Laupäev, 24. jaanuar 2015

Pere tuli külla & meie Austraalia on lõpusirgel :)


20 jaanuar.... pool aastat tagasi ei oleks ma üldse arvatagi osanud, et istun sel mõnusal soojal päeval oma Melbourne’i kodus ning tunnen head meelt, et minu elu Austraalias on vaikselt lõpusirgele jõudmas. Täpsemalt veedame me veel imelised 5 päeva siin suurlinnas oma sõprade ja tähtsate inimestega.Kuna vahepeal on nii kiire olnud ja nii palju toimunud, siis ei jõuagi ma hakata kõigest täpselt siin rääkima, vaid mainin ära ainult kõige eredamad sündmused. Ütlen ka ette ära, et selles postituses saab olema tavapärasest palju rohkem pilte, et kodustele ikka meie tegemisi edasi anda :).
Jõulud ja uus aasta  on ju periood mida vast iga inimene oma elus ootab... vähemalt meie peres on jõulud aeg, kus kogunetakse kokku ja veedetakse koos mõnusalt aega. Vanaema on valmistanud imemaitsvad jõuluroad ja kõik sokutavad salaja kingitusi kuuse alla, et keegi aru ei saaks kes need tegi. See on armas ja vaikne aeg. Õues sajab lund ja sees on naeru ja juttu ja kinkide üle rõõmustamist... õhtu lõppeb tavaliselt alati diivani peal emaga mõnusalt juttu ajades ja mõnda ammu nähtud jõulufilmi vaadates nagu Visa Hing vms. See aasta aga, oli kõik teistmoodi. Meie jõulud tulid soojas ja suvises Melbourneis ning lumest polnud lõhnagi.
Austraallastele tähendavad jõulud ja vana aasta õhtu tavaliselt suurt grillpidu ja palju alkoholi ning kui eestlased peavad oma jõule tavaliselt 24. Detsembri õhtul siis siin on see kõige tähtsam aeg 25. Detsembri hommik. Kuna meie aga peatume ühe väga armsa Eesti juurtega pere juures, olid meie jõulud ikkagi veidi teistsugused tavapärasest Austraallaste traditsioonist. Elutuppa oli kaetud suur jõululaud ja kuuse all ootasid kingitused nagu alati. Kõige tipuks leidsime ka laualt eestlastele armsa süldi ja ahjukartulid ning heeringa koos hapukoore ja sibulaga. Naljakas, et sellised pisiasjad Eestis kunagi mingit tähtsust ei oma, siin kaugel aga nii palju. Jõululaulude asemel mängis küll väikse Jamaica hõnguga suvine  jämmimismuusika mille järgi kõik oma totraid liigutusi tegid ja sellest rõõmu tundsid. Oli tore ja hea olla. Tol hetkel tundsin jäägitut tänutunnet selle pere ees, kes meid oma külalislahke tiiva alla siin Melbourne’is võtnud on. Tänu nendele said kaks põhjamaalast ka sel aastal veidigi jõulutunnet kogeda. Siin kohal peaks nüüd ka ära mainima, et meie jõuluhommik lõppes sauna ja külma basseiniga sel kuumal päeval :D  Seekord siis niipidi...

Aastavahetuseks põgenesime kõik koos sõpradega suurlinnakärast eemale Portsea nimelisse külakesse, kus asub nende suvekodu. 5 päeva lihtsalt ajatut jämmimist... oli see alles mõnus. Ilutulestikku meie küll ei näinud, kuid seeest oli meil oma mõnus maja täidetud meeletu hulga õhupallide ja hea muusikaga.  Ma ei ole vist kunagi eriline linnamineku fänn olnud mis puudutab vana-aasta õhtut. Enamik meie reisil kohatud sõpru läksid Sydneysse seda miljoni-dollari vaadet vaatama Sydney ooperimaja ja sadamasilla juurde. Võib ainult ette kujutada kui täis see linn tol päeval võis olla. Minu jaoks möödus aastavahetus seekord kainelt, sest (TURMMIPÕRINNN) ma pidin 1. Jaanuari hommikul kell 7 oma PERE lennujaamast peale võtma. JAH MU PERE TULI MULLE AUSTRAALIASSE KÜLLA!!!!!!!!!!  See oli parim jõulukink üldse!!!

Ausaltöeldes on raske sõnadesse panna seda tunnet kui näed oma kõige kallemaid inimesi üle aasta-aja. Nägin oma väikevenna naerul nägu jooksmas mulle vastu keset lennujaama.. oh seda rõõmu. Lahkusin Eestist kui see väike poiss oli just 9 saanud nind nüüd on ta juba 10. Aeg lendab nii hullult.. alguses on isegi natuke võõrastav tunne, aega on ju nii palju mööda läinud.. toimunud on ju nii palju, et ei teagi kust alustada. Tunnen, et olen ikka väga palju muutunud võrreldes selle Mari-Liisiga kes Eestist lahkus.. see on ilmselt loomulik. Olles üle elanud selle aasta jooksul nii head kui halba ning kohustus enda eest seista on näidanud mulle, et olen väga tugev noor naine ja saan hakkama ükskõik kus ma ka poleks. Igatahes panin oma kodustele kokku vahva reisi, püüdes näidata võimalikult palju ja anda edasi seda “Austraalia hõngu”.. Alguses veetsime esimesed päevad Victoria osariiki ja Great Ocean Roadi avastades.. Naljakas, aga kõik toimus nagu tellitult.. kui läksime koaalasid vaatama, olid just parasjagu puuotsast vastu vaatamas 10 tükki ning kui otsisime kängurusid, tulid kümned ja kümned meie väikse kämpingu ümber rohtu sööma. Lisaks sellele võtsime ette väikse jalutuskäigu ühes rahvuspargis ning tegime veel enne rajale asumist Henriga nalja, et kui hästi jälgida siis võib ehk veel mõne maogi otsa sattuda. Tulemuseks oli see, et nägime ühel väiksel tunniajasel jalutuskäigul kolme madu – Brown snake (ing.k. pruunmadu), Red-bellied black snake (ing. k. punakõhtmadu) ja Black Striped snake (ing. k. Musta triibuga madu). Uurisime pärast hoolega madude entsüklopeediat ning saime teada, et need kõik kuuluvad maailma kõige mürgisemate madude listi. Igatahes oli see üks meeldejääv jalutuskäik meile kõigile.
Esimest korda elus Vaikses Ookeanis

Rõõm

 
Kõik see pere

emme ja tütreke :)
 

Öeldakse, et andmisrõõm on kõige suurem rõõm ning minupuhul see nii ka on. Mul oli nii hea meel vaadata oma pere nii rõõmsate ja õnnelikena kuna me oleme kõik koos siin teisel pool maakera. Olles juba peaaegu aasta Austraalias veetnud, ei ole kõik loomad ja loodus minu jaoks nii eriline, kuid nende reaktsioone nähes tuli see erilisus tagasi. Mäletan hästi mis tundega esimest korda Great Ocean Roadil neid imevõimsaid laineid vaatasin ning seda meeletut vabadusetunnet sisse õhkasin.. nüüd nägin seda sama oma ema pealt seda seda esimest korda nägi :). Tuhanded pildid kängurute ja muude elukate ja vaadetega on igatahes juba otsapidi Eestis ja ilmuvad varsti kindlasti ka Ema ja Kairi Näoraamatutesse :D.



Sisalik maiustas kellegi poolt katki astutud M&M kommiga :D





McKenzie Kosk

Minu armas väikevend :)

Taaskord püüdsime võrratut päikseloojangut



Looduses käidud, otsustasime avastada ka mõni päev Melbourne’i linnadžunglit. Rentisime endale mega mõnusa korteri keset Melbsi CBD’i (ing.k. ärikeskus) ning nautisime häid vaateid, häid kohvikuid ja restorane ning St. Kilda hõngu.
Meie aed Melbsis

 

Lisaks muudele kohtadele hüppasime läbi ka Ballarati kullamuuseumist, kus sai ise kulda otsida ja selle töötlust vaadata alguses lõpuni.

Linnadžungel

Tänavakunst
 Melbourne’i kõige meeldejäävamaks sündmuseks pean ma William Rickett’si pühamus käimist. See on väike paigake Dandenong’i mägedes otse Melbourne’i külje all. William Rickett oli kunstnik, kes uskus, et loodus on meie kõigi ema ja isa ning me kõik oleme õed-vennad... me kõik oleme üks. Siin kohal pidas ta eriti silmas valgeid inimesi Austraalias ja aborigeene, kelle vahele alates Austraalia vallutamisest nii suur lõhe on tekkinud. Ta käis oma elu jooksul mitu korda Indias ning Kesk- Austraalias erinevate hõimude kultuure õppimas ning pühendas sellele väga suure osa oma elust, et üldse nendesse hõimudesse nö. Sisse saada. St. Tõestada neile, et tema kavatsused on head ning ta tõesti tahab õppida nende keelt ja kultuuri. Olles juba mitu korda niimoodi teinud, otsustas ta lõpuks erakuna elama tulla Melbourne’i kõrval asuvatesse mägedesse kus ta hakkas ka oma mõtteid kunstis väljendama. Sel kohal on väga eriline ja suur sõnum kõigile, ma olen kindel, et iga inimene saab sellest kohast erinevalt aru, kuid põhiline sõnum on see, et me kõik oleme üks.. tuleb heita eemale oma eelarvamused ja uhkus ning hakata mõtlema. Panen siia sellest kohast ka mõned pildid, eks siis vaadake ise :):








Autor William Rickett
 
Viimase paigana külastasime koos ema, venna ja Kairiga Sydneyt. See oli minu jaoks teine Sydney’s käik terve aasta jooksul ning ma olen nii õnnelik, et otsustasin uuesti minna. Esimene kord kui Henriga sinna läksime oli meil auto ning kõik kes on Sydney’s käinud teavad, et autoga sinna minna on üks suurimaid vigu mis sa saad teha :D See kord oli imeline! Veetsime seal kokku 4 päeva mis on kohe kindlasti LIIGA VÄHE nii suure linna jaoks. Aga loomulikult said kõik suurimad vaatamisväärsused ikka nähtud. Minu jaoks oli kindlasti kõige meeldejäävam osa praamisõit Manly linnaossa.. Praami pealt oli kogu linn näha hoopis teise nurga alt kui muidu.. ooperimaja oli kaunim kui kunagi varem ja meretuul lennutas mõnusalt juukseid igasse ilmakaarde. Tundsin nii meeletut rahulolu ja õnnetunnet, et just sel hetkel just seal olin. Eemalt paistsid ka kesklinna kõrval asuvad äärelinnad oma väikeste majakestega ja vaikselt vaikselt hakkaski nurga tagant paistma Manly oma imeilusa rannaga. Seda linnaosa võrdleksin veidi nagu St. Kildaga Melbourne’is. Imeilus rand on meelitanud ligi palju noori surfareid ja suvitajaid ning linnatänavad on täis mõnusaid itaalia ja muid restorane kus inimesed naudivad head veini ja merevaadet. Hullasime Markusega lainetes nagu segased ja jooksime nende eest ära :D No see on ikka uskumatu kui palju rõõmu nii väikesed asjad tekitada võivad, eriti sellele väiksele poisile minu kõrval :). Õhtuhämaruses lõime kõik koos sadamarestoranis kokteiliklaase kokku ja vaatasime kuidas päike loojub mäenõlvade taha. Praamisõit tagasi kulges juba pimedas ning tänu sellele nägime ära ka selle võrratu linna öötuledes. Elu on ilus! Kuna tuli välja, et meie tuttavad farmist elavad Sydneys, sain tänu kohalikele tutvustele ära näha ka Sydney ööelu. Külastasime Sydney kõige suuremat ööklubi mis oli selline kaubanduskeskuse mõõtu :D. Tantsusaale ei jõudnud kokku lugedagi ja muusikat jagus ka igale maitsele. Igatahes oli see Sydney reis minu ema, Kairi ja armsa vennaga üks meeldejäävamaid kogemusi Austraalias.

St. Mary Katedraal





Imeline Darling Harbour ja päev Kairiga

Opera baar



Manly paradiis
Väga paljud on mult viimasel ajal küsinud, et nüüd, kus aeg Austraalias on otsakorrale jõudmas, mis meil nüüd siis edasi plaanis on ja minu vastus on alati üks olnud – ei olegi plaane! Lennuk viib meid siit ära Balile, kuid sealt edasi ei tea me kumbki veel midagi. Hetkel elame 100% olevikus ja naudime iga viimset kui momenti oma siinsete sõpradega. Oleme hetkel perioodis kus iga päev juhtub midagi erilist - kohtume kellegi erilisega, jätame hüvasti hea sõbraga või satume jutustama mõne väga inspireeriva inimesega. Kuidas ma saaksingi sellises olukorras tulevikule mõelda või minevikku taga nutta ? Ei saagi.

26. jaanuaril on Austraalia päev mis idee poolest peaks kohalikele tähendama midagi sarnast nagu meile 24. veebruar. Tegelikkus on aga umbes sama nagu jõulud - palju alkoholi ja BBQ kusagil mereääres. Meie lähme oma sõpradega viimast korda tagasi Portsea rannamajja kus peame maha oma viimase peo ja pärast seda ongi aeg hakata hüvasti jätma. Meie Hollandi sõbrad kellega koos me koos reisisime nii juuni-juuli kui ka oktoobris, teatasid meile alles 2 päeva tagasi, et nemad on ka teel MElbourne'i ning ühinevad meiega maamajja. Meil on mega hea meel, et saame lõpuks kaks poolt oma sõpradest kokku viia ning näidata ka oma reisisemudele kui vahvate inimeste ja perega me siin kokku sattunud oleme. Nii ta läheb.. viimased päevad otste kokkutõmbamist ja läinud me olemegi.

Praegu jooksen, aga viimane blogipostitus Austraaliast tuleb üsna pea ;)

PS: Saime maha müüdud nii oma kalli Pajero auto kui ka Henri kitarri, jee. Auto on nüüd uue päkkeri kaaslane järgmiseks aastaks ning me ei kahtlegi, et ta teenib seda saksa noormeest sama hästi kui meid.