Laupäev, 15. november 2014

Mõtisklusi viimase aja sündmustest



Vihmahooaeg hakkab vaikselt saabuma... ma ei ole kunagi elus näinud niimoodi äikest kaugelt tulemas kui siin – kujuta ette: seisad lihtsalt oma farmimajakese ees ning vaatad sügavasse, tumesinisesse taevasse.. ümber sinu taevas  sähvivad välgud ning kõuemürin kostub juba päris lähedalt... sinu peakohal veel ei saja, aga kohe kohe hakkab. Mõnus! See on üks nendest hetkedest, mida kohe kuidagi fotokaameraga edasi anda ei saa. Kuna suvi on juba peaaegu kohal, on ka soojakraadid vaikselt igal pool 40-ni küündimas... kuulsime isegi, et Austraalia keskel võib kuni 50 kraadini välja minna. Igatahes meie sõit läbi Aussi sisemaa alla Adelaide’i ja Melbourne’i saab huvitav olema. Hetkel ootame pikisilmi juba minekut, sest siin üleval on ikka väga palav ning natuke on juba üle visanud see, et kui hommikul ärkad ja paned selga värsked riided siis 5 minutit hiljem higi voolab nii et ei saa üldse olla.. siis mõtled, et läheks ja võtaks ühe värskendava dushi. Aga loomulikult pärast dushi alt välja astumist ei lähe mööda 10t minutitki, kui juba on keha kattunud veekihiga ja kõik, mida puudutad, kleepub sajaga. Tööl olles ei pane seda tähelegi, sest kõik on ju sellised ning siis on küll jube tervislik tunne, nagu teeks hästi palju ja liigutaks ennast veel rohkem. Kuid kui oled plaaninud veeta ilusa päeva linnas, siis on see veidi häiriv küll.


Senini on aga põhjarindel Darwini lähedal suhteliselt muutusteta, töötame viimaseid päevi mangofarmis ja oleme rahul. Vahepeal jõudsime küll farmi vahetada, aga töö jäi samaks. Meie endises farmis olid väga nõmedad ülemused, kes käisid meil kõigil päev läbi järgi ja ähvardasid, et lasevad meid lahti kui me kiiremad ei ole. Kuna meil juba üksjagu kogemust seljataga, siis ei jäänud me seekord ootama ning näitasime neile, et nende töö ei ole siin maamunal ainuke – tulime tulema. Veetsime veel ühe väga mõnusa õhtu oma farmikaaslastega meie ärasaatmispidu pidades ning järgmine päev veel mõndadega Litchfield’i rahvuspargis ujudes ning oligi juba varsti aeg hüvasti jätta.  Praegu oleme uues farmis kus on kõik tingimused palju paremad kui eelmises ning mis kõige tähtsam – meil on väga tore ülemus. Hakkasin mõtlema eelmisest farmist lahkudes, et kumb on siis ikkagi tähtsam , kas hea seltskond tööjuues, aga karjuv ülemus ja pinge pidevalt töötades või hea ülemus aga mitte nii lähedased töökaaslased. Minul näiteks oli sealt väga raske lahkuda, kuna mind jäi kummitama mõte, et olime omale just nii imetoreda seltskonna leidnud ja ühe perena kõik koos töötanud ning nüüd me läheme ära, kuigi me saaks veel koos 3 nädalat töötada. Nüüd hiljem saime teada, et teises farmis lõppeb töö juba kaks nädalat varem, seega kui me oleks hambad ristis nende inimeste pärast jäänud siis oleks meil kõik koos vaid mõni lisa päev olnud, seega oli otsus sealt lahkuda ainuõige. Henri arvab, et tänu oma lahkumispeole saime me nendega palju lähedasemaks kui igapäevarutiinis edasi töötades... ilmselt pean temaga nõustuma. Aga igatahes, enne seda lõppresultaati teadmist vaevasin ennast selle küsimusega mõned päevad, et kas ikka oleks pidanud jääma...? Jõudsin järelduseni, et kui ikka endal on nii tugev tunne sees, et asi on vale, siis ei saa millegi või kellegi pärast teha midagi mis endale tegelikutl kahju teeb. Nii lihtne on ju mõelda, et oh jess leidsin endale toredad inimesed kellega hängida ning nüüd jäängi nendega... ning seal juures ennast unustada. Tegelikult me ju reisime ikkagi oma reisi.. kogeme oma ning seda ei tohi unustada. Lisaks sellele olen ka nüüdseks omal nahal kogeda saanud, et mõned inimesed on sõpradena mega toredad, kuid töökaaslastena on nii palju asju mis häirib.  Aga see vist käibki iga inimese elus nii.. teismelistena oleme kõik vinged gängiliikmed ja kleebitud oma sõprade külge, kuid kui see periood läbi saab siis hakkame iseennast otsima otsima... seda me Henriga mõlemad siin Austraalias praegu teemegi.  Etteruttavalt võin ka öelda, et nüüdseks on pooled meie eelmise farmi inimestest lahti lastud, lisaks ei ole paljudele korrektset töötasu makstud ning neid, kes tegid seda tööd 2. Aasta viisa pärast, on ähvardatud farmipäevade mitteandmisega, ehk siis kogu see aeg oleks sel juhul nende jaoks täielik ajaraisk olnud. Nii kurb on vaadata kuidas nii paljud farmerid ränduritel (eriti nendel kes keelt väga hästi veel ei räägi) lihtsalt naha üle kõrvade tõmbavad ja tihtipeale on raske tostada oma õigust. Paljud üldse ei teagi mida siis teha, kui ülemus raha ei taha maksta ja lepivad sellega. Üks kogemus mida siin endale kinnistada olen saanud, on enda eest seismine tööandja ees. Oleme kokku puutunud igasuguste karvaste ja sulelistega ning olen õppinud, et tuleb olla väga konkreetne ja mitte järele anda kui on vähimgi kahtlus mõne inimese suhtes.


Mangolased
Austraalia reis on nagu mäng. Saame tööle ja töölt lahkuda nii imelihtsalt. Nagu harjutaks päriseluks :D


Me armastame mangosiiiiid :D
Reisimise juures on see hüvastijätmine ikka üks päris oluline osa.. kui seda ei oska, siis on reisimine väga raske. Mina alles õpin... ilmselt on asi selles, et minu teele satuvad lihtsalt nii mega vinged inimesed ;)  Näiteks oli meil seal üks itaalia poiss nimega Valerio, kes on mööda ilma ringi reisinud 10 aastat. Jah, KÜMME aastat! Ta on elanud ja reisinud kõikides riikides mis jäävad Itaalia ja Austraalia vahele, oskab rääkida veidi hiina keelt ja on üldse üks väga haritud noormees (ainult 29 aastane). Siis oli meil seal üks naine (57) oma kahe pojaga Gold Coastilt. Ka nemad on kõik terve ilma läbi reisinud. See naine rääkis meile, kuidas ta mööda Euroopat rattaga ringi seikles, endal ainult paariaastased lapsed vankris taga. Uskumatu, imeline inimene! Lisaks vajavad veel eraldi väljatoomist ka üks 30 aastane poolatar, kes töötas Saksamaal panga tegevdirektorina ning 25 aastane prantsuse noormees, kes Brüsselis pangas töötas. Kui nendega eraldi rääkisin ütlesid mõlemad, et naudivad oma elu siin Austraalias palju rohkem kui kodus ning samale alale ilmselt tagasi ei lähe. Kui ma nüüd siin neist kõigist rääkima hakkaks, siis läheks see blogipostitus jällegi väga pikaks, aga need inimesed näitasid mulle, et elu on imeline seiklus ja kunagi ei ole millegi jaoks liiga hilja. Tuleb ainult ise olla piisavalt pealehakkaja ning mitte liiga palju ette mõelda ja pabistada.


Darwinis taaskohtusime ka oma kallite hollandlaste Josi ja Martijniga. Nemad käisid vahepeal Balil ning tagasi tulles oli Jos nii armunud ühte Šveitsi tüdrukusse, et ei suutnud enam normaalselt elada. Poisil oli pea ikka väga pilvedes ning kuna ei tema, ega meie seda kaua ei kannatanud siis võttis ta üsna pea spontaanselt pileti Vietnami, kuhu tema südamedaam oli sõitnud, et teda uuesti näha. Kuna meie farmist lahkuse päev sattus nende vaba päevaga samale ajale läksime jällegi Litchfieldi ujuma ja puhkama. Seekord oli meie eesmärgiks olla seal nii kaua, et jõuaksime ära näha päikeseloojangu. Pärast päevast ujumist erinevates koskedes seadsime ennast sisse ühe kaljunuki peale, lõime kokku külmi siidreid ja mängisime kaarte ning vaatasime imeilusat päikeseoojangut laskumas üle vihmametsa.  Sel hetkel mõtlesin, et mul on ikka väga vedanud, et mul on võimalus olla siin koos nende inimestega. Josi ja Martijni näol oleme omale kindlasti leidnud sõbrad terveks eluks. Oleme nüüd Henri ja Martijniga väga põnevil, et mis järgmiseks saab ning kas Jos tuleb tagasi üksi või kaksi.. või äkki ei tulegi. Igatahes pöidlad pihku!






Nüüdseks on meie kodust lahkumise päevast möödas täpselt 9 kuud ja 7 päeva. Austraalias on kokku jäänud veel kaks ja pool kuud... oleme oma töötamistega lõpusirgel.. nii paljust on juba läbi käidud, kuid samas nii palju on veel ees. Ka reisil on meie tujud, olekud ja omavahelised suhted nii iseenda, üksteise, kui sõpradega käinud üles-alla. Kuna pingeline tööperiood on lõppemas, siis saan juba vaikselt kokku võtta, et kõige pingelisem aeg Austraalia jooksul olid ilmselt 5.-7. Kuu. Siis sai murtud meie austraalia selgroog, samalajal olime ju töötamas seal jubedas aiaehituskohas .. seega pinged kuhjusid iga päevaga. Praegu kõik parem kui kunagi varem..pinged lahenenud, hea töö mis on ka lõpusirgel jam is kõige tähtsam, selle tööperioodi lõpuga lõpetame üleüldse töötamise vähemalt järgmiseks 15ks kuuks ning läheme rändame ja harime oma vaimu. Lisaks saan tagasi vaadates nii paljudest asjadest paremini aru, ning olen endale tõestanud, et saame igas olukorras hakkama, mis ka ei tuleks. Juba järgmine nädal ajame oma kallile Pajerole jälle hääled sisse ning võtame suuna lõunasse. Darwin on kaugeim koht Melbourne’ist kuhu omadega siis välja jõudsime. Kahtlemata oli siia tulek parim üks parimaid otsuseid mis me siin üldse vastu võtnud oleme, kuid nüüd on aeg hakata tagasi minema.  Üks päev küsis Henri minult, et mis siis on minu lemmikud kohad aussis ning kuigi ma veel ju Alice Springsis ja Adelaide’is käinud ei ole, võin kindlalt öelda, et nendeks on Cairns, Byron Bay, Darwin ja loomulikult meie kallis Melbourne. Henril on kõik sama va. Darwin, miskipärast talle see linn nii suurt muljet ei avaldanud :D.


PS : kui seda blogipostitust kirjutama hakkasin ei teadnud ma veel, et meie sõbrad farmist tegid meile üllatuse ja tulevad koos meiega Ulurule ja sealt Adelaide’i :))))) juhuuu, hea, et ma nutma ei hakanud kui seda kuulsin.. seiklused jätkuvad sama hoogsalt edasi. Sellest tuleb kindlasti üks väga vinge kõrbesõit.
Kallistused kõikidele kodustele!

Neljapäev, 6. november 2014

DARWIN & MANGO MANGO MANGO



Nonii.. eelmisest postitusest on möödas jälle üle kuu aja ning vahepeal on nii palju  toimuda jõudnud.

Pärast viimast postitust, kus nautisime Darwinit, alustasime uuesti tööga. Kuigi pärast eelmist äärmiselt ebameeldivat töökogemust lubasime üksteisele, et enam kunagi cattle station’isse ei lähe (ing.k. suurte karjamaadega lehmafarm, mille suurus ulatub tuhandetesse ruutkilomeetritesse), leidsime end loomulikult tagasi sealt. Seekord aga, oli tegemist palju meeldivama tööga – weed spraying(ing.k. umbrohu hävitamine). Sõitsime päevast päeva ringi ATV-dega, kaasas anum vastava kemikaaliga ning otsisime taime nimega Parkinsonia. See taim on Austraaliasse tulnud Põhja-Aafrikast ning kasvab veekogude ümber, aga kuna selle tihedus on nii suureks läinud, ei pääse loomad paljudes kohtades enam veekogudele ligi ning surevad, seega on vaja seda veidi vähendada.

Meie tiimis oli kokku 6 inimest – saksa arhitekt, briti balletitantsija, kohalik aborigeenipoiss ning meie ülemus Murray –  vot milline kirju seltskond, aga täpselt see  mida vaja pärast vastikut kogemust kohalikega. Päeval vurasime kõik ringi jõesängides ja roomasime põõsastes ning õhtud möödusid alati maitsva söögi, punase veini ning väga mõnusa ja intelligentse seltskonnaga jutustades. Kokku tegime seda vahvat tööd Newcastle Waters’is 16 päeva ja olime väga rahul.
 
Meie umbrohupihustajate tiim
Kui see töö läbi sai, sõitsime tagasi Darwinisse ning võtsime mõne päeva puhkamiseks. Lisaks nägime üle pika aja jälle oma kalleid hollandi sõpru Jossi ja Martijni, kes saabusid just samal öösel Balilt ning tulid esimese asjana kohe meid vaatama. Kes mäletab, siis reisisime nende kahega kokku poolteist kuud Cairnsis ja mujal idarannikul, ning ei olnud üksteist näinud pea 3 kuud. Kui aus olla, siis ei olnud me kumbki Henriga kindlad, et oma sõpru siin Austraalias uuesti näeme, seega jällenägemise rõõm oli väga väga  suuuuuur :) Veetsime terve päeva nendega üksteist surnuks plärisedes, sest vahepeal on ju nii palju toimunud.  Kahjuks aga, leidsid poised omale kohe samal päeval uue töö mangofarmis ning tahtsid, et me kõik neljakesi sinna läheksime, kuid mina ja Henri olime otsustanud veidi puhata ja rahulikult uut sobivat töökohta otsida. Vetsime oma esimese ja viimase õhtu jällegi kõik koos Mindli ranna turul head muusikat kuulates ning järgmine hommik ärkasime juba kell pool 6, et sõbrad teele saata. Jälle üks hüvastijätt, jälle kurbus.. nii ta läheb kui reisid. Seekord, aga olen täiesti kindel, et kohtume oma teekonnal veel. . . Austraalia on tegelikult palju väiksem kui ta tundub .







Meie jätkasime oma puhkusega Darwinis.. järgnevad päevad möödusid ujudes, raamatuid lugedes, kitarri mängides, head toitu süües ning kõiki Mindli ranna turge külastades. Kui veel turgudes rääkida, siis eelmine neljapäev oli viimane suur Mindli turg, vabanesime  Henriga töölt see päev varem kui tavaliselt ja sõitsime ruttu Darwinisse, et seda sündmust veel viimast korda näha. See kord oli atmosfäär eriti mõnus, sest kohale oli tulnud väga palju inimesi ja hämaruse saabudes oli oodata ilutulestikku. Võtsime kohad sisse oma lemmiku artisti juures –  multitalentne didžeriduu mängija ning trummar ning nautisime täiega. Mul on kahju, et ma ei suuda edasi anda seda mega vinget meeleolu mis seal nende esinemise ajal valitses. Inimesed tantsisid ja plaksutasid rütmi kaasa, kohalikud aborigeenitüdrukud olid kogunenud kõik kokku, et kogu rahvale oma tantsu näidata. Oli näha, et nad olid väga närvis ning käitusid nagu väiksed lapsed, lükates üksteist rahva ette ning siis jälle tagasi joostes ja itsitades. Seda oli naljakas vaadata, aga lõpuks nad ikkagi võtsid ennast kokku ja tantsisid kogu rahvale muusika saatel oma tantsu, milleks oli põhimõtteliselt tagumiku väristamine, aga no see oli selline väristamine, et ükski valge inimene seda küll järgi ei suudaks teha.
 
Emdee - Didžeriduu onu ja trummar

Üks ilusamaid päikseloojanguid maailmas on kindlasti Darwinis

Didžeriduuonuga - Mega!

Armastan oma elu! 

Bändi esinemiste vahepeal võtsime omale värsked puuvilja smuutid ning läksime istusime rannale ilutulestikku vaatama. See tekitas jälle selle kirjeldamatu õnnetunde mis reisides tekib ikka ja jälle, kui oled kuskil kaunis kohas või väga heas seltskonnas ning tunned kui imeline on elu! Darwin on vaieldamatult üks minu kõige lemmikumaid kohti Austraalias ning siia tulemine oli üks parimaid otsuseid.

Nüüd aga jõuan oma sündmuste kirjeldamisega täitsa lähiajalukku, ehk siis meie viimane seiklus – uue töö saamine (JÄLLE). Enamik eestlasi tuleb Austraaliasse fruit picking’ut  (puuvilju korjama) tegema, kuid meie tee on meid siiani sellest aina kaugemale ja kaugemale viinud. Kuna meil on meie kokkulepitud tööaja lõpuni aega veel üks kuu, ning mina tahtsin hirmsasti proovida kuidas oleks mangosid korjata, siis võtsimegi ette oma viimase tööseikluse  milleks sai mangode korjamine. 

Eelmine teisipäev sõitsime Darwinist 50 km lõunasse, kohta nimega Acacia Hills, kus asub suur mangofarm Cheeky Mango. Alguses kohale jõudes oli vaatepilt jahmatav. Magamistubadeks on toodud kaks suurt merekonteinerit (need samad kus ehitustöölised objektidel sees elavad) ning nende sisse pandud elama 9 inimest. Kuigi kõik inimesed siin on väga väga toredad ning oleme omale uusi vahvaid sõpru saanud, on siiani tunne nagu me oleks hiinlased kilukarbis. Meid on siin kokku 22, ning meie kõigi peale on ainult üks pliit, kaks külmkappi, 1 dush ja ainult 1 pesumasin, kus saab oma riideid pesta ainult 2 tundi päevast. Selgutuseks lisan siin kohal  ka, et mangode korjajad peavad päevas vähemalt 3 korda dushi all käima, kuna mangodest pritsib sappi mis on nahale väga halb ja kõrvetab. Selle vältimiseks tuleb 2 korda päevas riideid vahetada, iga õhtu oma riideid pesta ning enne tööd, lõuna pausil ning pärast tööd dushi all käia. Kujutage nüüd ette, kuidas 22 inimest  peavad iga päev hakkama saama sellistes tingimustes.... aga öeldakse, et inimene harjub kõigega.. nii ka meie. Oleme nüüdseks juba 10 päeva suutnud siin niimoodi hakkama saada ning ära minema veel ei kipu. Kuigi meie ülemused ei ole kohe üldse kenad inimesed on siinne seltskond nii tore, et loodan veel 3 nädalat vastu pidada. Selle töö positiivne pool on muidugi ka meeletus kogustes tasuta maailma parimad mangod, mida me iga õhtu siin kõik koos mugime. Alguses pandi mind ja Henrit hoopis mangode pakkijateks, aga kuna pakkijad said päevad teha maksimum 6 tundi, ning eelmistest töökohtadest olime meie harjunud 12 tegema, siis palusime ennast üle kanda korjajateks ning saame nüüd jälle teha  ca 10 tundi päevas. Lisaks sellele on pakkijatel pidevalt 2 ülemust kõrval vingumas ja õpetamas ning seda ma ei kannata.
 
farmi rahvas
Päris reisi alguses kirjutasin ühes oma postituses hiinlastest ja sellest kuidas nad Euroopa rändurite jaoks paljud töövõimalused ära rikuvad, kuna on nõus palju väiksema palga eest töötama. See farm on hea näide sellest, kui suur on vahe hiinlaste ja Eurooplaste vahel, kahjuks. Nimelt on meie tunnipalgaks siin 21.09 taala. Kuna suur osa meie kolleegidest on prantslased, kes ei räägi väga hästi inglise keelt, pakuti neile algusest peale ümbrikupalka 15 taala väitega, et see on lihtsam ja parem neile endile. Tegelikkus on  see, et kuna rändurid saavad kogu oma maksu 100% ulatuses tagasi, ei ole see kuidagi parem kui 21.09 taala tunnis. Kui mina ja Henri, kes me nüüdseks juba Austraalia maksusüsteemist ja sellega seosnevatest seadustest väga teadlikud oleme, tulime siis me olime peaaegu ainsad kes oskasid väga hästi inglise keelt ning kellele ümbriku palka ebaseaduslikult ei pakutud. Selgitasime süsteemi ja teistele ning kõik otsustasid ikka seadusliku variandi kasuks. Paar päeva hiljem, aga tulid siia asiaadid, kellele ei räägitud isegi mitte legaalsest palgast vaid öeldi lihtsalt, et palk on 15 taala sulas kätte ja kõik. Nemad olid sellega muidugi kohe nõus ning kuulsid meilt õiget varianti alles palju hiljem. Lisaks sellele oleme meie (eestlased, sakslased, itaallased ja osaliselt ka prantslased) omale palunud koguaed paremaid ja puhtamaid tingimusi siin elamiseks ning oleme need ka saanud. Kuid paar päeva tagasi pandi 4 hiinlast ühte väiksesse karavani elama, kus oli ainult 2 voodit. Kolmanda voodi ehitasid nad omaenda kohvritest ja neljas... mul pole õrna aimu ka kus neljas magab. Totter on aga see, et me kõik peame oma ööbimise eest siin maksma 10 taala öö. Hiinlased aga ei ole piiksugi teinud ei elamistingimuste ega töö suhtes. Lihtsalt lepivad ja töötavad nagu liinitöölised ilma vingumata. Seda on hämmastav jälgida kuidas nad nii leplikud kõigega suudavad olla. Nende jaoks on tabu öelda kõva häälega seltskonnas, et nemad on milleski head või et nemad väärivad paremat. Nii on kultuur ja nii on neid kasvatatud.

Üleeile saime oma esimese vaba päeva kuna öösel oli olnud suur äikesetorm ning kui vihma sajab siis ei saa mangosid korjata. Seega hommikul kell 7 äratas ülemus meid oma käreda häälega ülesse ning teatas, et meil tuleb vaba päev ja ei pea töötama. Mõeldud – tehtud, hakkasime hommikust sööma ja olime õnnelikud et nüüd saab midagi vahvat teha. Kuna meie ühel kolleegil Davidil juhtus olema ka sünnipäev siis leppisime kokku, et läheme koos tema ja veel kahe kolleegiga Litchfield’i rahvusparki. Pool tundi hiljem tuli teade, et kuna maa hakkab kuivama, siis ikkagi peame töötama.. selle peale me lihtsalt põgenesime farmist.. me kõik viskasime selga oma esimesed ettejuhtuvad riided ning võtsime kaasa hunniku apelsine ja kaks karpi sardiine (kuna need olid esimesed asjad mis ette jäid köögis) ning lihtsalt jooksime autosse ja sõitsime minema. See oli päris naljakas hetk.. 5 täiskasvanud inimest põgenesid ülemuste eest itsitades nagu väikesed lasteaia lapsed, keda kasvataja mööda aeda taga ajama peab. Õnneks ei tulnud meil sellest mingit tüli ning ülemus leppis meie otsusega minna, mis tal muud üle jäi :D.  
 
Austraalia- Itaalia - Saksamaa - Eesti


Florence'i kosk




Lõputu vihmamets

Kutid




Kadunud linn

Litchfield oli imeline! See on ilmselt üks ilusamaid rahvusparke kus ma kunagi käinud olen. Külastasime Florence ja Wangi koski ning Buley rockpoole (ing.k. looduslikult tekkinud kivibasseinid). Poisid hüppasid kõige kõrgema kose otsast ca 20 m kõrguselt vette ja olid omadega väga rahul. Võiksin sellest päevast nii palju kirjutada, aga siis muutuks see postitus väga pikaks, seega lisan mõned toredad pildid, et edasi anda selle koha atmosfääri.

Kuna elu on näidanud, et homne päev võime me olla juba teises Austraalia otsas ja teha hoopis midagi muud, siis ei julge ma enam väga siin meie tulevikuplaanidest rääkida, aga kui kõik läheb esialgse plaani järgi, siis 1. Detsember pakime oma 7 asja ja alustame sõitu Melbourne’i suunas. Plaanime külastada Alice Springsi ja seda kauaoodatud Ulurut (Ayres Rock’i) ning ka Adelaide’i. Kui mitte varem, siis hiljemalt jõuludeks oleme tagasi oma “kodulinnas” kust see kõik alguse sai. Etteruttavalt võin ka öelda, et 29. Jaanuar jätame Austraaliaga hüvasti ning lendame Balile, kust saab alguse meie Indoneesia - Aasia retk.