsin nädalaid igapäevases meditatsioonis. Käisin trennis, üksi väljas, leidsin taas kontakti oma sõpradega. Ma veetsin palju aega vaikuses. See kõik oli ju see mida tehes juba lasteaias end hästi tundsin.  Ma pöördusin tagasi oma kunagi eksisteerinud filosoofilise poole juurde. Otsisin elul suuremat mõtet ja süvenesin asjadesse mida olin selles suhtes valesti teinud.  Ühel õhtul mediteerides juhtus midagi väga eriskummalist. Vaatasin lihtsalt ühte youtube’i videot, kui ma tundsin et mingi energia on nüüd kohal. Minusse hakkas nagu veenire voolama  mingi uus teadmine. See teadmine oli, kui valesti ma siiani olen elanud. Lisaks sellele tuli ka info kuidas edasi paremini talitleda. Ma veetsin tunde kramplikult nuttes nii kurbusest kui õnnest üheaegselt.  Järgmine päev oli elu minu jaoks end ümber seadnud. 

Peagi teatasin ma emale, et ei kavatse üldse ülikooli katsetada ning lähen hoopis Otsakooli ooperilaulu õppima. Ma polnud elus muusikaga kokku puutunud, ning läinud esimese lauluõpetaja juurde, ütles ta mulle: su nooditabavus on nagu paksu neegrinaise rinnad. See vist kõneleb enda eest. Igaljuhul võttis ta need rinnad enda juurde õppima ja pool aastat hiljem sain kuidagimoodi Otsakooli sisse.  Muidugi eelnes sellele ka poole tunnine loeng kuidas ‘’nii vabalt ei tohi end sisseastumiseksamitel tunda’’.  Iseenesestki mõista tahtsin nüüd saada maailmakuulsaks lauljaks.

Mainin siia vahepeale ära veel, et samal ajal kui läksin gümnaasiumisse läksin tööle ka Rahvusooperisse Estonia. Ma ei teadnud ega huvitunud sellisest muusikast ja teatrisse olin üldse elus vähe sattunud, aga mul oli ühel päeval igav ja teadsin et on katsed ja läksin kohale. Need inimesed olid kui ‘’mürk’’ mu praktilisel elule. Selle eest olen ma neile elu lõpuni tänulik, sest seal olles nägin ma, et on võimalik ka elu muud moodi näha kui töö ja eesmärgid. Ma ei mõistnud ilmselt nende maailma, aga ma olin sellest lummatud. Ma olen väga tänulik nendele inimestele, et nad mu ellu sattusid ja loodan, et kunagi näen neid veel palju ja palju.

Otsakool õpetas mulle ühe ja väga suure õppetunni. Me ei õpi paberi jaoks, me õpime iseenda jaoks. Need asjad mida ma seal olen omandanud pole mulle andnud midagi praktilist, aga nad on õpetanud, et elu eesmärk on jõuda suurema siiruse, tõelisema kogemise ja kirglikuseni. Iga päev õppida nägema elus rohkem ilu, õppida seda ka teistele näitama ja edasi andma. Huvituda asjadest protsessi enda, mitte tulemuse pärast.  Ma ei olnud sealoleku ajal just säravaim laulja, ja ka inimesena ei sümpatiseerinud mõnele õpetajale, mulle kahjuks teadmata põhjustel. Aga ma ei lasknud sellest end häirida ja käisin iga päev rõõmuga koolis, saamas osa elu suurimast õppetunnist.  Ma sain väga palju elufilosoofiat, teadmisi muusikast – kuidas seda ise kirjutada, klaveri mängust, laulmisest ja muusikaajaloost. See on parim õpe, mida üks inimene saab enda jaoks leida.

Näete, kuidas kõik asjad on hakanud sellest hetkest liikuma suurema sügavuse ja õnnestumise poole, see jätkub ja iga hetk on olnud lisa sellele.  Alates Maist 2012 olen ma elukaasluses Mari-Liisiga, kes on mulle olnud väga suureks abiks minu isiklike vigade parandamisega ja suurte asjade õpetamisega. Ta on näidanud, kuidas ma olen sageli paindumatu ja ei arvesta teistega,  aga ma proovin end pidevalt parandada. Ta on õpetanud mulle mida tähendab armastus teise inimese vastu.  Kui enne seda olin olnud väga kehvas suhtes, siis võtsin juba varakult peale seda suhet vastu otsuse, et järgmine kord ma ei taha samu vigu korrata ja teen algusest peale kõik õigesti. Muidugi kogu olnud aja jooksul pole see päris nii läinud, eks me mõlemad oleme oma vigu  teinud ja raskustest läbi käinud. Aga erinevalt varasemast meie elus, on meie veendumus olla koos olnud kõigest sellest üle ja me teame, et me oleme koos sellel suurel õppetunnil nimega elu teineteise teejuhtideks ja järgijateks.  Aeg on meid viinud alasti festivalil kümnete inimeste kallistamiseni, Krsna templisse tema nimesid laulma, samal õhtul ooperisse ja psy reivile, nautima nii Arvo Pärdi kui Robbie Williamsi kontsedeid.Maamajadesse loodusega samastuma. Ühendama vastandeid oma samasuses ja täiuses. Meie ühine elu on kui suvi rohelisel aasal, kuhu puhub jahutav meretuul ja paistab soe päike, ja inimesed naeravad. See on ülim tee elus.

Meie :)


Meil on vedanud teineteisega, meil on siiani läinud hästi nii vaimselt  kui materjaalselt. Lisaks on sellest kõledast talvest, kus polnud enam sõpru ega tüdrukut ja kõik oli üldse katki, meie ellu tulnud ainult kõik mis on terve ja soe. Meie elus on väga palju imelisi sõpru, kes kõik käivad sama teed, avades end elu soojusele ja tõele.  Peab tõdema küll...meie elus on vähe ülemäära tõsiste eesmärkidega inimesi. Küll aga veedame me oma elu proffesionaalsete elunautlejate, muusikute ja õnnelike inimeste seltsis, kes tahavad ja oskavad ka teistele seda head edasi anda.  Inimeste seas kes ei häbene elada pidevalt mingis veidruses. Need inimesed on muutnud nii minu, Mari-Liisi kui paljude teiste elusid ja teevad seda iga päev edasi, andes lihtsalt edasi elu mängulist ja sooja olemust.  Nendega koos oleme me korraldanud ka 2 meditatsiooniõhtut, kus oleme teinud erinevaid rituaale, tagunud shamaanitrumme ja nagu arvata võisite,jep, mediteerinud. Seda teeme me päris palju. Ja joogat. Ja Tantra kohta oleme palju õppinud. Ja Kristuse elulugu on üks põnevamaid ja soojemaid asju mida ma oma elus olen lugenud. 

 
Mõningad sõberid 1

Mõningad sõberid 2

Mõningad sõberid 3

Mõningad sõberid 4

Mõningad sõberid 5

Mõningad sõberid 6

Mõningad sõberid 7

Oleme veetnud juba nüüdseks varsti aasta Mari-Liisiga koos elades. Oleme palju reisinud, palju õppinud, palju teistega jaganud ja üldse palju kõike kogenud. Enam ma vist ei taha saada maailmakuulsaks kellegiks. Maailmakuulus eikeegi võiks küll olla.


Vahepeal õppis Mari-Liis Hollandis ja tuli sealt tagasi, et me saaks koos olla. Peale seda tuli meil mõte, et lähme järgmisest sügisest koos välismaale õppima – mina laulu, tema marketingi.  Aga kui liita meie mõistmine sellest, et elu on ennekõike hetke hindamine ja armastus, selliste värvikirevate sõpradega, jooga õpingutega, pideva kokkupuutega kunstnikega, rohkete psühhedeelsete kogemustega, nägemisega et meil on nii palju isiklikku veel käia enne kui me saame määrata kes meist saab, siis tuli meile pähe et võiks enne reisima minna. Alguses oli see vaid mõte, aga meie õnnepall aina kasvas ja lõpuks ei tundunud muu isegi enam valikuna.  Meil tuleb minna iseseisvuse, isikliku vabaduse ja vaimsuse otsingutele. Tuua välja kunst endas ja oma elus läbi enda avamise ja elu armastamise. Tahtsime minna Indiasse, kuid siis leidsime et peaks enne Austraaliast aastaks läbi hüppama. Jep, väike hüpe sinna kah. Ja nii nüüd hakkamegi rändama, otsima kontakti maailma, looduse, teiste inimeste, nautimise ja sügavate teadmistega. 
Laia maailma


 Kui kellegil on mingeid küsimusi, mõtteid või soovi selle imelise teega teisel pool maad liituda, võite alati mulle kirjutada. Henri Liive on facebookis 2, valige see, kes ei ole õppinud TTÜs ja ei tööta Elionis. (kuigi ka see teine Henri on väga tore poiss, astusin kord klubisse sisse ja selgus kohe kui kohale jõudsin et olen mingi auhinna võitnud, jõudsin lavale ja minu ees seisis teine Henri Liiv. Minu õnnejoovastus, et olen ilma osalemata midagi võitnud asendus kähku aga teise Henri Liiviga tutvumisega. Auhind jäi talle, mina sain temalt tasuta joogi.)

Teisipäev, 28. jaanuar 2014

Meist : Mari-Liis

Enne veel, kui hakkame kirjutama reisiasju, mõtlesin, et peaksime ka veidi ennast tutvustama.

Mari-Liis: olen 20-aastane tüdruk. Eluaeg (naljakas seda sõna kasutada kui minu elu olnud vaid 20 aastat lühike) olen olnud Tallinna linnavurle. Koolitee möödus Nõmme Põhikooli ja Mustamäe Gümnaasiumi pinke nühkides. Kuna olin täiesti kindel, et minu elu saab olema välismaal, valisin juba gümnaasiumisse minekul keele-eri suuna, noh et ikka välismaal paremini hakkama saaks.
Koolis olin alati üli-super-hüper aktiivne -  õpilasesinduste president ja kõikvõimalike ürituste korraldaja/väljamõtleja. Kus oli vaja midagi korraldada seal olin mina alati platsis.  Nautisin seda täiega! Mulle meeldib lasta fantaasial lennata ning hiljem näha oma mõtete õnnestumisi. 
Gümnaasiumis sattusin väga eriskummalisse klassi.. mitte ükski inimene polnud "tavaline". Me olime kamp veidraid ja naljakaid, aga samas väga iseteadlikke ja (elu)tarku inimesi. Õpetajatele meid väga õpetada ei meeldinud, sest üsna raske oli meile mõnd õpiku "tarkus" peale suruda. Igatahes, olen teile kõigile väga tänulik, et õpetasite mulle kui tore on olla "veider" ja mitte "normaalne".  Tunnen uhkust meie klassi üle!
Meie "kick-ass" G3K klass, keskel on Peep ' ma ei saa rääkida mul on tund' Mandre :).

Peale keskkooli läksingi tähtsalt Hollandisse, Groningeni, Hanze ülikooli äri õppima. Pool aastat hiljem aga sain aru, et see ei ole ikkagi mulle, ning veebruaris 2013 olin omadega tagasi Eestis. Alguses oli kogu see tagasitulek üks suur segadus ning põhjustas oii kui palju klatši ja valearvamusi minust. Olin Eestis, tagasi kodus. Kui juba pool aastat on elatud ja hakkama saadud üksi võõras riigis, siis kodus elamine on ikka vaimselt tagasikäik ja sellega oli veidi raske harjuda. Mida aeg edasi seda rohkem olen aru saanu kui ainuõige otsus see oli, et tagasi tulla. Minu suhted minu pere ja vanavanematega on paremad ja tugevamad kui iial varem. Veidi raske oli see ka kindlasti minu perele.  Mõelda vaid, kogu elu on laps liikunud hariduseredelil üha üles ja on juba edukalt välismaal kui käib selline pauk. Kogu mu pere (k.a. mina) pidime ümber mõtlema mis siis tegelikult siin elus on tähtis. Kas see akadeemiline paber ( kallid lugejad, siinkohal ei tee ma üldse kohe maha akadeemilist haridust, vastupidi. Olen lihtsalt aru saanud kui oluline on kõigepealt leida ennast ja teada mida ise tahad ja alles siis seda õiget asja õppima minna) või see mida tegelikult süda ihkab - iseenda huvid, reisimine, armastus (eelkõige iseenda vastu)?  Kogu selle tohuvapohu keskel sain veelgi rohkem aru kui super ema ja üldse kogu perekond mul on. Mu emme on üks mu parimaid sõbrannasid ja vot see on tõeline pereväärtus! :)
Mina ja ema

Veel suurem üllatus oli aga see, kui tagasi tulles ei olnud mul enam rohkem kui pooli minu vingetest sõpradest kes olid maha jäänud kui pea kuklas esimest korda lennukisse sammusin. Ühest küljest on see muidugi arusaadav - elu läheb ju edasi, me kasvame ja hakkame igaüks oma rada käima. Kuid teisest küljest viis mind paljudest sõpradest lahku ka erimeelsused haridusest ning õigete valikute tegemiset. Seda oli väga kurb näha. Kuid ka selleta ei oleks ma praegu see kes olen - SIIRALT ÕNNELIK! Olen kohtunud selle lühikese aja jooksul imelisi inimesi kes on mu ellu väga palju juurde andnud, kellega koos naudime, kogeme ja õpime.
Näen iga päev oma ümber tuttavaid, kes töötavad ja õpivad ennast lõhki ning küsivad endalt miks nad seda teevad, ning enamasti on vastus, et  tulevikus on siis ju parem. Mina nii ei arva, tuleb olla õnnelik ja teha mida süda ütleb kohe, siin ja praegu! Kui ma kunagi olen oma surivoodil ja mult küsib minu lapselaps, et mida ma oma elus tegin, siis kindlasti ei taha ma talle vastata, et: "Raha teenisin..." vaid "Elasin!". 

Märtsis 2013 kolisime Henriga kokku ning algas "meie lugu". Meie ühine kooselu ja tegemised on  olnud hindamatud ja täis armastust. Oleme nüüdseks koos olnud juba imelised aasta ja 9 kuud :).
Koos oleme avastanud elu ilu ning seda täiel rinnal nautinud. Ei kujutakski seda aega kuidagi teisiti ette.. kõik on olnud ideaalne (omade tõusde ja mõõnadega muidugi, aga ka need on ju üks osa suhtest ja on meid ainult tugevamaks teinud)!  Henri on mulle õpetanud mis armastus tegelikult on - imeline, naljakas, tingimusteta, siiras tunne :) Koos oleme üksteisele õpetanud mis elu tegelikult on...
Meie  :)

Kogu selle 10 kuu jooksul Eestis on ka minu elu väga suureks osaks olnud Olde Hansas töötamine - kindlasti üks parimaid otsuseid mu elus! Olen ülimalt tänulik neile võrratutele inimestele, tänu kellele olen hetkel juba ühe jalaga Austraalias. Nende inimeste rännuhimu ja suur kogemustepagas andis ka minule tõuke selline teekond ette võtta. Vivat teile! Olete osa minu uuest perekonnast:)!

Reisinud olen ma ka (enamasti tänu oma kallile emmele ja vanaisale-vanaemale) päris palju. ARMASTAN REISIDA! Siiani on minu lemmik kohaks olnud Hispaania - kogu nende kultuur ja temperament on väga paeluvad. Ka Hollandis elasin koos itaallaste ja hispaanlastega ning nautisin iga päeva nendega! Kuigi ma armastan väga Eestit ja üldse eestlasi, siis pean kurbusega tõdema eestlaste külmust. Hollandis olin pidevalt tunnistajaks itaallaste omavahelistele vaidlustele kus ikka käed käisid ja temperament pulbitses täiega, samas järgmisel hetkel olid nad maailma parimad sõbrad, kallistasid ning ütlesid üksteisele hästi. Seda oli nii hea vaadata! Tundsin end isegi vatuke veidralt kui jõudsin tagasi oma rahulike eesti sõprade juurde :D. Oma Hollandi sõpradega suhtlen õnneks siiani, selle poole aastaga said osad neist mulle lähedasemaks kui siin Eestis inimesed, keda juba 12 aastat teadnud olen. Kuid mul on ka selle üle ainult hea meel, et mu kallid itaallased ja hispaanlased mind seal kaugel meeles peavad ja mina neid. Olen kindel, et meie elud ristuvad veel. Kui mitte nende kõigiga, siis osadega kindlasti :).
Minu kallis Hollandi pere! Need inimesed on igavesti minu südames!

Aaga igatahes, reisimine.. siiani olen reisinud vaid Euroopa piires ning Egiptuses ja Marokos. Maroko oligi minu kõige viimane sihtkoht ning ühtlasi ka kõige suurem kultuurišokk. Samas, mulle meeldivad kontrastid. Meie giid Marokos ülets, et on kaks võimalus - inimene kas hakkab seda riiki vihkama või armastama. Ma arvan, et minu kohta käib see teine variant.
Kohad, kus siiani olen käinud :)




Meie eesseisva reisi suhtes ei ole mul kindlaid ootusi, sest nagu kirjutab Tom Valsberg oma laulus, siis pettuda ju saabki ainult iseenda ootustes. Expecting the unexpected :). Olen spontaanne ja kõigele avatud mida elu toob. Õpin igalt rändurilt ja võõralt kes mu teele satub, sest usun, et iga inimene on meie ellu tulnud mingi põhjusega.
Väga paljud on nii mulle kui Henrile rääkinud, et see reis paneb proovile kindlasti ka meie suhte, ma arvan, et oleme selleks valmis :) Pärast pool aastat kestnud pikamaa suhet, 10 kuud kooselu ning meeletult ühiseid kogemusi, reise jne.. arvan, et see on õige otsus minna:)!

Sai nüüd vist väga pikk postitud, kuid ma loodan, et neil kes viitsivad, on huvitav lugeda :)

Pühapäev, 26. jaanuar 2014

Läheb lahti!

Heihei,

selles blogis saate lugeda Mari-Liisi ja Henri seiklusi teisel pool maakera - Austraalias.
Kuna see on meie esimene blogi, siis võivad esimesed postitused ehk veidi pentsikud välja kukkuda, aga küll asi paraneb. Lisaks vabandan ka kõikide õigekirjateadlaste ees juba ette ära, sest meie blogi saab olema reisiblogi - palju naljakaid juhtumisi, pilte ja seikluseid, seega me siin õigekirjale ja komakohtadele erilist rõhku panema ei hakka, kuid kindlasti anname oma parima et kõik vahvad tegemised ilusti kirja saaks ja kõigi huvilisteni jõuaks :)

Oleme juba tubli kolmveerand aastat vaevanud oma pead mõtetega, et kuhu me oma elud siis suuname. Kuna Mari-Liis ei püsi pudeliski paigal ning juba 3 kuud eestis olla ilma ühegi reisita on ilmselgelt liiga pikk aeg, oli selge, et tuleb võtta ette nüüd üks pikem rännak. 
Kui nüüd minna tagasi päris algusesse, mis oli u. aasta tagasi, siis Mari-Liis elas ja õppis Hollanids, kuid natuke vähem kui aasta tagasi saabusin kodumaale. Kuna kooli maik oli juba suus ning Henrilgi siin oli Otsakool pooleli, siis oli plaan, et läheme sügisest kuhugi uude (Euroopa) riiki õppima.  Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid asjad meie elus muutuma. Hakkasime mõlemad õppima joogat Bhairava joogakoolis (huvilistele: www.bhairavayoga.com ) ning muutma ka oma elustiili vastavalt. See on meie mõlema mõttemaailma väga palju muutnud, Mida aeg edasi, seda rohkem mõistsime, et koolist kooli joosta oleks vast natuke mõtlematu tegu. Enne tuleks veidike maailmas ringi rännata ning kuhugi oma mõtete ja arusaamadega jõuda ning alles siis valida kindel riik ja kool, paikseks jääda ning midagi kindlat õppima minna.
Seejärel panime paika, et ükskõik kuhu me ka ei läheks, välja tahame me jõuda Indiasse, varem või hiljem. Seega kõige loogilisem mõte oli alustada oma maailmareisi vaikselt, näiteks Kreekast või Hispaaniast kuid midagi selle mõtte juures ei klappinud kohe kuidagi.  Lõpuks otsustasime - kui juba, siis täiega - Austraalia!

Kuna Kängurumaa on ju sama suur kui meie Euroopagi, olime järgmise küsimuse ees - Millisest linnast alustada ? Oleme kuulnud, et väga paljud eestlased armastavad Breth'i ja Sydney't. Ka Brisbane on väga kuulus ning kõiki neid linnu meie kallid sõbrad meile soovitasidki. Ma täpselt ei mäletagi, kuidas see valik tuli, kuid igatahes otsustasime, et alustame oma rännakut Melbourne'ist, Victoria osariigist :).
Melbourne - here we come!
Kuuldavasti on Melbourne Austraalia kultuuripealinn. Teised linnad on juttude järgi rohkem ärikeskused. Eks siis näis, kuidas lood tegelikult on. Reis läheb igatahes lahti Mel'ist ning kindlasti jõuame ja mõned teised suurlinnad läbi käia. 
Hetkel möllavad Austraalias kuumalained. Meile teadaolevalt kõiguvad Melbourne'is kuumakraadid 30-43 vahepeal. Tallinnas on hetkel miinuskraade 12, seega aklimatiseerumine saab olema tubli 55 kraadi :D. Ka ajaga hakkab nalja saama, sest seal on kell 9 tundi ees. Lahkume siit 8. veebruaril ning kohale jõuame 10 veebruaril, kuigi reaalselt lennutunde on ainult 24 (koos vahepeatustega). Öeldakse, et ajaga harjumine võtab aega täpselt nii palju, kui mitu ajatsooni sa reisid. Seega, kui meie reisime 9 tsooni edasi, siis võtab meil aega 9 päeva, et õigesse Austraalia rütmi saada.

Täpselt ühe nädala ja kuue päeva pärast, 08.02.2014,  ütleme "adjöö" oma perele ja sõpradele, võtame käest kinni ja astume koos lennukisse. Ees ootab  rännak laia maailma, nii vaimselt kui füüsiliselt :). Põnev!
Meie lend näeb välja selline : Tallinn-Helsinki 35 min, Helsinki - Singapur 13 h, Singapur - Melbourne 7,5 h. Meil kummalgi pole kunagi nii pikka lennureisi olnud, seega ärevus on sees. Saime oma lennupiletid Finnairilt, kuna nemad pakuvad alla 25 a. noortele sooduspileteid. Maksumus oli 630 eur/inimene, selle sees oli pagas 23 kg ja käsipagas. Transfeeri ajad lendude vahel on 2-3 tundi, seega ei jää meil üheski vahepeatuses pikemalt aega ringi vaadata ja igavust tundma hakata. Naljapärast arvutasime ka välja, kui pikk on meie lend - 15 390 km.


Lennutee



 Nonii, ongi praeguseks sissejuhatusest vist kõik :)
Kindlalt lubama ei hakka, aga üritame hakata postitusi tegema ikka paar korda kuus (va. alguses kui veel Eestis oleme).
Siit saate edaspidi lugeda meie reisimuljeid ning rännakutest nii vaimselt kui füüsiliselt. Hakkasime seda blogi pidama selleks, et meie lähedased saaksid alati kursis olla meie tegemistega, et kaasreisijad ja reisile minejad saaksid praktilist abi oma tegemistes ning ka selleks, et huvilised saaksid osa ka sellest vaimsest poolest mida me siin näeme ja kogeme :).

Head lugemist! 
Mari-Liis & Henri