Kolmapäev, 18. märts 2015

Gili, Komodo ja muud saared ehk elu paradiisis!

Nonii.. tegemist on minu kõige lemmikuma osaga Indoneesiast niiet vabandan juba ette kui see postitus liiga pikk tuleb.

Nagu mainitud eelmises postituses, jätsin hüvasti Baliga ning võtsin kiirpaari Gili paradiisi saartele. Minu esimeseks (ja nagu lõpus selgus siis ka viimaseks) peatuspaigaks oli Gili Trawangan mis on suurim nendest kolmest saarest. Sõit sinna kestis umbes 2 tundi ja oli väga mugav . Niipea kui paat jõudis Lomboki lähedale ja kui paistma hakkasid Gili saared... oeh.. olin nagu väike laps pea aknast väljas ja nii ekstaasis.. see ongi paradiis!!!! Nägin mägesid.. lõputuid palmipuid ja valget rannaliiva jooksmas nii kaugele, et silm enam ei seletanud.

Gili Trawangani saar  ning ka paljud teised väiksed saared indoneesias on ümbritsetud koralliga ning paadil on väga limiteeritud randumisvõimalused. Selleks, et paadist välja saada, pidid kõik jalad märjaks tegema ja kottidega tehti täpsusviset üle vee paadist maale. Vaatasin hirmuga et kas ma nüüd jään oma laptopist igaveseks ilma või läheb seekord veel õnneks. Igatahes esmamulje oli kirjeldamatu... Teadmiseks lugejatele siis Gili saared on kolm väikest paradiisi saart kohe Lomboki küljeall. Need on Gili Air, Gili Meno ja Gili Trawangan. Nendest suurim on Gili Trawangan (edaspidi Gili T) ning sellele saarele on võimalik ring peale teha jalgsi ca 2 tunniga ja rattaga on see nagu poes käik. Saarel on üks peatänav kus asuvad kõik redtoranid ja poekesed ning loomulikult rannabaarid kus käib pidu iga päev öötundideni. Ööelu töötab nii, et kõik baarid on lahti iga päev kella üheni ning siis on iga päev üks baar, khu kõik inimesed kõikidest kohtadest kogunevad ning seal käib pidu kella kolmeni. Selleks hiliseks peokohaks on iga nädalapäev erinev koht ning minu meelest on see imehea süsteem, sest see välistab selle negatiivse võistlemise erinevate kohtade vahel. Iga nädal antakse ühel päeval igale kohale võimalus teenida meeletu raha kogu saare rahvalt.  Kui kell kolm on ametlik pidu läbi siis see ei tähenda, et pidu meie sees läbi on. Tavaliselt on kell 3 varahommikul just imehea aeg ühe pitsa ja külma vee jaoks ning peale seda on loomulikult parim aeg üheks mõnusaks ujumiseks meres.
Kodutänav Gili T-l



värsked kookospähklid nomnom

Minu päevakava sel paradiisi saarel oligi umbes selline : hommikusöök hostelis ning siis sukelduma, mõni päev sukeldusin kaks korda ning selleks ajaks kui lõpetasin oligi juba pärastlõuna ning aeg väikeseks uinakuks. (naljakas oli see, et kogu saare noorte seas oli vaikus vahemikus 16.00 ja 19.00, kõik kogusid uut energiat õhtuks) Pärast seda värskendav dush ning õhtusöök mõnes restos või ööturul ning võiski alustada esimeste jookidega mõnes rannabaaris või meie hostelis. Tavaliselt kogunesid kõik meie hosteli inimesed õhtu alguses kokku ning võtsid paar õlle kõik koos. Kell 10 kui hostelibaar kinni pandi liiguti juba edasi erinevatesse kohtadesse jutustama ning kui sõber läks teise kohta kui mina, siis võisin kindel olla, et alates kella 1st kui muud kohad juba kinni olid, kohtusime jälle tantsuplatsil seal põhikohas mis just sel ööl kolmeni lahti oli. Mõned tunnid und hommikuni ja olime jälle valmis värskendavaks sukeldumiseks jnejnejne... Muide, Gilil kohtusin ka kahe väge toreda inimesega kellest said mulle reisikaaslased kaheks nädalaks. Esimene oli Londonist pärit Jon, kellega ma tegelikult kohtusin juba Ubudis Balil. Meie teed ristusid taas ning seekord juba pikemaks ajaks. Lisaks sattus minuga ühte tuppa Liverpooli lähedalt pärit imearmas tüdruk Danielle, kes oli eelnevalt Joniga kohtunud Uus Meremaal (on alles väike maailm). Nad mõlemad olid must 5 aastat vanemad ning mõlemad olid jätnud oma töö ja eelneva elu selleks, et reisida. ÜLIÄGE, imetlen inimesi kes julgevad lahti lasta oma tööst ja korterist ja elust selle nimel, et maailma näha ja endast palju rohkem teada saada. Igatahes kohtusime me kõik kolmekesi Gilil uuesti ning seiklesime läbi erinevate saarte koos.

See kõik kõlab nagu noore inimese unistus ning oli ka, aga pärast 10t päeva tundsin, et olen veidi väsinud ja on aeg edasi liikuda. Sellele vaatamata sain omale väga toredaid sõpru nii külastajate kui sukeldumisinstruktorite seas ning lubasin endale, et ühel ilusal päeval võtan uuesti paadi ning lähen sinna tagasi

Eelnevalt mainitud ööturg, oli selline huvitav koht... meenutas veidi mõnda aasia basaari lõunariikides, aga samas erines nendest täiesti. Igatahes, kohalikud naised ja kalamehed kogunesid sinna iga õhtu kella 7st oma värskelt valmistatud kodutoitude ja värskelt püütud kalasaagiga ning müüsid neid imeodava hinnaga. Sinna minnes võisid valida omale meelepärase kalakese või muu mereanni meelepärasest putkast ning sinna kõrvale maitsvaid juurvilju ja riisi või nuudleid. See kõik maksis umbes Rp. 30 000 ehk 3 AUD ehk ca 2 EUR, mis on ühe maitsva õhtusöögi kohta ikka imeodav hind. Loomulikult suured gurmaanid võisid ka hinna lakke ajada ning valida nii erilisi mereande, et õhtusöök võis maksta ka 20 EURi, kõik olenes sinu enda maitsemeele ambitsioonikusest.
Meie lemmik regge baar
Minu jutust võib nüüd kõlada, et tegemist oli ainult peosaarega (mida see totaalselt oli ka), aga tegelikult oli seal nii palju muud ka teha. Kogu ööelu ja restoranid olid saare idaosas, kuid kui võtta jalgratas ja minna kogu saart avastama, võib sattuda imeilusatesse ja vaiksetesse kohtadesse. Jalutasin ühel õhtul oma sõbrannaga Rootsist läbi saare teisele poole päikseloojangut vaatama. Pärast mõningast jalutamist olime täiesti inimtühjas kohas.. ainult lehmad, palmipuud, palju palju sääski ja meie. See oli imeline.. jätkasime oma jalutuskäiku mööda väikest jalgrada ning suutsime isegi ära eksida (mis kõlab uskumatuna kuna tegemist on tõesti väikse kohaga). Õnneks olid seal mõned puumajakesed kus elasid kohalikud, kes meile lahkesti olid valmis näitama kust saab mereäärde. Saare teisel pool olid imearmsad bungalod, kus oli täielik privaatsus ja vaikus ja imeilus vaade merele. Lisaks kõigele sellele oli seal ka väike kilpkonna kasvatus.. väikesed kilpkonnapojad said seal kasvada ja süüa kuni teatud vanuseni ning siis lasti nad mere vabaks. Turistid said väikese annetuse eest hoolitseda ka mõne poja eest ning need siis ise vabaks lasta.  See on kindlasti üks väga eriline kogemus.


Õhtune päikseloojang :)
Minu Gili T aeg lõppes suure Black Moon (ing.k. Poolkuu või Musta kuu) peoga mis on üks parimaid pidusid kus ma kunagi käinud olen. Tsillisime sõpradega väljas kuni kella viieni. Järgmine hommik kell 10 oli aeg lahkuda ning mis seal salata, poetasin isega paar pisarat... olen nii õnnelik ja tänulik kogu selle aja ja nende toredate inimeste eest kes minu teele sattusid. Õnneks olid mind ees ootamas Jon ja Danielle Lombokil ja meil oli ees ootamas 4 päevane paadireis Komodo saarele.

Kuna ma veetsin Lombokil ainult 2 päeva ning see postitus on niigi pikk, siis sellest ma väga palju rohkem ei kurjuta, kui et.. sinna saabumine oli minu  jaoks täielik shokk, kuna tulin väikeselt saarelt kus polnud mootorliiklust üldse ning järsku olin kohas kus oli mega palju autosid ja rollereid ning isegi McDonalds’i märk paistis igasse linnaossa ära. Loodusepoolest on Lombok kindlasti palju ilusam ja privaatsem kui Bali.
Kohalik paadike Gililt Lomboki saarele

Päikseloojang Lombokil

Aga nüüd KOMODOOOO!!!
Meie seiklus Komodo Rahvusparki algas Lombokilt ning meile oli lubatud 4 päevast reisi läbi erinevate saarte. Hinna sees oli ööbimine ja kõik söögid ning loomulikult siis elamine paadis. Maksime kogu selle krempli eest Rp. 1 700 000, ehk ca 170 AUD ( ma lihtsalt ei suuda veel eurodes mõelda ) mis on ikka väga odav hind. Kohale jõudes saime aru, et ütlus :” Sa saad seda mille eest sa maksnud oled!”, vastab täielikult tõele. See paat oli üks puukast seotud kinni mingile paadialusele, magamine oli nahast joogamattide peal ning päästeveste ei jätkunud kõigile ja pooled nendest olid katki. Okei, no mis seal ikka, loodame parimat. Jon oli positiivne, aga Danielle oli ikka väga šokis ja kahtles kas julgeb sellele paadile astuda. No ei jäänud muud üle :D.
Meie imeline paadike, kus elasime 4 päeva 25-kesi

Lahkumine Lombok'ilt

Meie sõit kulges läbi saarte ja tormide. Külastasime Moyo, Laba, Komodo, Rinca ja Flores’i saart mis on tegelikult päris palju nii väikse aja jooksul. Ronisime koskedes ja hüppasime puuotsast veeaukudesse... ujusime vuklaanijärves nii, et ümber oli ainult paks džungel. No mida veel tahta. Kuigi see kõik kõlab imeliselt, siis sellele vastukaaluks oli meil kolmel ööll järjest meeletu torm. Ma ei ole kunagi sellist tormi laevaga merel kogenud. Laev kõikus ühelt küljelt teisele nii, et meie joogamatid ja meie (üritades magada) sõitsime mööda oma korrust ringi. Inimesed karjusid ja nutsid ja osad istusid juba päästevestides valmistudes laeva uppumiseks. Mõned tarkpead üritasid meeletult kaptenit veenda, et laev tuleb nüüd ja kohe peatada, aga keegi ei mõistnud, et see, et meil küll saar kõrval on, et tähenda et me seal kohe ennast ankrusse visata saame. Esiteks olid lained liiga suured ja teiseks ei saanud riskida koralli otsa sõitmisega. Igatahes oli see nagu tsirkus ja iga järgnev üleelatud päev oli kui ime :D Kõige hullem torm oli viimasel ööl, mina ja Jon hoidsime ennast aknaraamist kinni, kuna laev käis nii hullult ühelt küljelt teisele, ning see oli ainuke võimalus paigal püsimiseks. Igatahes torm tormiks, iga järgnev päev paistis imeline päike ning ees ootasid järjekordsed vahvad seiklused.
Džungel


Minu reisikaaslane Jon


Salatee džunglis

ujusime viklaanijärves, ümbritsetud ei millegi muu, kui meeletult lopsaka looduse ja vaikusega
Minu teine reisikaaslane Danielle


Meie reisi kõige põnevamaks osaks minu jaoks oli kindlasti manta raidega koos ujumine. Keset päeva ja imeilusaid väikeseid saari teatas laevakapten meile, et laevuke küll peatuda ei saa, aga kõik peavad omale nüüd snorgeldamisvarustuse pähe tõmbama ja vette hüppama. Woah... see vaatepilt mis meile veeall avanes oli imeline. Tegemist oli Manta Raide koduga... meie ümbes ujus 20-30 või isegi rohkem meeletult suurt mantaraid ja me saime neid näha meetri kauguselt. Sellistel hetkedel olen tajunud kui imeline on floora ja fauna maailma eripaikades. Danielle osutus väga professionaalseks veealuseks fotograafiks ning Jon sai omale mega laheda pildi koos kolme mantaraiga korraga. Seda pilti saab näha siit:
Aga nüüd siis reisi põhiosa juurde... põhjus miks me selle paadireisi üldse ette võtsime oli ju selleks, et näga Komodo draakoneid. Viimasel päeval jõudsime Komodo saarele ning meid jaotati väikestesse gruppidesse ning metsavahtide juhtimisel hakkasime matkama läbi džungli ja savanni. Lugejatele teadmiseks: Komodo draakonid on maailma kõige suuremad sisalikud  kes murravad söögiks pühvleid ja hirvi ning on surmavad ka inimesele. Nende hammustus on mürgine, ning rünnak näeb enamasti välja nii, et Komodo draakon hammustab ohvrit vaid korra ning siis ootab umbes 2 nädalat kuni vaene loomake vaikselt ära hääbub. Pärast seda on pidusöök ning ühest pühvlist saab söönuks üle kümne draakoni. Igatahes oli meil õnne kuhjaga, sest nägime need erilised loomad ära nii Komodo kui Rinca saarel. Meie reis lõppes Labugan Bajos mis asub Florece’i saarel. See on väga väike külake kus ei ole väga palju turiste ning kõik hinnad on odavamad kui kusagil mujal. Seal asuvad ka kõik sukeldumiskoolid mis teevad väljasõite Komodo rahvusparki. Siin kohal teen sellele kohale väikest reklaami ja ütlen, et kui lugejate seas on inimesi kes plaanivad Indoneesiasse minna, siis looduse poolest oli Komodo parim osa minu reisist ning kindlasti väärt minemist. Pigem soovitan ära jätta ükskõik mis muu saare kui ei peaks olema võimalik kõikjale minna.
Komodo Rahvuspark






Ja nii need pildid minust sünnivad




Väike külake Komodo saarel, kus elavad kohalikud. Selline vaesus, samas nii suur rõõm väikestest asjadest. Lausa häbi hakkas, et lääne inimesed, olles kasvadnud nii heades tingimustes, nii palju vinguvad oma igapäevaelus ja millegagi rahul ei ole.







Valge inimene oli kui suur ilmaime kohalikele lastele ja neile oli nii tähtis meiega pidile saada :)




Kohalik koolimaja - raamatuid pole ja üks õpetaja õpetab kogu küla lapsi




Meie paadiseltskond



Labugan Bajos oli ühtlasi ka Minu, Joni ja Danielle’i viimane õhtu koos. Tähistasime seda imemaitsva toidu ja siidritega (mis on väga haruldane toode Indoneesias) ühes hubases Itaalia restoranis ning meenutasime vahvaid seiklusi. Veetsime koos kokku kaks imetoredat nädalat mis olid täis nalja, naeru ja seiklusi. Üksi reisimise juures kohtad üldse palju väga toredaid inimesi ning nende pealt on väga hästi võimalik näha ja iseenda peegeldust. Tõmbad ligi iseenda karakterile vastavaid inimesi, seega kui sina oled tore, tark ja siiras, on seda ka sinu reisisemud.

Järgmisel hommikul lendasime kõik koos Labugan Bajost Balile kust mu kaks Britti jätkasid teekonda Tai suunas ning mina jooksin Jakarta lennuki peale.

Jaava on minu külastatud saartest suurim ja rahvarohkeim. Aga sealsetest seiklustest juba järgmises postituses.  :)

Esmaspäev, 16. märts 2015

Hüvasti Austraalia, tere tulemast Indoneesia!

Austraalia on seljataga... uus riik ja uued seiklused. Meie Austraalia lõppes imetoreda Austraalia päeva tähistamisega 26. Jaanuaril. Kogunesime oma sõpradega Portsea maamajakesse ja pidutsesime, ujusime ja nautisime head ilma kaks päeva jutti. Päike oli nii tugev et me kõik põlesime vaid paarist tunnist rannas ära. Viimased päevad möödusid meie kohaliku perega, pakkides ja viimaseid ametlikke asju ajades. Oli vaja oma elu seal kinni panna.. kindlustused lõpetada, pangaarved sulgeda jne.. Ja oeh kui lahkumispäev tuli siis oli nutuklomp koguaeg kurgus. See oli nagu filmis.. istusime perega kõik koos elutoas ja meenutasime veel viimaseid toredaid hetki koos ja rääkisime positiivsest tulevikust, kui põnev saab Aasias olema jne... lõpuks tuli takso ja kohvrid läksid autosse.. viimased kallistused ja head sõnad ja kuigi lubasime et nutma ei hakka.. hakkasid pisarad ikkagi tahest tahtmata voolama. Istusime autosse ja vaikselt hakkas takso meie koduhoovist ära veerema... meile kallid inimesed lahvitasid veel järgi ja mina ei saanud sõnagi suust sest nii kurb ja tühi oli olla. Meie aasta Austraalias on raske kokku võtta.. oli palju positiivseid hetki ja sama palju negatiivseid aga need kõik õpetasid mulle kes ma olen ja mida ma elult tahan. Aitäh Austraalia!

Olen nüüdseks Indoneesias olnud juba 6 nädalat ja vahepeal on nii palju juhtunud et ei teagi kust oma jutuga pihta hakata.

Alustasime oma Indoneesia reisi Henriga koos, kuid nagu kõik ilmselt juba teavad siis Henri tundis et talle on seda reisimist nüüd veidi palju saanud ning on aeg väike puhkus võtta. Niisiis lendas tema 1,5ks kuuks koju ja mina jätkasin üksi. Senise mugava autoga ringireisimise ja kohvritega liikumise asemel sai tallatakso ja seljakott. See oli mu elu kõige hullem pakkimine vist.. viskasin nii palju asju minema ja pidin väga tõsiselt kaaluma mida on vaja ning mida mitte. Kokkuvõttes mahutasin kogu oma elu ära ühte 60-liitrisesse matkakotti.

Alustasin Balilt ning alguses oli kõik väha vahva ja tore. Nautisin uut toitu ja kultuuri ja olin rahul, aga peagi sain aru, et olen kõige turistirohkemasse kohta maamunal sattunud ja see hakkas häirima. Bali kõige populaarsem linn on Kuta, kuhu kogunevad nii seljakotirändurid kui ka Austraalia ja Hiina rahakad turistid kes tahavad lihtsalt meeletult pidutseda ja kogu oma raha kaotada kusagil ööklubis. Kuna Indoneesias üldiselt valitseb meeletu vaesus siis kahjuks on turist enamik kohalikele nagu kõndiv rahakott. Loomulikult ei saa üldistada, aga siiski, igal võimalusel üritatakse sind nöörida ja kõrgemat hinda küsida. Kogemus tuleb ajaga.

Kui Kutasse tulin siis olin juba kuulnud selle linna kõige kuulsamast ööklubist SkyGarden, kus kõik noored käivad pidutsemas. Niisiis leidsin omale hostelist vahva seltskonna ja läksime sinna pidutsema. Kuigi mind oli hoiatatud, et kohalikud on seal väga osavad pikanäpumehed, suutsin ikkagi kogu oma sularahast ilma jääda. Mul ei ole õrna aimu ka kus ja kuidas, aga üks hetk mul taskus enam sularaha ei olnud. No mis siis teha. Esimene emotsioon oli, et “Mida kuradit kes julges nii teha?!?!”  aga siis sain aru, et see kahjuks ongi siin nii ja suutsin olukorra üle naerda. Aasias paraku on nii, et uhke nutitelefon taskus on sama hea kui sul oleks suur silt otsaees: “ Tulge varastage mult see ära!”, niisiis ei saa olla liialt oma asjade külge klammerdunud. Kui midagi läheb, siis mis seal ikka, tuleb uus hankida ja elu läheb edasi. Ja üleüldse, mida vähem asju sul on, seda parem.

Mõne aja möödudes sai mul Kutas olemisest väga kõrini ning otsustasin sõita Ubudisse, mis on väiksem ja palju rahulikum linnake täpselt Bali saare keskel. Ubud on tuntud kui Bali jooga pealinn, väga paljud rändurid lähevad sinna joogat või mõnda meditatsiooni õppima ning seega ei ole seal ka nii palju pidutsemist ja purjus turiste vaid mõnus rahulik atmosfäär. Lisaks sellele on Ubud ka kõvasti odavam kui Kuta. Sattusin ühte meeletult armsasse ja hubasesse hostelisse nimega In Da Lodge. Kui seda blogi loeb keegi, kes plaanib ise Indoneesiasse tulla, siis väga väga soovitan seda kohta. Ühe öö hinnaks on Rp. 100 000 mis tähendab umbkaudu 7 eur ning hea seltskond on garanteeritud. See on hämmastav kui kiiresti üksi reisides on võimalik omale huvitavaid jutu- ja reisikaaslasi leida. Juba esimesel päeval sattusin väga toredasse seltskonda kus oli rändureid Lõuna-Aafrikast, Uk-st ja Kanadast ning otsustasime kõik koos eraautojuhi rentida ning Balile ringi peale teha. Ma tean, et üksi rolleriga on palju lahedam ja romantilisem ja ekstreemsem, aga seekord nii. Ja lisaks sellele oli meie autojuht meile ka suurepäraseks giidiks ning rääkis palju Bali kommetest ja ajaloost. Külastasime mitut erinevat templit ja imeilusat koske kus sai ujuda. Ma arvan et päeva parimaks osaks olid riisiterrassid –  Balile väga iseloomulik nähtus. Riis ei kasva mitte ühtlasel põllul vaid mitmetasandilisel maal ning seda harivad lahked väiksed farmerid kes päevast päeva sumpavad põlvini mudas ja hoolitsevad selle eest et nende pered ikka kõige kvaliteetsemat riisi saaks. Uue faktina sain ka teada, et siin ei kasvatata mitte ainult valget ja pruuni riisi vaid on olemas ka roosa riis.  Lõunaks viis meie autojuht meid ühte väiksesse restorani riisiterrasside keskel, kus nautisime kõige traditsioonilisemat indoneesia toitu ja see oli imemaitsev. Meie imetore Bali avastamise päev lõppes ühes väikses farmis Luwak’ kohvi juues.




Kohalikes külakestes tegutsevad maalikunstnikud, üks näide sellest siin :)
 



No lihtsalt imeline loodus

Traditsiooniline Bali tants mida tohivad tahtsida ainult mehed.
Luwak kohvi on maailma kõige kallim kohvi ning seda selle  erilise valmistamismeetodi pärast. Esmalt kasvatatakse oad valmis ning siis üks nirgitaoline loomake sööb need endale sisse. Kohvi ennast valmistatakse selle looma väljaheitest. Hinna teeb veel väga kalliks see, et see väike loomake tohib ainult kindla koguse kohviube teatud aja jooksul süüa, ta ei tohi stressis olla ja tal peavad kõikvõimalikud tähtedeseisud ka klappima. Palju see imekohv siis makasb ? Väike tassitäis seal farmis maksis Rp. 50 000 ehk 5 dollarit ehk umbes 3,5 eur aga juttude järgi võib USAs või Austraalias maksta kuni $250 ühe tassitäie eest. Loodan, et see väike loomake saab vähemalt õiglast palka oma raske töö eest :).
Vot sealt tuleb see kallis kohvi
 
Indoneesias on põhiliseks toiduks riis või nuudlid juurviljade ja muna ja tavaliselt ka kanalihaga. Seda on võimalik igalt poolt saada ja see on kõige populaarsem kombinatsioon.  Väga hinnas on ka mereannid nagu grillitud kala ja krevetid ja väiksed kalmaarid või kaheksajalad mis on väga maitsvad. Nende sisse topitakse tavaliselt ka muna või mingi muu väga maitsev täidis. Ka tofu ja kõik võimalikud taimetoidud on siin väga hinnas ja see teeb taimetoitlaste elu siin väga lihtsaks. Ma ütleks, et näiteks Austraalias on väga raske ja kallis ainult taimetoitlane olla sest juur- ja puuviljad on väga kallid, siin on pigem vastupidi.. kui tahad liha siis maksad rohkem. Loomulikult on kõik toidud ka veidi või pigem päris vürtsikad. Ma usun et india ja Taiga küll võrrelda ei saa, aga tsilli on nende kõige lemmikum vürts ja seda leiab absoluutselt igalt poolt. Mulle isiklikult vürtsikas toit väga maitseb ja ma ei tea siin paremat asja kui tavaline tänavatoit.  Tänavatoit tähendab seda, et siin on igal saarel tänavate ääres püsti väikesed putkad kus kohalikud kokkavad. Kogu menu on üldiselt kohalikus keeles ning olen täheldanud, et veidi jõukamad turistid ja puhtusearmastajad nendesse kohtadesse sisse ei astu. Nojah, hügieeniga on siin tõesti veidi probleeme, aga sellegipoolest kohalikud tunnevad oma toidukultuuri hästi ning kui kõik eelarvamused kõrvale heita võib iga päev imemaitsvaid elamusi nautida väga odava hinnaga. Siin kohal lükkaksin ümber ka eelarvamused, et kõik inimesed kes Indoneesiasse tulevad, saavad kõhuhädad. Liigne ettevaatlikus pole minuarvates kunagi kellegile kasuks tulnud. Mina isiklikult ei ole teinud mitte ühtegi vaktsiini ning olen esimesest päevast peale söönud ainult tänavatoitu ja teeäärest ostetud puuvilju, pärast kuute nädalat olen veel elus ja terve:)

Nasi Goerng
Ubudis asub kõigile tuntud Monkey Forest (ing. k. Ahvimets) kus kõigil külastajatel on võimalik näha makaake ja nendega pilti teha ja neid toita. Tihtipeale on ka juhtumeid kus pärdikud ründavad inimesi kuna kellegil on üks süütu küpsis taskusse jäänud või peotäis pähkleid. Kuigi jutte ahvide rünnakust on küll palju, siis minule tundusid nad ikkagi üsna armsad ja süütud olendid. Neile on seal parimad elamistingimused loodud, seega neil pole seal muud teha kui ainult süüa ja väikseid beebisid juurde toota. See ei ole nali, metsas ringi kõndides märkasin tõesti, et suurel osal ahvidest on pojad seljas või süles. Lisaks sellele on hämmastav kui sarnased ahvid ja inimesed tegelikult on. Jälgisin kuidas üks ahviema hoolitses oma poja eest ja see oli täpselt sama hell ja armastust täis käitumine nagu üks ema oma lapsega teeks.



Asjaolude kokkulangevuse ja saatuse tahte tõttu sattusin mõni aeg hiljem tagasi Kutasse. Seadsin ennast jälle Warung Coco hosteli basseini ääres ning nautisin päikest ja sooja ilma. Kuna plaanisin Indoneesiasse jääda kauemaks kui ainult 30 päeva oli vaja korda ajada viisa asjad. Huvilistele teadmiseks, siis Indoneesia viisa saab lennujaamas saabudes ainult 30ks päevaks ning seda saab hiljem pikendada veel 30 päeva, aga see protsess on aeganõudev ja selle jaoks tuleb olla suures linnas kohapeal, et igasugu ametkondade vahet joosta. Kui aga aeg on kallim kui raha siis on võimalus ka agent palgata, kes selle kõik sinu eest ära teeb ning sina saad samal ajal saart avastada või muude vahvate asjadega tegeleda selle asemel et päev läbi ooteruumis istuda. Mina otsustasin selle teise variandi kasuks, leidsin väga toreda ja usaldusväärse inimese ning sain passi õigel ajal tagasi nii nagu lubatud. Rahaliselt oli see küll veidi kulukam kui ise ajada, aga siin kohal ongi igal ühel vaba valik kas on olulisem see väike rahasumma või aeg mil saaks palju vahvaid kohti näha.

Kohtusin Kutas vendadega Lõuna-Aafrika Vabariisgist, kes parasjagu plaanisid rolleritrippi Tanah Lot’i templisse Bali läänerannikul. Mõeldud tehtud – hüppasin peale ja sõit võis alata. Olime saanud ainult veidi aega sõita kui sattusime politsei otsa, kes meile teeääres vilistas, et peame peatuma. Kuna Indoneesias on kõik ametnikud nii korrumpeerunud, siis teadsime et nad tahavad ainult raha saada ja ei peatunud, kahjuks aga esimesel ristmikul jäime liiklusesse nii kinni, et politseionu jõudis meile oma rolleriga järele ja võttis meie juhtide dokumendid ära. Olime sunnitud tagasi nende putkasse aru andma minema. See mis järgnes oli lihtsalt tsirkus ja nägi välja umbes nii: 

Politsei: “Miks te punase tule alt läbi sõitsite?”

Sõber: “See oli õnnetus!”

Politsei:” Aga miks te politsei eest ära põgenesite?”

Sõber:” See oli ka õnnetus, me tegelikult ei tahtnud!”

Politsei:” Kas te olete koos nende teistega ?” (meid oli 4 rollerit ning politsei sai kätte ainult meie oma ja veel ühe, ehk siis kaks said põgenema)

Sõber:” Ei, me ei tunne neid.”

Politsei: “ Kus su juhiluba on?”

Sõber:” Mul ei ole seda.”

Politsei:” No aga kus see on ?”

Sõber:” Nende teiste käes.” ( samal ajal mina nägin hullu vaeva et mitte naerma pahvatada ja pisaraid tagasi hoida)

Politsei:” No igatahes nüüd teil on suur probleem, peate maksma 1,5 mln Rp. Ja minema suurde politseijaama pealinnas. “

Sõber :” No kuule seda nüüd küll vaja ei ole, ma olen kindel, et saame selle probleemi ilusti lahendatud.”

Politsei:” Ei saa, mina teie raha ei taha.”

Sõber:” Muidugi tahad, no kuidas saaks selle mure lahendada?”

( pärast mõningast kauplemist kus väitsime, et meil ei ole enam üldse raha kuna on meie viimane päev ja peame lennuki peale minema, saime lõpuks kaubale ja maksime 200 Rp mis läks otseloomulikult otse politsei tasku)

Politsei:” Okei, problem fixed! “ (ing. k. Okei, probleem lahendatud)

Naersime kõik omale tilgad püksi sellise kohmaka jutuajamise peale kus tegelt ei suutnud politseile ühtegi korrektset vastust anda, aga neid ju ei huvitanudk, sest nad tahtsid ainult raha. Kahju, et selline süsteem nii paljudes kohtades vabalt töötab.

Igatahes jätkus meie teekond Tanah Loti templisse ilma edasiste viperusteta ja tempel ise oli väga ilusas kohas ja väärt minemist. Turiste oli ka küll ja veel, nii et vaatasime ilusad vaated ära ja tulime tulema. Kuna poisid ei olnud kunagi Ubudis käinud ja mina olin sellest kohast nii vaimustuses, et veensin neid sinna sõitma. Argumendid olid Ahvimets ja ülihea pitsakas. Sõit kulges läbi riisipõldude ja väikeste külade mis oli vaatamisväärsus omaette. Kuna Ubud asub mägedes kus on alati veidi jahedam ja niiskem, saime tunda ka tõelist troopilist tormi ja esimest korda üle väga pika aja tundsin, et mul on KÜLM! Uskumatu :D olin juba unustanud mis tunne see on . Tänu vihmane ja külmale tundele jäi meie Ubudi külastus väga lühikeseks ning tahtsime ruttu koju tagasi. Teel tagasi sattusime meeletult suurtesse liiklusummikutesse ning lisaks suutsime suurel maanteel vastassuunda keerata oleksime peaaegu suure liiklusõnnetuse põhjustanud. Oi kui kurjad kõik juhid meie peale olid.. mina jälle taga itsitasin nagu väike laps ja poisid üritasid elueest kurjade kohalike eest ära põgeneda :D no selliseid asju juhtub küll ainult Balil. Õhtu lõpuks jõudsime elusa ja tervena tagasi Kutasse, no milline päev.  

Tanah Lot't tempel
Kuna olin lõpuks korda saanud ka kõik oma viisa ja muud asjaajamised, oli aeg jätta Baliga hüvasti Ning seada sammud Gili saartele, millest kirjutan oma järgmises postituses :).

Gili Trawangan - siit ma tulen!