Neljapäev, 7. aprill 2022

Kolumbia? Eeeeeiiii – see on Colombia!

 Järgmisel hommikul helises äratus kell 05:00. Takso lennujaama-lend Panama City-Bogota-Cartagena. 

Lend San Jose-Panama City-Bogotá-Cartagena





Kolumbia on hoopis teine tera kui Costa Rica. Absoluutselt MITTE KEEGI (isegi lennujaama toll) ei rääkinud inglise keelt. Õnneks tundsime end hästi, kuna saime minu (Mari-Liisi) hispaania keelega kõik asjad aetud. 

Kolumbias oli meil plaanitud olla 5 päeva, nendest 2 Cartageenas ja 3 Rosario paradiisisaartel. Cartagenas valitses täiesti teistsugune keskkond ja meeleolu – korralik latiinomöll. Meie hostel oli väga kunstipärane nagu ka kogu vanalinn. Mulle väga meeldis, kuid tuleb tunnistada, et see oli ka väga intensiivne ning õhtuti olime omadega päris läbi. Tänavad olid kaetud jõuluvalgustistega, keegi imiteeris Michael Jacksonit, keegi räppis, keegi müüs sulle midagi ja keegi pakkus tänavatoitu. Väga värviline ja aktiivne võrreldes Costa Ricaga. Selline pidune meeleolu. Mina (Janar) olin muidugi 9tunnisest lennuteekonnast läbi kui Läti raha ja seepärast palju veel avastada ei jõudnud, Mari-Liis on nagu igiliikur, kes ainult avastaks veel ja veel ja veel, olenemata sellest, kui pikk lend seljataga on. 

Koloriitne Cartagena


Vana linn vs uus linn

Cartagena vanalinnas on palju ägedat tänavakunsti

Kuna päevi palju järel ei olnud, otsustasime Cartagenas võtta vabalt ning nautida imelist tänavatoitu ja puuvilju. Mari-Liis proovis kõike iga nurga peal. :D Peab tunnistama, et maitsed olid tõepoolest head. Kuna kuuaega hakkas täis tiksuma, siis hakkas Janaril tulema ka kerge väsimus sellest, et igal pool kõneldi ainult hispaania keelt ning see seadis omad piirangud. Lisaks toidule jõudsime avastada ka Cartagena vanalinna, mis on äge. Tahan sinna kindlasti tagasi minna, kuid järgmine kord olgu see siis juba osa suuremast Kolumbia avastusretkest – see on ju nii suur riik! 

Prouade veiniõhtu (ja muidugi taaskord väga kaunis tänavakunst)

Meie hostel, La Bouleka


Vanalinna keskväljak. Värvilised majad ja Hispaania koloonia-aegne arhitektuur oli üks peamisi põhjuseid, miks soovisin kindlasti Cartagenasse minna. 







Päikese käes sai olla vaid hommikul kell 8 kuni 9 ning siis õhtul, oli kraade tublisti üle 30 ning õhk kuiv, Seega üsna "kõrvetav" :D 


Viimasena otsustasime end poputada Rosario saartel. Tegemist on arhipelaagiga Kariibi meres – kristallselge vesi, paradiisisaared, hea toit jne. Veetsime kolm päeva snorgeldades, ujudes ja lihtsalt logeledes. Meie majutuse peremees oli väga tore ja viis meid ühel õhtul ka sinisesse laguuni, kus oli eriline vetikas, mis sädeles ööpimeduses. Mida rohkem vees liigutasid, seda rohkem oli vetika sädelust näha. Laguuni saamiseks matkasime kõigepealt läbi džungli mere äärde ning istusime kanuusse. Peremees sõudis kanuuga laguuni, kus saime snorgeldada. Oli öö ja ümberringi oli täiesti pime, ainult kuu valgus langes maale. Selles hetkes oli omamoodi maagiat. Istusime vaikuses ning ma (Mari-Liis) mõtlesin endamisi, et oleme praegu täiesti teisel pool maakera – kallis pere Eestis on vaikselt juba ärkamas, mõned sõbrad veel magavad, Austraalias on päev juba keskpaigas ning meie loksume siin lainete saatel oma kanuus. Elu on ilus, kas pole? 


No see vee värv!!!



Keset saart oli üks väike ja vaene küla, kus lapsi oli palju rohkem kui täiskasvanuid. Ühel päeval tuligi mulle vastu selline vaatepilt - kärutäis lapsi :D 


Parim osa toidumaailmas olid muidugi värsked mereannid. Leppisime hommikul oma majutuse peremehega kokku mitu vähki ja langustiini me ära sööme ning õhtuks oli värskelt püütud ja valmistatud hõrgutis meie ees. 

Cartagena pilvelõhkujad


Kolmandal päeval võtsime paadi tagasi Cartagenasse, kuhu jäime veel üheks ööks. Ja algaski tagasitee. Lend: Cartagena-Bogota-Panama City-San Jose. Saime mamma juurest kätte oma kotid ning suundusime viimaseks kaheks ööks pealinna San Josesse. Cartagena lennujaamas saime põneva seikluse osaliseks – miskipärast jäi minu (Mari-Liisi) kott lennujaama turva väravates silma ning kõigepealt otsiti see läbi. Seejärel võttis meid rajalt maha politsei, kes eskortis meid lennujaama taha ruumi ja võttis ära meie passid. Istusime seal mõnda aega, teadmata, mis nüüd edasi saab. Veidi aja järel tuli sisse järgmine mundris mees, kes suunas mind ühe laua taha ja Janarit teise laua taha. Meie kotid võeti suure lambi valguses täiesti algosadeks ning kaaluti üle ja kontrolliti isegi koti õmblused üle. Seejärel järgnes ristküsitlus (muidugi hispaania keeles): kes me oleme, kellena töötame, kust me tuleme, miks me ainult Cartagenas käisime, miks ainult 6 päeva, kas kohtusime mõne kohalikuga jne. Lõpuks sooviti meile head teed ning saime oma laiali kistud kotid kokku pakkida, passid kätte ja edasi lennuki suunas. Naljast on Kolumbiaga asi kaugel.

Cartagena linnamüür

Tagasi Costa Ricasse

Kuna suurlinnad on igal pool samasugused, olime suutnud vältida San Josed kuni selle hetkeni. Seal oli külm (ainult 23 kraadi :D) ja tundsin esimest korda, et oleme tagasi tsivilisatsioonis. Selleks hetkeks tabas väsimus mindki. Järgneva kahe päeva eesmärk oli saada viimaseid häid toiduelamusi ja kodustele üht-teist meeneks kaasa osta. Ahja, muidugi oli selle kuuaja jooksul jõudnud USA karmistada oma riiki sisenemise reegleid ning viimane pool päeva läks meil ka vajalike dokumentide korda ajamisele. Tegin veel nalja, et võiksin hakata raha võtma selle eest, et inimesi nõustada covidi reisidokumentide osas. Kogu see bürokraatia oli tõeline tsirkus, aga tehtud me kõik saime. 

San Juani keskturg

                                                                    


Viimane päev ja kõige kohta saab öelda "see viimane". Pildil ongi viimane hommikusöök - pehmelt öeldes ei hoidnud me end tagasi ja proovisime veel kõike, mis vähegi isuäratav tundus :D 

'

"see viimane õhtusöök"

Kuuaega Costa Ricas ja Kolumbias möödus kui linnulennul. Usutavasti räägin meie mõlema eest, kui ütlen, et nautisin südamest igat hetke ning elasin tõesti täiel rinnal. Costa Rica on tõepoolest üks väga eriline maa – sümbioos loodusest ja inimestest on selles riigis kuidagi eriliselt hästi tuntav ning väga nauditav. Olen üldiselt reisimise käigus ära õppinud selle, et kui üks kogemus on saadud, tuleb olla selle eest tänulik, lahti lasta ja selge pilguga tulevikku vaadata, sest nii palju seikluseid on ju veel ees. Costa Rica puhul ma aga tean, et see ei jäänud viimaseks korraks – tulen siia kindlasti tagasi. 

Olen tänulik igale viimsele kui inimesele, keda me oma reisi käigus kohtasime, ja ka Toomasele, kellega meil oli väga toredad seiklused Punta Arenase osariigis ja ka Puerto Viejos. Olen siiralt tänulik oma reisikaaslasele Janarile, kes ületas end lugematutel kordadel ja tuli kaasa nii mõnegi minu hullu ideega, usaldades, et see lisab meie kogemustepagasisse ühe järjekordse mäletamisväärse seikluse. 

Hüvasti, Costa Rica – Pura Vida! 


San Jose lennujaamas, ootasime oma PCR testi tulemust

Õnnelikud, sest selja taga on elu üks ägedamaid reise! Algab lend San Jose-New York - Brüssel-Frankfurt-Tallinn
 
12. detsembri hommikul helises kell taas väga vara – kotid selga ja minek. Esmalt covidi testimispunktis peatus, misjärel ootasime endi saatust. Saime mõlemad negatiivse tulemuse kahe tunni pärast kätte ning algas tagasilend San Jose-New York-Brüssel-Frankfurt-Tallinn. Algselt pidime saama otse Brüsselist Tallinna, kuid kuna meie väljalend New Yorkist hilines nii palju, jäime oma Tallinna lennust maha ning meid suunati ümber. Jõudsime Tallinna 13. detsembri õhtul, väljas olid miinus kraadid ja sadas lund, kuid see oli omamoodi kodune. Tõdesin taas, et Eestis on ikka hea olla!

Kuna meid suunati ümber Brüsselisse, otsustasime vähemalt lennujaamas teha näo, nagu oleksime Belgias käinud ja belgia vahvleid söönud :D 


Tallinnas tagasi :)

Kohustuslik pilt iga reisi lõpus

 

Hüvasti Vaikse Ookeani kallas - Kariibimeri ja Puerto Viejo, siit me tuleme!

 Corcovadost oli nadi ja raske ära lahkuda. See on koht, kus võiks olla hea mitu kuud. Viimased päevad läksid ikka väga niiskeks, st õhuniiskust oli mõni päev lausa 98%. Ükski riideese ära ei kuivanud ning Mari-Liisi meigikott ärkas ellu - läks hallitama. Samuti sai Mari-Liisi läpakas niiskuskahjustuse. Etteruttavalt võin öelda, et läpakas ei hakanud tööle enne, kui 2 nädalat hiljem vahetult enne tagasilendu. Taaskord tõdesime, et Swedpanga platinum kaardiga kaasnev reisikindlustus on ikka üks tore hüve. Siimule tänud selle soovitamise eest! ;) Samuti täname toredaid kohalikke pesumaja tädisid, kelleta abita oleks meid saanud Loomaaia roomaajatemajast näha leida. Kindel on aga, et 7-päevane matk džunglis tuleb ka Carlosega kunagi ette võtta. Millal? Seda näitab aeg. Eks siis saame temaga taas termiite metsas süüa nagu möödunud kord :D. 

Puhkehetk

Drake Bay tänav hommikul kell 6, kui kõmpisin randa, et minna sukelduma

Veel viimane pilguheit Corcovado Rahvuspargile :)

Ahja, mäletate seda lugu, et kes esimesena kukub, peab kõikidele õlled välja tegema...ütleme nii, et Mari-Liis sai nende poriste radadega vägagi sõbraks :D

Drake Bay rand varahommikul


Drek Bay külakesse tagasi jõudes oli meil veel poolteist päeva jäänud. Janar veetis need päevad lugedes ja puhates ning mina võtsin veel viimast ja käisin kaks korda sukeldumas Cano saarel. Seekord jäin väga rahule – veealune maailm üllatas mind oma värvide mängu ja loomasaagiga. Olen koguaeg mõelnud, et mis see on, mis mind vee alla tõmbab. Sain vist pihta – olles vee all, olen täielikult hetkes. Ma ei mõtle, et kas keegi helistab või kas pean midagi tegema, mis tööülesanded ootavad või mida söögiks teha. Olen hetkes. Vaatan ja imetlen seda mängu, mida loodus pakub. Offline-olemine on tänapäeval tõeline luksus.  

Minu sukeldumissemu (nime enam ei mäleta, aga jube kihvt kutt oli)




Drooni vaade San Pedrillo džunglile


Vot sellistena lahkusime Drake Bayst
Ega ausaltöeldes nii ei teegi vahet, et kas on männimets või troopiline vihmamets :D 

Corcovadost lahkudes võtsime taas juba tuttava vesitakso Drek Bayst mööda jõge tagasi Sierpesse. Sierpest ootas meid ees 10tunnine autosõit järgmisse paradiisipunkti - Puerto Viejo ja Kariibi meri. Sõidu tegime Mari-Liisiga pooleks ja mina olin kohale jõudes küll amööb aga tehtud see sai. Kariibi mere poolne ala Costa Ricast on elatustaseme poolest vaesem Vaikse Ookeani rannikust, hinnad on odavamad ja luksuslikud kuurortlinnad jäid selja taha. Miks see nii on? Meie uue džungli hosteli või kämpingu omanike abiga saime enam-vähem pildi kokku. Jõukas USA turist viib oma raha just teisele poole Costa Ricat. Seda on ilmselt selliselt mõjutanud ka väike propaganda. Costa Rica suuremad meedia väljaanded ja ilmateenistus on riigi jõukamate perekondade käes. Nii kirjutatakse kariibide poolest kõvasti negatiivset nagu oleks seal palju mōrvu ja narkootikume. Ei tea, kas see tōsi on, kuid laipu me kusagil ei näinud ning kanepi mahvitajad olid ka väga toredad. Meile koht väga meeldis! 

Meie ööbimiskoht oli kui väike hipilaager, mida peab abielupaar Kanadast. Koht oli väga ilus ja rahulik. Tegid toa ukse lahti ja su ees oli juba džunglit meenutav eedeniaed. Aias oli isegi omanike sōnul kaks laisklooma. Ühte nägime puu otsas. Omanikud olid väga toredad. Nende ja nende sõbrannaga muljetasime elust ja olust kõige rohkem. Lühikese aja jooksul selgus üllatavalt, et sõbranna siit ilmast lahkunud vanaema oli väliseestlane. Nii ta palus armsalt minu ja Mari-Liisi abi, et me aitaks tal tema emale saata häälsõnumi eesti keeles - ma armastan sind. Maailm on täis meeldivaid üllatusi. Omanikud on seda džungli-hostelit pidanud 4 aastat ja ka elavad seal. Väga toredad ja suure südamega inimesed. Jutustasime nendega loomadest, karjäärist aga kirusime ka covidi olukorda (kuidas siis muidu). 

Sain selle kuuaja jooksul 100% välja puhata


Panin selle pildi siia endale mälestuseks, sest need mangod ja papaiad on midagi, mida Eestis mitte kunagi ei saa :( 

Oli tükk jebimist, et selle palmi otsa saada :D 

Randa jalutades nägime papagoid :))

Kõik, mis koos püsib, sõidab! :D 



Õnnelik mees 

Vihma hooaeg andis nüüd rohkem tunda kui varem. Iga päev sadas 3 kuni 4 korda, kuid sellest me ei lasknud end häirida. Pole halba ilma, vaid kehv riietus. Käisime erinevates randades, restoranides, metsikute loomade päästekeskuses (Inglise keeles jaguar rescue center - tõlkisin selle nii, kuna Eestis meil päris sellist asja pole ning ainult jaaguare seal ei hoita) ning saime olla ka asjalikud, st lugeda head kirjandust ning muud. Linnas kohtusime taas Corcovado džungliretke prantslastega ning käisime nendega õhtust ja ka järgmisel hommikul einestamas. Nad on vahvad, küllap näeme neid tulevikus veel. 

Õhtusöök prantslastega

Jaguar Rescue Centerist. Kui keegi teist peaks sattuma Costa Ricasse, siis enne džunglisse minekut tuleb soovi korral ara käia just sellesarnastes kohtades, mitte džunglis. Tegu on kohaga, kuhu tuuakse kaitse alla vigastatud või eripõhjustel üksi jäänud loomad või loomapojad ning kui loom saab terveks, lastakse ta loodusesse tagasi. Kogu raha, mida sellised asutused enda majandustegevuse raames koguvad, läheb loomadele. Miks seal peab enne ära käima? Koha meeleolu on võrreldes džungli omaga väga masendav. Loomade ja lindude taustad on väga erinevad. Nt võttis meid kohe alguses vastu üks väga sõbralik kitsetall, kelle pihta on lastud ilutulestikke ning kes seejärel vastu seina jooksis nii, et ta murdis oma lõualuu ning keel rippus suust väljas. Nägime ka ühte krokodilli, keda turistid olid peksnud selleks, et süüa ta saba. Vandaalide hinnangul oli krokside saba nö armutoit. Peksmisest kaotas kroks ühe silma ja tal oli ka sisemine verejooks. Mõned loomad on sellise trauma või vigastuse saanud, et neid polegi kunagi võimalik loodusesse lasta, kuna nad ei saaks seal hakkama. Asutuse vanim asukas on üks metsik kass, keda on korduvalt proovitud välja lasta, kuid ta tuleb alati sinna tagasi ja tee peal on ära tapnud inimeste kanad ja muud loomad. Kohalikud on tahtnud teda korduvalt maha lasta. Pisikene ja armas mõrtsukas on võimeline ka inimesest jagu saama. Näidati meile ka pesast välja kukkunud ducanit, kelle terviseseisund on skisofreenia haigega sarnane. Ta ahmis õhku, kuna arvas, et tal on söök ees ning kui väga hulluks läks, siis katkus suled endal küljest. Vot see käik seal tegi olemise raskeks ja minus (Janaris) vähemalt kinnitas see veendumust, et inimloom on planeedi kõige ohtlikum loom. 

Skisofreeniline tuukan

Veidi ka madudest. See asutus pakub sellist teenust, et kui majapidamisse on sattunud mõni mürgimadu, siis nad tulevad kõne peale kohale ja viivad selle mao tagasi džunglisse ja nii pole vaja matšeetega maol pead maha lüüa. Paraku inimesed just nii teevadki, kuna kes tahaks fer-de-lance’i oma aiakuuri vms? Maod on aga ökosüsteemis tasakaalu hoidmiseks väga vajalikud tegelased ning sammuti tuleb neid hoida ka vastumürgi tootmiseks. Costa Ricas on võimalik hammustuse järel vastumürki saada kuni 30 minuti jooksul ning arst teeb vastumürgi vajaduse kindlaks hammustusjälgi vaadates. Seda juttu räägivad sarnased päästekeskused koolilastele ja kohalikele täiskasvanutele tasuta või väga madala hinna eest. Ikka selleks, et Costa Rica haruldane ning aeglaselt, kuid kindlalt hävinev loodus, oleks rohkem hoitud. Nad teevad vaga tänuväärset ja head tööd. 

Ja nagu ikka, on võimatu mitte mainida sööki. Olime sattunud taaskord täielikku gulinaarjaparadiisi. Costa Rica on korralik šokolaadi, kohvi ja mereanni riik. Meie lemmik hommikusöögi koha nimi oli Bread and Chocolate (tõlge Sai ja šokolaad). Seal pakuti isetehtud magusat ja muud head. Jätan sisu avastamisrõõmuks. Minu (Janari) meeliülendav kogemus oli veel korraliku merivähi mekkimine. Sõime seda kohas nimega Lidias’, mis on Puerto Viejo üks vanimatest restoranidest. Selle omanik ongi üks mustanahaline proua nimega Lidia. No ütleme nii, et proua oli ikka selline klassikaline mustanahaline mama. Ta tervitas tol õhtul ka meid ja teisi. Tuli lauda küsima, et kas kõik on hästi ja siis ütles: I need to know if you feel good (tõlk. „Ma pean teadma kas teil on kõik hästi“). Korralik mama sheba ühesõnaga :D. Vot sellised lood kariibidelt. 

Plantanos e. jahubanaan, mis oligi minu lemmiktoit vist Costa Ricas


No tere-tere

Ka Toomas jõudis Puerto Viejosse

Casado, on Costa Rica rahvustoit. See ongi pmst alati riis, oad, salat, patacones ehk jahubanaani krõpsud ning siis valid ise juurde krevetid/kana/loomaliha

Pärast viite ööd kariibimere ääres võtsime taaskord suuna Alajuela poole, kus andsime ära auto, et järgmisel päeval lennata Kolumbiasse. Meie ööbimiskohaks oli ühe kohaliku mamma kodu, kus taaskord ei räägitud sõnagi inglise keelt. Õnneks oli nüüd minul (Mari-Liisil) olnud 3 nädalat aega praktiseerida ning hispaania keeles kõnelemine oli täitsa meeldivaks saanud. Päris korrektselt see siiski ei läinud ja nii meie kui maja mamma saime pisarateni naerda, kui keset vestlust tuli välja, et mamma oli meile rääkinud külmkapist ning mina arvasin et ta pakub õlut :D. Mamma oli nii lahke, et lubas meil suured seljakotid Kolumbias viibimise ajal tema juurde jätta. Niisiis pakkisime asjad ümber ja saime Kolumbiasse minna väikeste seljakottidega, mis kogu olemise palju mõnusamaks tegi. Taaskord kinnitus sellele, et Costa Rica elanikud on väga abivalmid ja lahked. Olime väga tänulikud.

  

Puerto Viejo




Üks väike musi paneb alati maailma naeratama :)