Teisipäev, 25. veebruar 2014

Päikeselised päevad äärelinna roheluses, ärateenitud puhkus ja elagu Eesti!

Nagu eelmise postituse lõpus sai mainitud.. saabus meile abi otse taevast hetkel, mil me seda kõige vähem oleksime oodanud. Eelmine teisipäev helistas meile üks tore eesti proua kes on oma perega siin Melbourne'is juba aastakümneid elanud, ning pakkus et me võime Henriga peatuda nende juures nii kaua kui ise soovime. Mõeldud tehtud - juba järgmine hommik oli meil auto järel ning kolisime nende juurde Melbourne'i äärelinna - Glen Waverly'sse. See koht oli üks kõige soojemaid ja armsamaid kodukohti mida ma üldse oma elu jooksul näinud olen - suur maja koos grandioosse aiaga, mis oli täis erinevaid lilli ja viljapuid. Saabudes tervitas meid lahke pererahvas puhtas eesti keeles ning tutvustati meile kohta, mis sai järgnevateks päevadeks meie koduks.

St Kilda botaanika aed - kui tornmajadest ära tüdineme, põgeneme sinna.

Pere koosnes vahvast vanaisast ja vanaemast, ning kõrval majas olid nende lapsed ja lapselapsed - Kõik üheskoos. Vanavanemad olid Austraaliasse põgenenud Teise Maailmasõja eest ning minul ja Henril avanes võimalus piiluda nende pikka minevikku ning lugeda läbi nende päevikud ja elulood, mis olid tollest ajast kirja pandud. Neil oli palju rääkida ja meie kuulasime huviga.
Enamasti tegelesime me küll töö- ja koduotsingutega, kuid kui meil oli vaba päev, viisid nad meid mägedesse Melbourne'i küljeall ning näitasid ja jutustasid sellest, mis oli seal varem kui kõik ei olnud veel linn.See oli väga huvitav ning raske on panna sõnadesse seda tänutunnet, mida me tundsime iga päev seal olles. Need inimesed avasid meile oma kodu uksed ning andsid endast kõik, et me ennast seal koduselt tunneks.


Selle nädala alguses õnnestus meil mõlemal saada töö Itaalia restoranidesse ettekandjateks ning lõpuks ka oma kodu. Seega järgnevad päevad äärelinnas olid ainult puhkuseks - olime selle ausalt ära teeninud.
Oma esimesel puhkusepäeval otsustasime minna Melbourne'i Sealife'i (ing.k. Meremaailma ). See oli vahva. Nägime nii palju veeloomi ja -elukaid keda mitte kunagi varem näinud polnud. Kõige rohkem köitsid meid errinevad millimallikad ning erilised kalad nagu Astelrai ja hai. Akvaariumi kõige muljetavaldavam elukas oli kindlasti üle 3 meetri pikk krokodill. Alguses arvasime, et see on topis :D Tundus kuidagi uskumatu, et nad tõesti sinna nii suure eluka lohistanud on, kuid järsku see topis liigutas ning olime sunnitud suure imestusega oma meelt muutma. Ta oli tõesti suur ja paks vana.
Meie tuur akvaariumis lõppes aga pingviinide maailmaga. See oli tegelikult kurb.... ühte klaaskasti oli pandud natuke lund ning surutud kokku kolme erinevat liiki pingviine. Selle vaatepildi peale läks meel päris härdaks, loomad peaksid ikkagi vabalt elama ning mitte klaaskastis. Samas meie võõrustaja ütles selle peale, et kui nad on juba sündinud seal, ei oskagi nad ju paremat tahta. See tegi selle mõtte natuke talutavamaks - ju siis on tal õigus.
Meduus


Pärast Akvaariumis käimist otsustasime minna päikeseloojangut vaatama Melbourne'i kõige kõrgema ehitise - Heureka Tower'i 88. korrusele. See asus umbes 300 m. kõrgusel ja siin on mõningad pildid sellest, mis vaade meile avanes. (kuna läbi klaasi telefoniga pilti teha pole just parim asi, siis pole ka kvaliteet väga kiita)


See pole küll fakt, aga meie tark võõrustaja oskas öelda, et Melbourne'i kesklinn on täpselt 1 miil x 1 miil. Pealevaadates nii ei ütleks :D 


Laupäeval otsustasid meie võõrustajad, et näitavad meile natuke ümbruskonda, kuna siiani olime tsillinud vaid linnas, ei saanud nad seda kuidagi nii jätta. Võtsime suuna mägedesse. See oli tõeliselt võimas, meil ei olnud aimugi, et otse meie linna küljeall on kõrgemad mäed kui meie oma Munamägi. Puud ulatusid nii kõrgele, et päike nende vahelt mäeteed valgustama ei saanudki. Minu suureks imestuseks kasvasid seal ka Sõnajalapuud - üle 2 meetri pikad.
Meie esimene peatuspunkt oli ühte huvitavasse kohta, kus kunagi elas üks kunstnik, kes ronis mägedesse, ehitas endale sinna onnikesse ning hakkas seal skulptuure tegema. Kui riik selle avastas, tehti sellest külastuskoht ka rahvale.
Oma kunstis kujutas ta pigem aborigeene, kuid igas tema skulptuuris on ka vähemalt üks valge inimene, sest ta uskus, et kõik rassid siin maailmas peaksid läbi saama. Siin mõningad pildid tema maailmavaatest läbi loomingu:



Peale seda suundusime edasi järgmisesse punkti, kust avanes meil vaade tervele linnale, mõistsime, et pole see kesklinn nii suur midagi. Siin on auasi, et inimestel oleks oma eramajad. Vanad paneelmajad võib vast ainult ühe käe sõrmedel kokku lugeda, sest kui meil Eestis paigutati halle blokke üksteise peale, siis siin oli iga pere eesmärgiks eramaja. Sellepärast on kogu Melbourne ka nii "laiali".
Pärast mõningast ringisõitmist mägedes ning kehakinnitust ühes kohalikus restoranis, võtsime suuna tagasi linnapoole, kus saime kokku SuperErkiga. Tema oli teel Tasmaaniasse ning tõi uudiseid elust ja olust Sydneys ja Uus-Meremaal. Oli tore näha veel ühte eestlast.

Vahepalaks ka väike võrdlus Austraalia suurusest
Laupäeva õhtul valmistus kogu linn "White Night'iks" (ing.k. Valge öö) . See oli väga suurejooneline üritus üle kogu kesklinna. Majadele lasti projektoritega suuri valgussõusid, kõik kontsertsaalid ning avalikud raamatukogud olid lahti inimestele külastamiseks ja kõikides saalides ja iga tänava nurga peal toimus midagi. Meile sümpatiseerisid kõige rohkem kogu projektist aga hoopis kaks noort tänavamuusikut, kes matkisid loodushääli ja mängisid didžeriduud, mis on Austraalia rahvuspill.




Pühapäeval, 23. veebruaril tähistati siinses Eesti majas Eesti Vabariigi aastapäeva. Kokku tulid kõik Melbourne'i eestlased, nooremad ja vanemad. Oli aktus ja pidulikud sõnavõtud, laulmist ja tantsimist ning isegi Eesti Saku Originaali ja Vana Tallinnat pakuti. Melbourne'i Eesti kogukonda on läbi aegade kuulunud kõige rohkem korraga kuni 1000 inimest. Enamasti on liikmeteks olnud need, kes sõjaajal siia tulid.
Siin oli tunda rohkem nagu melanhoolset õhku, sest meenutati palju seda aega, kui Punaväelased tulid ning inimesed lahkuma pidid. Mõistsin, et nendele inimestele tähendab Eesti ja eestlus midagi hoopis muud ja suuremat kui meile praegu.

 
Eesti maja Melbourne'is



Märkamatult oligi kätte jõudnud meie viimane päev armsas äärelinna majakeses ning eile õhtul kolisime vaiksest Glen Waverly'st linna südamesse ja seda sõna otseses mõttes. Meie uus kodu asub linna ärikeskuses Southbank'il. Meid ümbritsevad vaid klaasist pilvelõhkujad ja jagame korterit 3 korealasega. Olles harjunud Nõmme rohelusega, tekitas see klaasimeri küll algul kodust kauge tunde, kuid kuna kodu on alati seal, kus oleme meie, siis arvan ma et me suudame omale siia peagi mõnusa pesa teha.
Oleme väga tänulikud oma kallitele eesti võõrustajatele ning jääme nendega kindlasti edasi suhtlema. 
Oleme rahul oma eludega siin ning valmis uuteks seiklusteks.

Koos ja õnnelikud

Neljapäev, 20. veebruar 2014

Koduta jäämine, nahkhiired, surmav restoran ja abi otse taevast

Tänase seisuga oleme olnud Austraalias juba nädal ja kaks päeva. Jah "juba", sest mulle tundub nagu oleks see alles eile olnud kui me siia saabusime.
Vahepeal on juhtunud nii palju, aga üritan nüüd kokku võtta meie esimesed seiklused.

Eelmine esmaspäev 10.02.14 kell 06.15 hommikul maandusime Melbourne'i. Ärevus oli suur ja väsimus vähemalt sama suur. Maandudes puuds meil igasugune ajataju, sisikond kees ja ei saanud üldse ümbritsevast aru. See tegi oleku üsna raskeks, kuid ilmselgelt ei olnud meil aega oma keha vingumist kuulata ja pidime tegutsema hakkama.

Kuna lennujaam on täiesti Melbourne'i ääres, pidime võtma eri bussi (18 taala nägu), et saada kesklinna. Kui olime kohal, otsisime ülesse esimese kohviku wifiga ning hakkasime tegutsema. Otsustasime, et kõigepealt tuleb korda ajada kõige tähtsamad asjad - pangakaart, kohalik mobiili number ja TFN (Tax File Number, ehk võtsime ennast siin arvele kui maksumaksjad). Pangaks valisime Commonwealth'i ning kuna olime tegelikult kontod juba Eestis ära teinud, ei olnudki meie teada vaja muud kui pangast kaart ära korjata. See ei läinud aga päris nii, selgus et vajasime telefoninumbrit ja aadressi. Tegime kähku telefoninumbri ja andsime oma tuttava aadressi, keda veel kohanudki polnud. (minu nr on +61449786044 ja Mari-Liisi oma +61449785861, seega hellake) Teadmata kuhu maailma otsa oleme sattunud, avanesid meile vaid tornmajad ja hommikul ei ulatanud nende vahelt päike veel tänavanigi.

Allikas: Google 

Seejärel oli aeg minna oma esimese Host'i (ing.k. võõrustaja) juurde. Et natuke raha säästa ja ka paremat pilti kohalikest saada, otsustasime alguses peatuda võimalikult kaua teiste inimeste kodudes, kes meid lahkesti vastu võtsid. Selle kohta saab igaüks uurida lehel www.couchsurfing.org . See on tasuta, kuid pead olema hea külaline - tegema neile süüa ning vajadusel ka kodutöid. Üldiselt kehtib "vorst vorsti vastu" põhimõte - seega kui keegi tore inimene on sulle kodu pakkunud, siis oleks tore kui ka sina saaksid kunagi talle vastuteene teha.

Meie esimeseks hostiks sai härra nimega Damo (tal on päris nimi ka aga me ei ole seda küsinud).  Tema on mees, kes põrutab igasse hetke täie hooga sisse. Damo on viimase aasta jooksul enda juurde võtnud 130 inimest, ta on ise reisinud 6 korda ümber maailma hääletades ja suvaliste inimeste juures ööbides. Ta ärkas iga hommik kell 6 ning enne 1-te ta magama kindlasti ei jõudnud, mõne öö jättis üldse vahele. Tänu sellisele elutempole, tähendas ka meie jeoks seal elamine väga palju actionit. Kuigi olime umbes 4st hommikul üleval olnud vedas ta meid endaga poodi, seejärel tegime süüa, siis lasi ta meil osta kasti siidreid ja pani meid neid temaga koos jooma. Magama ei lasnud ta meid enne kella 12. Veel pidime temaga videosid ja filme vaatama ja ta rääkis meile lakkamatult oma lugusid reisimisest. Tegelikult tegi ta meile sellega väga suure heateo, juba ööpäeva pärast ei andnud ajavahe meil enam tunda ja temperatuuri muutusest me haigeks ei jäänud. Lisaks andis ta meile edasi mõtte, et alguses tuleb pigem nautida asja algust selle asemel, et paaniliselt töö või elamise pärast muretseda ja parem on vabalt võtta. Kuna ta ise on sellist elu väga pikalt elanud, andis ta meile väga hästi edasi mõteviisi, et reisimise eesmärk on vabadus ja rõõm mitte mured. Sama tempo jätkus veel 2 päeva.

Suhtleme temaga edasi. Ta elab ikka päevast päeva sama elu - hommikul 6 tööle, siis koju ja kohe couchsurfereid mööda linna vedama, peatudes igas kohas üheks õlleks või pitsaks või mis iganes muu meelelahutus teele jääb. Lisaks kõigele oleme teda siiani kuulnud rääkimas itaalia, hispaania, poola, saksa, prantsuse ja ilmselt paaris muus keeles. Vot selline onkel. Vahva.

 Kolmandal päeval rentisime auto ja läksime linnast välja Great Ocean Roadile, lootsime auto saada 125 dollariga kui lõpuks läks see maksma 225. Autot pandi meie jaoks valmis tund aega ning kui ta kätte saime, selgus, et tegemist oli kohutava romuga. Mis seal ikka, ajasime autole hääled sisse ja hakkasime lõunapoole sõitma. Peale esimest väikest peatuspunkti Angelsy linnakese lähedal selgus, et meie superauto ei taha enam käivituda. Pidime poolteist tundi maanteabi ootama ning kui see lõpuks saabus, avastasime, et autol oli suur õlileke ja starter ei käivitunud. Supermani kohale ilmudes ja Murphy seadusele omaselt auto maagiliselt käivitus ja selle peale vaadati meid üsna imelikult, kui õlileket probleemiks pidasime. Pidime jätkama oma reisi.
Distants meie sihtkohta oli u. 260 kilomeetrit kuid sõitsime seda 5 tundi. Kuna tee oli pikk, jaotasid Mari-Liis ja Steffi ära, et sõidavad mõlemad pool teed. Tänu sellele sai ka Mari-Liis parempoolses liikluses käpa valgeks. Ei jõudnudki ära lugeda mitu korda tal õnnestus vastassuuna vööndisse keerata, kuid kohale jõudsime elusalt ning õnneks olid ka kohalikud autojuhid piisavalt mõistlikud, et kannatasid ilusti ära kuni me tagasi oma ritta saime ukerdatud.
Olnud hetke kohapeal, ootas meid sama tee tagasi. Kuna meie tervis oli veel väga nõrk ja olime väsinud, siis oli tegemist väga väga raske sõiduga. Sellest hoolimata oli koht, kuhu me jõudsime, parem kui tuhat sõna. Edasi las pildid kõnelevad enda eest.




12 Apostlit








Need on pildid maailma ühest kõige paremini säilinud pankrannikust. Võrratu! Loodus teeb imelisi asju.
Siin ka pilt meie autoromust - 10000 aastat vana Toyota Camry


Samal õhtul kohtusime oma järgmise võõrustaja Tija ja tema vahva perega. Nemad olid Damo täielik vastand. Nad läksid magama igal õhtul kell 10 ning iga päev olid juba kella 5-st üleval. Tija poiss Ty ning vend Mark jooksevad peatselt maratoni, Tija ise, aga poolmaratoni. Veidi majas ringi vaadates nägime, et nende kodu oli täis vaid kõige tervislikemaid toite ning ka enamik riidekapist olid spordiriided.
Siin ka näide nende elust: ühel hommikul me ärkasime, ja üks selles kodus elavatest meestest tuli koju rattaga sõitmast. Küsisin siis, et palju ta sõitis. Vastus oli: "Täna tegin vähe - 108 kilomeetrit". Olles koju jõudnud, pani ta uued püksid ja läks jooksma. Tulnud jooksmast, ladus ta vanni täis jääkuubikuid ja hüppas nende vahele, minnes kohe peale seda tulikuuma duši alla ja nii korduvalt. Nemad elasid sellist elu.
Olime seal kokku 3 ööd ja siis alles algas tõeline seiklus, kuna inimene, kelle juurde järgmisena pidime minema, ei suhelnud enam meiega. Pidime hakkama improviseerima.

Vahepeal mainin ära, et alustasime ka aktiivse tööotsinguga. Nimelt printisime välja 20 CV-d, võtsime ette mõne restoranrohke tänava ja käisime ükshaaval kõik restoranid läbi. Mari-Liis sai ka esimese proovipäeva, kuid kahjuks sealt tagasi ei helistatud. Minule öeldi kahjuks enamikes kohtades lihtsalt ''ei''.

Nüüd algas meie reisi kõige põnevam päev. Teades hommikul, et oleme edasi koduta, pakkisime asjad ja läksime linna tööd ja elamist otsima. Kirjutasime igasse võimalikku kohta. Vastus tuli ühest kuhu tegime ka broneeringu, kuid meiega lihtsalt ei suheldud enam peale raha maksmist (raha saime järgmine päev tagasi). Tööotsingud läksid hästi ja saime mitmesse kohta proovipäevale. Kell oli 7 kui mina läksin oma esimesele proovipäevale ja Mari-Liis jäi linnatänavatele meile samaks õhtuks elamist otsima.

Minu esimene proovipäev sai olema ühes Itaalia restoranis, mille kõik töötajad olid Pakistanist või Iraanist, ülemused karjusid õhtu otsa kõikide inimeste ja töötajate peale ning samade kätega keriti ülesse tolmuseid/mullaseid tuulekaitseid ja loobiti suvaliselt praade kokku. Klientidega keelati suhelda, sest nad pidavat vaid vinguma ja neile tuleb lihtsalt öelda, et sul pole aega. Köögis olid 5 ruutmetri peal nii kokk, nõudepesija kui keegi kolmas musta töö tegija. Seal hoiti kogu toitu (nii toorest kui valmis) ning musti kui puhtaid nõusid (mis olid kohutavalt mustad). Üks nõudepesija pakkus mulle mingeid toidujääke, mida ma ei soovinud. Kui pakkusin talle tüki pitsat, keelas mul seda süüa, öeldes, et ma võin ära surra kui seda pitsat söön. Kõik selle koha juures oli odav ja räpane. Sellest hoolimata sain ma näiteks sõimata, kui kahvli veidi viltu lauale asetasin, sest tegemist olevat siiski tõelise restorani mitte mõne kiirtoidukohaga.(Tripadvisoris on seda kohta teistele soovitanud 14 % inimestest, kõik teised on käskinud sellest kaarega eemale hoida). Einestuskorra hinnaks selles restoranis võis tulla umbes 60 dollarit (45 eurot). Mulle pakuti küll edasist tööd, kuid ma ei astu enam kunagi sinna tagasi.

Seejärel sain kokku Mari-Liisiga ning ta oli meile 88 dollari eest saanud toa linna südames ühes kohutavas hostelis. Terve öö saatis meie und palavus, alt korruselt tulev klubitümps, meie korruselt tulev purjus inimeste karjumine ja tänavalt tulevad politseisireenid. Me saime küll magada aga hommikul oli siiski täiesti magamata tunne. Olime taas sealt lahkudes kodutud, seekord oli juurde tulnud ka väsimus.
Järgmine hommik hakkas peale sama tegevus elamise otsimisega, kuid andsime juba suht varakult korterite osas alla ja läksime sõbranna soovitusel ühte üsna meeldivasse hostelisse, kus veetsime 2 ööd.

Need päevad olid täis meeldivat puhkust, päikest, head seltskonda ning töö-ja korteriotsinguid. Kõige selle pinge kõrvalt, mis käis kaasas töö- ja koduotsingutega, suutsime me siiski nautiga täiel rinnal ka Melbsi ja päikselisi rannailmu. Teadsime mõlemad, et nii kaua kuni me hoiame kokku, on kõik hästi, tulgu või veeuputus. Nii ongi :)
Käisime öösel pingviine, nahkhiiri ja opossumeid vaatamas ja päeval otsisime kakaduusid ja papagoisid. Meie maailm oli täitumas rahuliku ja rõõmsa tooniga.

Sellised pisikesed pingviinid tatsavad ringi St Kilda rannal.


Chillgrill


Siiski ei teadnud me, mis saab meie elamisest peale seda 2 ööd hostelis. Otsisime endiselt kortereid või ideid mida järgmiseks teha. Järsku aga, keset jäätise nautimist pargis helistas meile ühe sõbra tüdruku kauge sugulane, kes elab Melbourneis ja teatas, et oleme oodatud tema majja elama. Me kumbki ei osanud sellist pakkumist mitte kusagilt oodata, järgmine päev ootas aga  hosteli ees juba auto mis meid hoopis uude peatükki viis.

Kolmapäev, 12. veebruar 2014

Lahkumine - enne ja pärast

Viimased päevad Eestis oli üks suur rallimine. Sõitsime läbi pool eestit ning kohtusime veel kõigi sõprade ja perega enne minekut. Kirjutan siia tähtsamad seigad:

 Täpselt nädal tagasi laupäeval oli minu viimane tööpäev Olde Hansas. Kuna päev oli vaikne ja meid polnud palju tööl, ei olnud ka kurbus lahkudes väga suur. Olen õnnelik, et sain võimaluse seal töötada ning kõiki neid toredaid inimesi tundma õppida. Aitäh teile, kes te minu viimasele õhtule tulite!

 Ja siis esmaspäeval läks lahti.. rallisin ringi mööda linna ning tegin viimaseid tehinguid pangas ja mujal. Registreerisin meid ära igaks juhuks Eesti Välisministeeriumi kodulehel ning volitasin ema tegelema kõikide minu panga-asjadega kui seda peaks vaja olema. 
Kogu see nädal oli vaimselt küllaltki raske ja rusuv, sest lisaks reisiasjadele, pidime kokku pakkima ka terve oma elu Eestis - kolima välja oma korterist.
Kuna Henri läks esmaspäeval külla oma vanaemale Moele, veetsin mina õhtu oma ema kodus. Väga mõnus oli olla kodus kus ootas soe toit, soe tuba ja minu pere. Panime koos puslet ning jutustasime palju. Õhtu lõppes sellega, et vaatasime emaga koos "Sex and the City't" klaasi punase veini ja Brie juustuga - tõeline naistekas.

Naistekas emmega

 Järgmisel hommikul vurasin autoga Henrile Moele järgi. Jutustasime veel vanaemaga ning siis jätsime hüvasti ja võtsime suuna Sagadi mõisa poole. See oli tõeliselt ilus. Sõitsime mööda väikeseid Lääne-Virumaa teid, keset paksu metsa. Isegi lehmi nägime.
Kuna minul oli suur soov minna veel enne soojale maale lendamist lauatama, siis võtsime lõpuks suuna Kiviõli suusakeskuse poole. Vot see on üks tõeliselt äge koht, soovitan väga! Alguses sai kõvasti nalja, sest Henri polnud mitte kunagi varem lumelauaga sõitnud, ning esimese tunni veetsime lastemäel õppides.  Pean tunnistama, et Henri oli esimesel korral palju osavam kui mina enda omal.
Hiljem, kui suurest mäest alla vuhisesin ja tõelist vabaduse tunnet nautisin, tuli mulle esimest korda kogu seda ilu vaadates peale kurbuse tunne. Kui siiani ei olnud väga mõttesse tulnud lahkumiskurbus, siis sel hetkel oli mul tõeliselt kahju. Eesti on ikka väga ilus koht kus elada! 
Igatahes olen õnnelik, et minu suur unistus mäel käia sai teoks ning lisan selle tõestuseks siia ka paar pildikest.

Lääne-Virumaa tripp


See võidukas nägu kui oled suutnud esimest korda tõstukiga mäeotsa saada :D


Neljapäev oli üks emotsionaalne päev igas mõttes. Päeval pakkisime kodus oma asju ja käisime Henri maal Kloogal. Mäletan esimest korda, kui sinna läksime peaaegu 2 aastat tagasi. See koht oli väga kaua tühjana seisnud.. külm ja niiskust täis. Sinna oli jäänud palju asju ning alguses oli natuke šokeeriv tunne, kui seda esimest korda nägin. Henril, aga oli vaimusilmas mälestus sellest, milline tema maakodu kunagi oli olnud, ning ta uskus südamest, et oma tahtejõu ja hea energiaga saame selle jälle korda. Saimegi! Selle kahe aasta jooksul oleme suutnud nii kahekesi kui oma sõpradega koos anda sinna täiesti uue hingamise.
Kui nüüd neljapäeval seal viimast korda käisime, ei olnud enam üksikut ja mahajäetud tunnet. Oli hoopis soe ja mälestusi täis.
Klooga & Türisalu pank

Samal õhtu oli ühtlasi ka meie viimane öö oma kodus. Meie koduga tulid hüvasti jätma ka meie toredad sõbrad. See oli tõeliselt mõnus õhtu täis nalja, naeru ja mälestusi. Meil on ikka vahvad sõbrad! Nendega hüvastijätmine oli küll natuke kurb, kuid mitte üldse raske või negatiivne. See on hea tunne ja teame ju, et oleme üksteisel alati olemas. Ei tea küll millal me jälle näeme, aga olete meil alati südames!  Tulge meile Aussi külla :)
Järgmisel hommikul oli aeg võtta viimased 7 asja ja kodu uks viimast korda lukku keerata. See oli väga emotsionaalne hetk ning nutuklomp tuli mõlemal kurku. Meenutasime kui palju on seal väikeses kohas korda saadetud ning olime tänulikud nende imeilusate hetkede eest.

Edasi suundusime oma kodudesse ja veetsime viimase öö oma peredega ja loomulikult pakkides. Ma ei mõista, miks on inimesel nii palju asju vaja. Pean seda pakkimise asja veel natuke õppima. Vajan vist kedagi, kes mulle puust ja punaseks teeb, et ma ei vaja tervet riidekappi kaasa. Henril see-eest läks asi libedamalt. Väiksesse kohvrisse mahtus kogu vajaminev ära.

Ja märkamatult oligi kätte tulnud laupäeva pärastlõuna. Viimased pakkimised, kiire lõuna perega ja MINEK! Perekond Põldarid näitasid jälle oma oskust tegutseda kiiresti ja teha sadat asja korraga. See ajas isegi päris naerma. Vaatepilt oli järgmine: Mari-Liis oli veel ühe jalaga kohvri otsas, samal ajal kui pea juba köögis emme ja issi tehtud seapraadi ja kartuleid sisse ahmis, veel mõeldes, et mida peab tegema enne minekut ning teise jalaga juba jalanõusid jalga ajades. Emme jooksis ringi, tõi mulle veel viimaseid unustatud asju, vahepeal nii muuseas riivis salati valmis söömiseks ja tuletas pidevalt kella meelde, sest juba oleks pidanud lennujaamas olema. Isa vaatas, et toit põhja ei kõrbeks ja oli vast vahepeal ainuke kaine mõistus kogu olukorras. Väike vend Markus otsustas möllust mitte osa saada ning vaatas rahulikult multikaid :D

Igatahes, lennujaama jõudsime ilusti õigeks ajaks. Meid olid saatma tulnud meie mõlema pered ja sõbrad Grete ja Sten. See oli väga armas.

Minu pere

Henri pere

Kallis Grete

Kallis Sten

Jätsime hüvasti, võtsime käest kinni ja astusime lennukile. Hüvasti Eesti, näeme jälle!


Meie teekond Aussi läks üldiselt väga hästi. Kõigepealt lendasime Helsinkisse, kus pidime järgmist lendu ootama 6 tundi. See oligi vasti kõige väsitavam osa. Järgned 12 tunnine lend Singapuri. Õnneks läks lend kell 12 öösel, seega ei olnud raske lennukis magama jääda ja oma uni ilusti täis magada.
Lennuk oli väga suur ja mõnus. Süüa saime 2 korda ning söök oli väga maitsev. Henri valis õhtusöögiks pasta ning mina loomaliha hautise. Sinna juurde kuulus ka loomulikult kukkel, salat ja  magustoid ning mahl ja  klaas veini, mis tõi kindlasti sügavama une.
Kui hommikul Singapuri saabusime (õigemini seal oli kohalik kell juba 5 õhtul), oli parasjagu tipp-tund, nii et pidime tund aega lihtsalt ookeani kohal tiirutama ja ootama, et Singapuri lennujaam meid lõpuks vastu saaks võtta. See uudis ei rõõmustanud meid, sest pärast 12 tundi istumist lugesime juba minuteid, et saaks juba ennast sirutada.
Kuna lend hilines tund aega, oli paljudel reisijatel, kes Singapurist edasi pidid minema, päris hapu olukord. Meil õnneks midagi hullu ei juhtunud ning 2,5 tunni ootamise asemel pidime nüüd järgmist lendu ootama ainult 1,5 tundi.
Lennutee

Kui igavaks läks, sai vaadata filme või mängida videomänge.

Singapuri lennujaam oli nii suur ja ilus, et panime Singapuri oma "Must go" (ing. k. "Peab kindlasti minema") nimekirja.
Järgnes meie viimane lend. Pärast 12-tunnist lendu ei tundunud see 7,5 tunnine Melbourne'i lend üldse pikk. Kohaliku aja järgi toimus lend jällegi öösel, pidime jõudma Melbourne'i veerand 7 hommikul. Vot nüüd olid meil asjad sassis. Singapurist lahkused oli Eestis kell alles 11 hommikul, seega meil jäi üks päev täiesti vahele. Lend ise oli jälle väga mõnus ja mugav. Saime jälle kaks korda süüa ja menüü oli jällegi väga rikkalik.
ajavahe

Peale 28 tundi nägime mõlemad välja sellised.

Igatahes oleme nüüd rõõmsalt Melbourne'is ja siiani on kõik hästi. Ilm on soe ja inimesed on väääääga toredad ja sõbralikud. Täna on neljas päev kohapeal ning ajavahe annab endiselt tunda.
Üritan peagi teha järgmise postituse kus kirjutan juba elust kohapeal ja panen palju pilte kah :)

Stay tuned!
M-L