kolmapäev, 24. detsember 2014

Mõtisklusi - Miks on Austraalia erinev Eestist?

Eelmises blogipostituses lõpetasime Adelaide’i jõudmisega, ning nagu mainitud lõppes sellega ka meie ametlik rändamise osa reisist. Kui siiani liikusime edasi 500 kilomeetrit päevas, siis nüüd oli meil ca 20 päeva järgneva 700 kilomeetri jaoks. See tähendas totaalset tempo muutust meie senistes eludes. Adelaideis veetsime mõne päeva raamatukogus üle pika aja internetti nautides ning jalutasime kokku ka ühe ringi linna peal. Käisime ka kuulama jõulupühade aegset jumalateenistust. Ei olnud enam kohti kuhu pidi jõudma või kuhu oli isegi soovi jõuda.

Adelaide’st tooksin ma esile vaid ühe huvitava juhtumi – olime otsustanud jääda ööseks ühte autoparklasse järve kõrval ning olime parasjagu vaatamas filmi, kui meie kõrvale parkis end keegi mees. Ta jälgis meid väga pingsalt ning Mari-Liis hakkas umbes pärast 4ndat minutit end juba imelikult tundma, mina veel sel hetkel välja ei teinud. Mehe pilk püsis aga lakkamatu ning lõpuks tundsime mõlemad end veidi ebamugavalt. Hetk hiljem sõitis parki politsei, peatus mehe kõrval ning toimus lühike vestlus. Mees kadus. Politsei sõitis juba parklast välja, seisatas ning pööras ümber. Kõlas koputus meie aknale ning olime juba valmis tooma vabandusi, et ei jää ööseks ja lahkume kohe. Politseil oli meile aga hoopis teine sõnum – see park oli koht, kus kogunevad öösiti geid ning tarbivad koos narkootikume, ilmselt teevad muudki. Sõbralikud politseinikud soovitasid meil selle asemel hoopis minna randa, kus on küll igal pool keelusildid, kuid kuna nemad on ainsad, kes seal patrullivad siis võime muretult magada. Tänu neile saime kaunis kohas ööbimise ning ilmselt vältisime ka ühte püsivalt imelikku ööd.



Adelaide
Edasi läks meie elu väga lihtsasse rütmi – hommikul olime raamatukogus internetis, lõunal mängisime kitarri ja lugesime raamatut ning õhtul vaatasime filmi. Nii läksid kõik meie järgnevad päevad. Iga viimne kui üks. Käisime läbi juba vanad tuttavad linnad ning tegime kolmandat korda läbi Great Ocean Roadi, seekord suunaga Warrnamboolist Melbourne’i, ehk vastupidi. Teistpidi on see ikka oluliselt suurem kogemus, kuna tulles Melbourne-i suunalt tuleb enne läbida pikk mägine teekond läbi kaunite metsade ja vaadete, kui jõuad sinna, kus tõelised atraktioonid algavad. Tulles vastupidi, oli meil pool tundi sõita põhiatraktsioonideni ning peale seda oli ees lihtsalt pikk tee, et nende juurest edasi saada. Siiski oli tore meenutada kohti, nägime taas emusid, koaalasid, ühte madu ning sisalikke. Ootame juba, et sinna Mari-Liisi emaga 2 nädala pärast tagasi minna!

Great Ocean Road
Kuna see aeg oli meie elu väga rahulikus tempos, siis oli meil palju aega kõigest mõelda ning mõtetest ma eelkõige selles postituses kirjutaksingi.

Kõigepealt huvitava tundena tooksin välja selle, kui raskelt tuli oma elu aeglustamine. Olles augustist saadik harjunud töötama 10 tundi päevas 7 tundi nädalas väikeste pausidega või lihtsalt sõitma enamiku päevast, valdas meid alguses palju kaks tunnet – igavus ja püsimatus. Keha oli harjunud palju rohkem tegema ning nõudis sama rutiini jätkamist, mida selleaegne reaalsus paraku ei lubanud. Leidsime end pidevalt kohapealt ringi käimas või asju täiesti tarbetult ühest kohast teise tõstmas. Meil käis võistlus, kumb saab rohkem asju autost ära tassida või süüa teha, et lihtsalt tegevust saada. Õppisime ka erinevaid nippe – näiteks keeb pruun riis 2x kauem kui valge, seega oli parem teha õhtusöögiks pruuni riisi, sest nii veedame me kauem aega päevast kokates. Nõusid oli parem pesta kätega – hoidsime kokku raha käsnade arvelt ning nõude pesemine võttis kauem aega. Teedel olevad teetööd olid meile samuti suureks rõõmuks, kuna aeglustasid liiklust ning saime mõne minuti kauem päevast veeta sõites. Päevapealt on ikka raske jääda puhkama. Meil kulus umbes 10 päeva väikeses segaduses, siis hakkas olemine juba päris heaks minema. Hakkasime vaikselt harjuma, et ei peagi koguaeg kiirustamises elama ning võtsime kõige jaoks rohkem aega ja tegime asju suurema tähelepanuga, sest midagi teha oli privileeg, mida ei tahtnud päeva jooksul käest lasta.


Meie uimane eluviis
Mina sain ise vahepeal palju mõelda sellest, miks ma ei ole end sellel reisil väga hästi tundnud. Vahepeal kadusin ka ise mõtetesse nii ära, et olin juba valmis piletit Tallinnasse ostma, kuid siis selginesin. Nüüd tooksin aga välja peamised asjad, miks ma ei tunne, et reisimine oleks minu jaoks ülim tegevus ning miks arvan, et Eestis on tänu meie riigi puudustele palju tervemad inimesed kui Austraalias.

Olen avastanud, et mul ei ole vaja igat maailma kohta külastada kinnitamaks endale, et see eksisteerib ja et selle vägevust uskuda(see pole minu jaoks lihtsalt seda raha ja aega väärt) ning mis teistesse reisijatesse puutub, siis Austraalias oleme neid enamasti kohanud kahte tüüpi:


 1) Inimesed(ka meist palju vanemad), kes on eneseotsingutel, mis mul on ammu juba läbi käidud ja mul lihtsalt ei ole endaga selliseid konflikte või arusaamatusi nagu neil. Sellistes olukordades tunnen, et lihtsalt nad on omadega kuskil, kus ma olin aastaid tagasi ja kuigi mul on tore neile häid ideid anda või nendega lihtsalt suhelda igapäevaelust, siis sügavamaks kontaktiks on reisijate omavaheline kohtumine nagunii liiga lühike ja mulle meeldiks rohkem olla inimeste keskel, keda ma ise austan kui suuremad ja targemad. Arvan, et see on palju loomingulisem ja arendavam keskkond. Need inimesed aga need ei ole.
 2)Inimesed, kes on siin lihtsalt et täita enda isiklikku lõbujanu ja pidutseda. Väga palju on siin reisijaid, kes on tulnud siia teadmata üldse, kus nad on. Ka olles Uluru juures, 1800 kilomeetrit kuival sisemaal, kõrbes, on neil vaja basseini, igapäevast dušši ja mugavat majutust. Nad sõidavad maha meeletu distantsi, reisivad maakera südamesse ning ka seal on neil vaja kõike mis on nende tavapärases mugavustsoonis, lisaks ei ole nendes inimestes tavaliselt vähimatki hoolt,huvi või austust kohaliku kultuuri vastu. Nende jaoks on nende pilt kaameras ja hiljem linnades olles kokteiliklaas näpus tähtsamad. Hea näitena tooksin meie isikliku kogemuse seoses Uluru otsa ronimisega. See on tõesti kohalike hõimude väga suur palve, et inimesed sinna ei roniks ning sildid ja info selle kohta on kõikjal. Siiski on Euroopa ajule saavutuseks idee mingi kõrge koha ‘’vallutamisest’’, selle otsa ronimisest ning inimesed teevad seda sellest hoolimata. Tee selle mäe otsa on Aborigeenide püha teekond, mida läbisid kunagi nende maailma loonud esiisad, ning mainin ka ära, et Aborigeenid on maailma vanim kultuur. Nad on eksisteerinud kauem kui Egiptuse vana kõrgkultuur või Mesopotaamia või mis iganes iidne kultuur. Nemad olid enne ja olid hävinemata kuni valge mehe tulekuni. Selle kõige peale aga ütles üks poiss meie hulgast väga konkreetselt, et vahet pole, talle nagunii Aborigeenid ei meeldi ja tema ronib. Sellise suhtumisega inimestest olen ma paraku kaugel. Pean ka lõppu mainima, et Aborigeenid ise sinna kunagi ei roni ning kui mäe peale sajab vihma siis leitakse all olevatest kohtadest kuhu vihmavesi voolab alati, eranditult jääke rohketest inimeste väljaheidetest. Selle püha koha ümber elasid aborigeenid enne üle 10 000 aasta. Juues vett mida enam ei saa ja elades loodusest nii nagu enam ei saa.
Rada, mille valge inimene on sisse tallanud
Lisaks tooksin ka esile ühe väite, mida olen korduvalt kaasreisijatelt kuulnud – reisides ei ole sa kunagi üksi. Paljud ütlevad, et reisides kohtad sa igal pool inimesi, kellega suhelda ja enamasti on sinu elu palju sotsiaalsem kui kodus. Kodus on ilmselt mõned inimesed ka oma probleemides üksikuna tundnud, mis on kindlasti olnud ka ajendajaks reisile minekul. Seda väidet esitavad kõik väga positiivsena, kuid mina ei suuda selle rõõmusõnumiga kuidagi nõustuda, eriti peale seda kui olin selle lahti mõtestanud. Reisides kohtad sa tõesti väga palju inimesi, kuid nendega jääb kontakt enamasti väga pinnapealseks. Küsimused ja teemad on juba ette teada – kes sa oled, kust sa tuled, miks tuled ning kuhu lähed. Sellest on võimalik rääkida tunde ja päevi ning mõni inimene tunnebki, et see on ‘’suhtlemine’’. Aga see ju tegelikult ei ole. Tegemist on stampväljenditega, tuleviku ja mineviku arutamise ning lihtsalt elu materjaalsete detailide kommenteerimisega – näiteks ‘’oi aga see Darwini politsei, nemad ikka ei anna armu kui vales kohas magamisega vahele jääd, väänavad kohe trahvi ära’’ või  ‘’Cairnsi kandis on ikka mega raske tööd leida’’ ning ülejäänud ring noogutab. Need inimesed ei jaga ju tegelikult oma vahel mitte midagi, ning ma olen end korduvalt tabanud mõttelt, et need inimesed peavad ikka sisimas kurvad olema. Nende jaoks on üksindusest pääsemine see, et sul on teel palju isikuid kellega samu jutte korrutada ning ilmselt see aitab ka enda sisemisi konflikte hetkeks vaigistada, nähes, et teised nõustuvad sinuga neis väikestes asjades. Paljudel neist on raskusi enda teistele avamisega ning tõsistest teemadest rääkimisega, seega nad on tulnud maailma avastama. Maailma avastamist seostatakse sageli teatud mõtetega – vabadus, avameelsus, võimalus ning see seos on meil nii loomulik, et meile on täiesti selge, et kõik kaasreisijad sisaldavad endas neid omadusi. Räägin seda kogemusest. Ka mina idealiseerisin igat inimest, keda siin reisil kohtasin isegi kui kõik rääkis sellele vastu. Kahjuks pidin endale aga üks hetk tunnistama, et ma olen reisides kohanud väga vähe vabasid, avameelseid inimesi kes seda võimalust nimega reisimine tõesti enda vaimseks arenguks rakendavad. Küllaga olen aga näinud inimesi, kes põgenevad tõsiste teemade eest või on raskustes endaga ning varjavad seda enda ja teiste eest läbi naeratuse ja kohtade külastamise ning nende üksteisele kommenteerimise, ehk rohkete väliste faktoritega. Austraalias vähemalt on meie moodi reisijate hulgas olnud oluliselt rohkem kinniseid inimesi, nii mõnigi on langetanudki valiku jääda edaspidises elus reisima ja samal tasemel inimestega suhtelma, sest nii ei tunne end kunagi üksi.

Peale selle näitab see väide, et üksindust peetakse halvaks asjaks. Ilmselt on enamikel inimestel väga suur kalduvus probleemide ilmnemisel vastuseid hakata otsima väljastpoolt või end lihtsalt välisega täita. See väide näitab juba ise, kui vabad need inimesed on. Teadmata, et vastused ja tervenemine saavad alguse just üksinda enda sisse vaatamisest, või seda lihtsalt mitte tunnistades jätkavad nad oma välise avameelsuse rada, olles sisimas liiga haiget saanud et end tõeliselt vabaks lasta. Mõned nendest inimestest on langetanud teadliku otsuse mitte enam avaneda, ja ma ei kritiseeri seda kõike kui halba, ärritavat fakti, vaid kurba tõdemust.

Kuna mina ei jaga sama maailmapilti, siis muidugi olen mina seda pidanud väsitavaks, eriti kuna inimestega kontakt on nii lühike, et isegi kui neile selle koha pealt midagi tähendusrikast öelda, tuleb kõigil uus elu peale ja vana rutiin jätkub. Mina lõpetasin enamik inimestega lihtsalt suhtlemise või läksin teadlikult sinna, kus keegi ei tulnud kontakti otsima. Lugejatele tundub ilmselt kõik see mõtteavaldus väga segasena või tekitab isegi sisemist vastuolu, kuid avage oma meeled mõttele, et see ei ole olnud nädal aega kuskil rannakuurortis kuhu me lähmegi otsima suveniire ja kohalikke lühitutvusi vaid see on olnud 10 kuud elu, kus me oleme samad jutud erinevate inimestega läbi rääkinud ilmselt umbes sajal korral. Päevast päeva ning nädalast nädalasse. Üks hetk hakkab muster silma ning tekib küsimus, mis on seal taga?

Sellele kõigele vastukaaluks lisan, et on olemas inimesed, kellega meil on väga palju ühist ja oleks väga nauditav koos elada siin maal, kuid nemad enamasti ei reisi. Tihti on sellised inimesed siiski leidnud oma koha ja teevad seal edukalt oma asja. Mina tahan sama teha. Muidugi ei tea ma, milliseid reisijaid kohtan Aasias, see võib hoopis teistmoodi olla, kui Austraalia pilt on minul vähemalt selline.

Mis puudutab minu mõtteid selle riigi inimeste elulaadi kohta, siis on mul südamest hea meel, et olen pärit väiksemast, vähem kuulsast kohast mis tegelikult teisi riike ei huvita ja iseennast liigselt pole rikastanud. See, kui palju inimesed siin raiskavad, kui hoolimatult maa ressursse kulutavad ja kui teadmatuses nad on ülejäänud maailmast, on võrreldamatu Eestiga.  Eesti inimene on sunnitud tegutsema tänu sellele, et ta peab oskama keeli, tal ei ole liiga suur palk ja kuna on väike riik, siis ka ülejäänud maailma avastama. Keskmine Australlane ei ole selline. Toon näite, kusjuures seda näidet ei pea mina Austraalia noore kohta üldse ebatavaliseks, pigem on see norm (peale selle, et ta nii palju töötab).

Ühes meie töökohtadest oli meiega seal ka üks 20 aastane Austraalia poiss. Tema töötab seal püsivalt umbes 24 päeva kuus, ning on suurema palga peal kui meie olime, umbes 180-190 eurot päevas. Kuupalgaks teeb see 4000 ja paar sada rohkem eurot kuus. Töö on lihttöö, kooli ta minna ei kavatse ja sama tööd, ütles et kavatseb nii kaua teha kui see töö üldse olemas on. Küsisin siis, mis ta kogu selle rahaga teeb (teised töötajad seal on kõik pärit mujalt ja näiteks üks neist, endine Londoni Kuningliku Balletti tantsija näiteks ostab endale lähiajal kogutud raha abiga maja), ning ta ütles, et tal ei ole üldse raha. Iga kuu piisab temal sellest 6st vabast päevast, et end täiesti sendituks kulutada. Talle meeldib osta palju riideid, asju, käia sõpradega väljas, ta vahetab arvutit iga paari kuu tagant ning on olnud tal igast Iphone-i mudelist mitu varianti. Ta elab ikka emaga ning ei mõtle välja kolimisele. Elus on ta Austraalia pinnalt lahkunud korra, käis 2 tunni kaugusel oma linnast Balil õe pulmas ning kuna töö asub linnast väljas siis tööl olles tekib tal väga kergelt koduigatsus. Ta oli tõeliselt tore poiss ja meil oli alati väga meeldiv temaga suhelda, aga mis puudutab Austraallase majanduslikku elunägemust, siis on see tavaliselt just selline. Täpselt sama nägime Austraalia perega 2,5 kuud sisemaal töötades. Pean seda tohutuks raha ja maa ressursside kulutamiseks ja kõik see on näidanud, mida minul oma elus kunagi vaja pole. Sellist kuupalka ei ole kindlasti vaja. Vähemalt pole see eraldi eesmärk, mille poole püüelda. Raha on siin kindlasti inimese mõttemaailma rikkunud. Kuigi inimene Eestis võib oma 600 eurose kuupalgaga tunda rahamuret, siis on maakerale tema olemasolu kindlasti palju kergem, kui ühe raiskava Australlase.



Teiseks teemaks tooksin Austraalia tohutu propagandamasina, seda sõjaväe ja uudistega seoses. Euroopa uudistega oleme suurepäraselt kursis, vähemalt kõige negatiivsega, mis seal toimub. Austraalia meediakanalid muust ei räägigi, kui tapmistest, plahvatustest ja sõdadest. See on asi, mida ilmselt ei saa Eestlasena ette kujutadagi. Võibolla vanem generatsioon, olles elanud Nõukogude ajal, saab. Mina ühegile oma sõbrale seda pilti ei oskaks edasi anda. Propaganda ei seisne niivõrd aga oma riigi ja režiimi ülistamises, vaid muus maailmas oleva halva pidevas korrutamises. Iga kord, kui vaatan Austraalia uudiseid, on mul tunne, et ülejäänud maailm on ohtlik, kohutav ja võõras paik ning ma ei taha sinna minna. Eestlasena loen ja näen ka asja tegelikku poolt, aga jutu mõte on selles, et kui Austraalia laps kasvab pidevalt sellises keskkonnas, siis temas arenevad täpselt sellised mõtted, nagu mina ütlesin, väga loomulikult välja, ilma et keegi peaks näiliselt sundima. Lisaks räägitakse sageli sõjakangelastest kes Moslemimaade vastu sõdivad ja igas linnas on mitmed sõjaväe värbamisbürood. Olles Litchfieldi rahvuspargis nägime iga kord umbes 16-17 aastaseid noori sõjaväeõppureid seal lõunatamas (ilmselt tavakool oli neil selleks ajaks juba jäetud). Avalikult tehakse sõjaväeõppusi ja linnades oleme korduvalt veoautodel tanke näinud. See kõik ei ole igapäevaselt nii nähtav, kui dramaatiliselt mina seda kirjeldan, aga tulles Eestist ja olles siin aasta aega elanud on see väga arusaadav.
 
Litchfield national park

Teel alla
See kõik tekitab keskmises Austraalias väga kindla suhtumise – omas kodus on lihtne lubada kõike mida soovid, ei pea pingutama, ning mujal maailmas ei paista asjad korras olevat. Selle tulemusena on inimesed väga mugavad olema seal kus nad on, endale kõike ostma mida tahavad ja mitte pingutama. Nad ei ole suutelised oma mugavustsoonist välja astuma ja teised kultuurid võivad neid kergelt pahandada, kuna kõik ei ela nii nagu nemad. Arvan, et keskmine Australlane on oluliselt vähem haritud kui Eestlane. Siin lihtsalt ei peagi midagi teadma, et endale kõiki asju lubada.

Sellest hoolimata on siin ka väga palju tarku, haritud ja maailma näinud inimesi. Minu kirjeldus ei kehti kuidagi IGA Australlasse kohta, see on lihtsalt selline keskmine mall. Samas tulenevalt sellisest keskmisest on targematel inimestel siin väga head võimalused oma teadmiste rakendamiseks ja kõige sellega tegelemiseks, mida hing ihaldab. Ilmselt vähendab see ka oluliselt konkurentsi kõrgelt haritud aladel. Spirituaalselt haritumad inimesed on saanud endale väikesed külad või linnad, kus nemad koos elavad oma kommuunielu ja ülejäänud maailm neid ei puuduta, ka neile on siin piisavalt ruumi ja neil lastakse olla. Seega sellest keskmisest massist väljaspool oleval inimesel on ilmselt lihtne leida endale südamelähedane koht. Seda pean ma väga heaks omaduseks siin riigis.

Reisijatena ja mujal üles kasvanud inimestena tunneme end siin hästi. Ilmselt kui Eestis ei peaks tulevikus saama elada mis tahes põhjustel, tuleks me ikka otse siia. Lihtsalt tüüpilise kohaliku inimesega ei oleks meil midagi ühist ja sealt me suurt tähendusrikast kontakti ilmselt ei otsiks. Tunneme end hästi ikka haritumate, targemate inimeste seltsis. (Ei taha kedagi alamaks seada, lihtsalt kui mõne inimesega ei ole millegist rääkida ja ühiseid huvisid, siis ei saa ju pressida ka, oleme tõesti väga palju alandlikult üritanud ja kogemusest õppinud)

Oleme kindlasti ka seda õppinud, et ei tohi olla pehme ütlemisega või jääda liialt viisakaks, kui enda arvamus sisimas teistsugune on. Mul oli siiralt hea meel, et suutsime konkreetse sõnaga lahkuda aiapaneku töölt ja esimesest mangofarmist. Kui ikka miski ei sobi, tuleb konkreetselt sellele olukorrale ‘’ei’’ öelda ja sellest minema astuda. Muidu lihtsalt lased endale pähe astuda ning kahjuks ei too see päriselt kasu ju kummagile. See ei tähenda, et kedagi solvama peaks või ebaviisakas olema, aga lihtsalt teadma oma piiri ja seda kehtestama. Kui meie olime aitamas oma ülemusi, kuid nemad enda osapoole täitmises olid ebakompetentsed ja käitusid veel lisaks meiega halvasti, siis pole ju tegelikult selles olukorras ühtegi põhjust, miks peaks koostööd jätkama. Ainult inimese instinkt ennast olukorras süüdistada ja hirm lahtise tuleviku ees pärsib meid õigeid asju tegemast. Teised, kes seal töötamist jätkasid, said jätkuvalt sama kohtlemist ja rahanumbrid ka ei klappinud kuidagi. Seega nüüd oskame ‘’ei’’ öelda. ‘’Ei’’ oskame öelda ka kulutamistele ja enda ebatähtsatele vajadustele. Olen hakanud mõtlema, et materjaalne rikkus ei olene mitte kuidagi sellest, palju sa teenid, vaid sellest, kui vähe sa vajad. Meie vajame kindlasti peale seda reisi palju vähem.

Nüüd oleme taas Melbourne-is, kus ootas meid tuttav pere ja tuba, kus veetsime üle kuu aja oma reisi algusest. Mari-Liis küsis mult üks kord – kas on ka nostalgia tunne? Ei ole, elu on vahepeal nii palju edasi liikunud, et vanad kohad on uued. Nendega ei seostu mineviku mälestused vaid kõike täidab uus hetk. Praegune hetk. Väga hea on olla paigal siin kus oleme ning suhelda inimestega, kes tõesti esindavad vaba mõistust ja pealehakkamist ning kelle suhtes me tunneme täpselt seda austust ja lugupidamist, millest siiani puudu on olnud. Inimesed, kellelt meil on väga palju õppida.Inimesed, kes vaatavad alati enne sisse kui välja. Kahjuks ei puutu sellised inimesed kunagi kokku backpackeritega (ingl. k. seljakotiränduritega).

Ma ei kiirusta Melbourne-is minema vanadesse lahedatesse kohtadesse või kellegiga kohtuma, mul on tunne, et selle kõigega on aega ning kui midagi ka tegemata jääb, pole hullu. Selles osas täidab mind suur rahu – ma ei kiirusta enam midagi kogema ning kõik minu reisimisega seotud ambitsioonid on kuhjaga täidetud. Ma ei vaja hetkel enam näha ühtegi uut kohta ja turistina ei reisi ma kindlasti väga pika aja jooksul enam kusagil. Vaid kindlad isiklikud eesmärgid viivad mind järgmistesse kohtadesse...



 

 
 



Lõpuks jõuame kõik ühte kohta

 

reede, 5. detsember 2014

4000 kilomeetrit ja õppetund inimsuhete kohta

Kui me Henriga Austraaliasse tulime, oli minul isiklikult kaks soovi, mida tahtsin väga teha. Nendeks olid sukeldumine Suurel Korallrahul ning teine oli Uluru külastamine. Olen nii lugematuid kordi näinud selle suure punase kivi pilti National Geographicutes või mujal loodusdokumentaalides ning alati mõelnud, et see peab midagi väga võimsat olema, oligi...

...Siluett sellest moodustisest hakkas paistma juba mõnikümmend kilomeetrit enne kohale jõudmist ning Henri küsis mult autos: "Nonii, kas sa oled õnnelik, et me siia tulime?" mõtlesin hetke ning vastasin naeratades:  "Väga!". Jõudsime kohale täpselt päikseloojanguks ning otsustasime esimene õhtu kohe mitte kivi juurde minna, vaid seda kõrvalt jälgida ja omale veel valges mõnus puhkepaik sisse seada. Isegi õhtul kell 6 oli tunda, et päike kõrvetab väga tugevalt, Darwiniga võrreldes olime kui teises maailmas. Enam polnud seda sooja ja niisket kasvuhoonetunnet vaid nüüd oli kuiv ja kõrvetav.
Puhkekoha leidsime rahvuspargist väljapool asuvates põõsastes, kuhu oma autod osavalt ära peitsime ja telgid üles seadsime. Leidsime oma lähedalt ka 3 saksa rändurit kes kõrbest leitud skorpione grillisid. Pidavat hästi maitsema.
Skorpionitest ma kahjuks pilti ei saanud, kuid see tegelane poseeris mulle küll rõõmuga :D
 
Selleks õhtuks olid meie reisiseltskonna omavahelised pinged oma haripunktis. Meie suure rahakotiga austraallane ei olnud enam üldse nõus magama kõrbes telgis vaid ainult tasulistes kohtades kus oli ilus niidetud muru. Et oma tahtmist saada, üritas ta veenda kõiki teisi, et kõrbes on mürgised maod ja ämblikud ja see on ikka väga ohtlik seal olla. Kuna kõik ülejäänud reisiseltskonnast olid väga range eelarve peal mis oli niikuinii juba lõhki, siis seekord ei andnud nad järgi ning läksime ikkagi kõrbesse telkima. See aga tegi austraallase passiivseks ning ta näitas välja igal võimalikul viisil kuidas temale ei sobi üks ja teine. Talle kohe kuidagi ei mahtunud pähe kuidas kõik teised ei taha raisata iga õhtu alkoholi peale ning maksta iga öö ööbimise eest kuigi neil olid ju omal telgid olemas ning kokkamisvarustus ka. Lõpuks läks asi nii jaburaks, et kui mina ja Henri juures olime, siis hoidis ta suu kinni, sest ta teadis, et meie oleme  juba aasta otsa igal pool matkanud ja maganud oma autoga ning tunneme sisemaad temast paremini. Kui meie aga lähedal ei olnud, siis kasutas ta ära teiste teadmatust ning rääkis igal vabal hetkel kui ohtlik ikka nii on sest maod võivad ju telki roomata ja üleüldse see ei ole ju mugav, võiks ikka resordis puhata ja basseinis päeva veeta, mitte lageda taeva all. Mulle lihtsalt ei mahtunud enam pähe kuidas saab üks täiskasvanud inimene nii ärahellitatud ja loll olla. Kui me oleme tulnud nii erilisse kohta esimest ja ilmselt ka viimast korda elus, siis tuleks ju võtta sellest kõik ja nautida seda nii nagu see on - st. telkida imeilusa tähistaeva all kõrbes, ise kokata meie kaasaskantaval gaasipliidil mitte koguaeg igast mega kallist bensiinijaamast  toitu osta. See ei ole maailma lõpp kui iga hommik dushi alla ei saa.
Ma olen küll väga tolereeriv ning kannatlik inimene, kuid selle väikse reisikese lõpuks oli mul elus esimest korda tunne, et ma ei taha seda inimest enam kunagi näha. Minu arvamust jagas ka Henri ning sellest tulenevalt otsustasime, et järgmine päev nendega jääb meie viimaseks. Kui alguses oli meil plaan kogu tee Darwinist Adelaide'ini kõik koos sõita, siis nüüd ei olnud see enam mingi variant. Ka Riccardol oli meie ärahellitatud austraallasest kopp nii ees, et ta võttis Alice Springsi tagasi jõudes lennu Perthi, kuna ta lihtsalt ei suutnud enam nii edasi reisida.

Järgmine hommik ärkasime juba 04.30 et jõuda päiksetõusukt kivi kõrvale pildistama, sest see kõige ilusam punane värv pidavat väljas olema ainult päiksetõusu ja -loojangu ajal.


Üks populaarsemaid tegevusi mille pärast enamik inimesi sinna üldse lähevad, on Ulurule ronimine. See kivimoodustis koos terve rahvuspargiga on aga aborigeenide kodu, neile väga tähtis koht, kuid inimesed väga sellele ei mõtle. 20ndal sajandil kui kivile ronimine oma populaarsuse tipus oli, lõid kivivallutajad sinna isegi oma lipukesi, nagu nemad oleks selle nüüd ära vallutanud. Minumeelest lihtsalt jabur. Tänu valgele inimesele jäid need aborigeenihõimud ilma oma kodust. Nüüd viimasel ajal on suurt viga märgatud ning seda parandada üritatud, seega tehakse suurt kampaaniat, et inimesed kivile ronimise asemel hoopis ümber kivi jalutaks, sest niimoodi on võimalik Uluru võimsust palju paremini kogeda. Seda tegime ka meie, see ring on 10,6 km pikk ning võtab aega, koos kõige vaatamise ja pildistamisega, ca 3 tundi. Lisaks on rajale väga huvitavad aborigeenide jutud kirjutatud mida saavad kõik lugeda. Tõepoolest, iga sammuga tundus mulle aina rohkem, et see on ikka üks väga võimas koht ja väga võimas kivi! Olen väga rahul oma valikuga ning siin kohal tahaksin südamele panna ka kõigile lugejatele kes on juba Austraalias või tahavad siia tulla  ning plaanivad Ulurule minna, ärge ronige kivi otsa. Uluru on püha paik ja nii lihtsalt ei ole sobilik teha. Näidake üles austust nii koha kui selle elanike vastu ning valige ümber Uluru kõndimine, mis on palju meeldejäävam kogemus.


Ulurule ronimise rada
 
Õhu saabudes otsustasime mina, Riccardo, Camille ja Dominik võtta kaamliekskursiooni kõrbes, et päikseloojangut veel meeldejäävamaks teha. Meile räägiti palju kaamlitest ning kõrbeloomadest, samuti ka Uluru tekkest ja kõikest sellega seonduvast. Soovitan väga.. pärast seda saime kõik koos nautida kõrbe taimedest küpsetisi ning lüüa kokku veiniklaase, kuna oli meie viimane õhtu koos.





Järgmine hommik suundusid teised tagasi Alice Springsi ning meie läksime Kata Tjutat vaatama. See on samasugune punane kivimite kogum, vast isegi suurem kui Uluru ise. Paljud inimesed on öelnud, et Kata Tjuta on palju huvitavam kui Uluru, ei tea siis miks just Uluru nii populaarseks on saanud.
Igatahes, kuna oli ka minu ja Henri viimane õhtu Ulurul ning see koht oli mulle väga tähtis olles üks minu unistuste täitumistest, parkisime oma auto enne päikseloojangut vaatega Ulurule, kokkasime, ning nautisime seda miljoni-dollari-päikseloojangut. Õhtu lõppes valge veini ja hea filmiga.
Kata Tjuta ehk Olgad


Järgmine hommik ajasime autole hääled sisse ja jätsime hüvasti Põhjaterritooriumiga. Tere tulemast Lõuna-Austraalia - lõpuks ometi olime jõudnud kõrbesse. Meie ümber laiusid tühjad väljad mitte millegagi ja oli väga palav! Meie sõbrad Maltalt, kellega paar kuud tagasi koos reisisime, olid meid hoiatanud, et kuna oleme näinud Queenslandi imelisi ja lopsakaid vihmametsi ning Northern Territory troopikat, siis ilmselt Lõuna-Austraalia ei avalda meile mingit erilist muljet. Tänu sellele hoiatusele suhtusin juba L-A.sse teatava eelarvamusega ning ei oodanud palju, et mitte hiljem pettuda.
Tühjus
 

Sool ja Pipar
 


Läbi Austraalia kulgeb 5000 km pikkune dingo aed, mis kaitseb eelkõige lambaid, aga ka muid loomi metsikute dingode eest. See on ühtlasi ka maailma pikim aed.
 


Mainin vahepeal ära ka, et olime mangofarmist kaasa võtnud kaks suurt kasti mangosid, et meil neid ikka Adelaide'ini välja jätkuks. Kuna aga L-Asse oli keelatud tuua puuvilju teistest osariikidest, et ära hoida haiguste levikut, oli pidev närvikõdi ka sees, et kas tuleb puuviljapolitsei ning paneb käed raudu või ei :D okei nii hull see tegelt pole, aga kurjad sildid ja trahvihoiatused olid küll igal pool.
Meie esimene peatuspaik oli väikses linnakeses nimega Cooper Pedy, mis on maailmas nr. 1 opaali pealinn. Linnakese ümber olid suured opaaliväljad kus inimesed õnne otsisid. Kõik need naevurid olid eraisikud kes omasid väikesi pereärisid, sest suurkorporatsioonid ei julge oma nina sellesse ärisse panna, kuna opaal ei anna edugarantiid.
Igatahes, olles auto bensiini täis pannud, otsustasime ka meie siis ühte juveelipoodi sisse astuda neid imelisi kivikesi vaatama. Loomulikult enne seda veel lubasime endale, et ei osta sealt ühtegi ehet, kuna tahame Aasia jaoks säästa. Lisaks sellele olime just terve varandse bensiini peale hakkama pannud, et Aussi ühest otsast teise saada. Poes tervitas meid lahkelt üks Kreeka pere, kes tutvustas meile linnakese ajalugu ning rääkis lähemalt opaali kaevandamisest. Saime teada, et selles 3500 elanikuga linnas on kokku üle 40 erineva rahvuse, kellest enamik on pärit Euroopast. Kuna perepoeg plaanis minna suurele Euroopa reisile järgmine aasta, uuris ta meilt huviga ka meie kodumaa kohta ning lubas sinna sattudes kindlasti ka Olde Hansast läbi astuda ;). Poekesest lahkudes oli meil näpus kutse Kreeka BBQ-le, palju nänni ning väärikivisid hea õnne jaoks ning loomulikult ei suutnud Mari-Liis vastu panna ning soetas endale ka väikse hõbedast kängururipatsi, kus oli ka imekena helesinine lihvitud opaal. See oli üks tore linn ja minu eelnevad eelarvamused L-Ast ei olnud kohe kuidagi õigustatud.


Cooper Pedy - see pidavat aborigeeni keeles ("Kuupa Piti") tähendama "White man in a hole" ehk " Valge mees Augus"

Ühel hommikul väga vara äratas Henri mind ülesse ning ütles, et pean ruttu kaamera haarama ja välja vaatama. Pilti mis mulle avanes, oli selline :)
Paar päeva hiljem jõudsime omadega Adelaide'i ning sellega on ka ametlikult meie reisiosa sisemaal lõppenud. Oleme tagasi tsivilisatsioonis ning troopikast pole enam haisugi. Niimoodi reisides oleme väga selgelt aru saanud millised inimesed meie oleme ning milliste inimestega me ennast ümbritseda soovime. See väike rännak Ulurule näitas selgesti, et ma ei klapi enam ärahellitatud linnavurledega, kes ei soovi seigelda, spontaanseid asju teha ning kel pole julgust korrakski oma mugavustsoonist välja astuda. Olen saanud aru, et kõigile ei ole vaja naeratda, sest kui sa oled sõber kõigiga ning ei väljenda vabalt oma arvamust, naeratad kõigile jne.. siis ümbritsed sa ju ennast ka valede inimestega ning oled lõpuks ise ainult õnnetu, kuid saad aru, et sind ei ühenda nende inimestega mitte midagi. Mul oli väga hea näide kõigest sellest meie reisikaaslaste näol need viimased päevad, sest peale minu ja Henri ei julgenud mitte keegi teine oma arvamust avaldada... teised tulid meile rääkima kui väsinud nad sellest olukorrast on, aga probleemitekitaja juuresolekul ei teinud keegi suud lahti, kõik lihtsalt noogutasid kaasa. See on lihtsalt vale! Kogu see olukord pani mind ka palju rohkem hindama oma spontaanset ja mitte vinguvat reisikaaslast :).

Ühel päeval arutasime seda väljaütlemiste teemat Henriga ning ma ütleisn talle, et maailm ei ole ju ainult must-valge, ei saa ju lihtsalt inimest ja tema arvamust kritiseerida lihtsalt sellepärast, et mina arvan, et teisiti on õige - Kes olen mina, et teisi kritiseerida?!. Sellepeale ütles aga Henri mulle, et vastupidi.. kes oled sina, et seda mitte teha?! See pani mind mõtlema.. tõepoolest, kuidas muidu inimesed oma vigadest aru saavad kui kõik arvaks, et ei ole ilus väljendada kriitikat.
Seega nüüdsest peale kritiseerin Henrit koguaeg :D okei okei.. saite mu mõttest aru küll.

Austraalia pikim kai

Volkswageni show Adelaide'is
 



Adelaide
Sellised tegelased tatsavad Adelaide'is ringi :)
 

Keerukad olukorrad panevad mind oma reisikaaslast aina rohkem ja rohkem hindama :)!


Igatahes tee viib edasi väikestesse külakestesse ookeani ääres ning paar nädala pärast oleme tagasi Melbourne'is. Eks anname endast siis jälle teada :)!



esmaspäev, 1. detsember 2014

Outback & Hüvasti töö

Täpselt 13 päeva tagasi 19. nov lõpetasime me Henriga ametlikult töötamise ning suundusime Austraalia südant avastama. Meiega tulid kaasa Cheeky Mangost Riccardo, David, Dominik, Camille ja Marjam. Leppisime kokku, et kohtume tüdrukutega all Alice Springsis ning poistega reisime koos juba Katherine'ist. Algus oli paljutõotav, kõik oli uus ja huvitav ning saime omavahel väga hästi läbi.
Teel Katherine'ist Alice Springsi külastasime ühte väga kaunist kohta nimega Mataranka Hot Springs (ing.k. kuumaveeallikad) - see oli keset tohutusuuri palmipuid asetsev looduslik veekogu, kus vesi oli aastaringselt 33 kraadi, nähtavus 100% ja värvus umbes nagu Bombay Ginnil. Ma ei ole kunagi nii täiuslikult puhast ja helesinist vett näinud.
Peatusime nii enne kui pärast seda veel väga paljudes kaunites rahvusparkides aga kõigist neist ma siia kirjutada lihtsalt ei jõua.


meie mangotiim
 


Mataranka kuumaveeallikas

Wet Season (ing.k. märg hooaeg) on algamas ning juba mõnda aega enne Darwinist lahkumist olime põnevil, et millal need tormid siis lõpuks algavad. Vihma saime kaela küll, aga torme väga mitte. Suureks üllatuseks "kuiva Austraalia" südamesse Alice Springsi jõudes võttis meid vastu suur äikesetorm, mis jätkus ka kahel järgneval ööl.
Alice'isse jõudes kohtusime taas ka tüdrukurega ning pärast pikki vaidlusi otsustasid kõik teised kamba peale rentida sama auto mis meil, et oleks kindlam Uluru retkele minna. See läks neile päris kalliks maksma: Mitshubishi Pajero maksis $800 5 päeva eest + kütus, mis oli seal kandis väääga kallis. Võrdluseks võin tuua, et kui Adelaide'is on normaalne bensiini hind $1,35 siis Ulurul oli $2,30 vms.  Igatahes oli mul tol hetkel väga hea meel, et me Henriga kohe reisi alguses õige otsuse tegime ja ostsime omale nelikveoga auto.
Niisiis, plaan valmis - homme suundume kõik koos Kings Canyoni (ing.k. kuningate kanjoni) poole. Kuna olime eelnevalt oma reisil mitmeid hoiatusi saanud Alice Springsi kuritegevuse ja aborigeenide kohta, siis valisime tol ööl oma ööbimiskohta eriti hoolikalt. Kui tavaliselt oleme otsnult privaatsemat kohta ja põõsaid, kuhu oma auto peita, siis seekord sõitsime otse truck stoppi (ing.k. rekkate puhkekohta) ning parkisime suurte masinate vahele. Tundus kõige turvalisem valik.
Devil's marbles

Järgmine hommik võis meie seiklus alata. Teel peatusime kõikvõimalike vaatamisväärsuste juures ning meeletu kuumuse pärast ujusime absoluutselt igas järves/veeaugus. Minu ettekujutus Austraalia südamest oli kui väga kuivast ja üksluisest kohast kuis pole muud kui ainult kõrb. Eksisin väga - meid saatsid terve tee suured mäeahelikud ning madalate taimedega metsad ja kõrbed. See kõik oli mega ilus. Kuna kõik veeaugud olid üldiselt kaljude sees või vahel, olid nad ka väga külmad (kui ma ütlen külmad siis mõtlen ma üldiselt Eestile väga omast 20-kraadist vett :D). KÜLM - tunne, mida ma ei ole alates Melbourne'ist lahkumisest tundnud, aga see oli väga karastav ja meenutas Eestit. Sellest teekonnast kõige meeldejäävam osa oli kindlasti kõige viimane peatuskoht enne kanjonit. Olime kõik juba üpris väsinud ning leppsime peatudes kokku, et läheme viskame pilgu ainult korraks peale ning siis sõidame kohe edasi. Teadsime ka, et ujuda saab, seega plaanisime ka seda korraks teha, aga ainult korraks. Kohale jõudes avastasime, et see veekogu tuleb välja kahe kalju vahelt ning sinna saab sisse pugeda. Ronisime kõik mööda kive sisse ja leidsime ennast jääkülmast veest kahe kaljuseina vahelt, mis tundus lõputustesse kaugustesse edasi minevat. Vahe kahe seina vahel oli väga kitsas ning kõrge, ülevalt paistvad päiksekiired meieni igatahes ei jõudnud.
Kõik olid natukene hirmul, aga samas uudishimu ja adrenaliin möllasid ning keegi ei tahtnud tagasi ka minna :D. Leppisime kokku, et ujume edasi ning vaatame kuhu see rada viib. Ujusime ja ronisime mööda kive erinevatele levelitele. Mõnes kohas pidid poisid enne üles ronima ning siis tüdrukud järgi tõmbama, sest kivid olid väga järsud ja libedad. Üks libisemine ning see avastusretk oleks võinud väga kurvalt lõppeda.
Jätkasime... vahepeal läksid kaljuseinad aine kitsamaks, valgus aina tumedamaks ning vesi aina külmemaks ja sügavamaks. Ülesse vaadates nägime oma peakohal suuri kivimürakaid mis olid sinna varisemisest kinni jäänud ning see oli päris hirmus. Pärast tunnist ulpimist seal kaljupraos tuli Marjamile hirm peale ning ta tegi esimesena ettepaneku tagasi minna. Sama ideega nõustus ka Riccardo, kes oli meist kõige vanem ja kõige realistlikuma mõtlemisega :D. Kahjuks või õnneks ei olnud kõik teised sellega nõus, sest muidu oleks kogu senine pingutus asjatu olnud. Kui olime juba nii kaugele roninud, pidime ju ometigi vaatama kuhu see tee siis ikkagi välja viib.
Lõpuks tuli ka poistesse väike hirm sisse ning Dominik oli ainuke kes oli nõus kõige esimesena edasi minema ja vaatama, mis saab. Unustasin vist mainida, et enne vetteminekut oli väljas ka suur silt, et kaljudel roomavad ringi püütonid, kes võivad sealt iga kell vette kukkuda. See hoidis meie meeled kogu teekonna vältel eriti erksana. Lisaks nägime oma retkel ka mõnda loomaskeletti kes sinna lõksu oli jäänud. Mõtlesin peas koguaeg, et no mis jamasse me ennast nüüd mässinud oleme, aga uudishimu oli suurem kui kõik muu.
Lõpuks pärast 2 tundi hakkas kõik jälle soojaks ja valgeks minema. Olime jõudnud välja teisele poole mäge, st. olime ujunud läbi mäe. Ohh  milline vallutajate tunne meid kõiki sel hetkel valdas. ÄRA TEGIME! Teekond tagasi läks juba palju kiiremalt ja valutumalt. Kokku olime seal mäe sees 3 tundi ning tagasi oma riiete juurde jõudes taipasime, et vahepeal ei olnud seal ühtegi hingalist peale meie käinud. Kui midagi oleks juhtunud, ei oleks keegi meid sealt otsida osanud.







Õhtu saabudes jõudsimegi Kings Canyonisse. Saime veel paar kaunist päikseloojangu pilti, sõime õhtust ning oligi aeg magama minna. Kuna olime juba 4 ööd koos matkanud, hakkasid inimeste vahele vaiksel pinged tekkima ning tol ööl oli vaidlus, kus magada juba eriti tuline. Asja tegi teeruliseks see, et minul ja Henril oli auto, kus magada, teistel aga telk ning kardeti ämblikke ning madusid. Lisaks olime me kõik väga erinevad karakterid sinna ühte potti kokku pandud. Nii tüdrukud kui Dominic olid alles oma Austraalia reisi alguses ning nemad ei teadnud veel, kuidas ja kust on kõige mõistlikum säästa, kus ja kuidas magada ja mida poest söögiks osta, et toit pahaks ei läheks. Nad ei osanud veel arvestada tuhandete kilomeetritepikkuse autosõiduga ning sellega, et koguaeg käib meiega kaasas meeletu kuumus mis mõjub nii toidule, joogiveele ning ka meie mõistustele. Riccardo on Aussis olnud juba 10 kuud, kuid on siiani ainult linnades elanud, seega on ta eenlevalt kirjeldatud inimestega samas potis. Viimaks oli meil Austraallane David kes oli pärit Gold Coastilt. Naljakas, aga mulle tundus, et meie teadsime Austraaliast rohkem kui tema. Ta kartis iga väiksemat ämblikku ja isegi mõtet madudest ning oli igal pool valmis kõige eest maksma, vahel pole kui jaburad hinnad seal ka poleks. Talle ei jõudnud kohe kuidagi kohale, et temal on Austraalias pidev sissetulek kuid seljakotirändurid reisivad eelarvega sest nad ei tööta koguaeg, seega ei saa rahaga laristada ka igal pool. See kõik tegi iga viimse kui otsuse tegemis väga keerukaks ja pikaks protsessiks mis loomulikult ka meie kõigi kannatused proovile pani. Põhivaidlused käisid selliste asjade üle nagu: kas veeta öö telgis või maksta maja eest... kas süüa igas bensukas või kokata ise.. jne. Õnneks magasime mina ja Henri oma autos ja kokkasime oma toitu, seega olime me teistest ja nende otsustest suhteliselt sõltumatud ning see oli väga hea.
Rändurite igapäev - "pasta di estone", kui väljas on üle 40 kraadi ning lähim toidupood on 500 km, on võimalused piiratud :D
 

Igatahes tol ööl kanjoni kõrval nägime me kõige võimsamat äikesetormi oma elus. Välgud sähvisid igal pool ümber meie auto, taevas oli must ja vihma sadas. Võimas!
Järgmisel päeval ärkasime juba pool 5 hommikul, et päiksetõusuks ikka ülesse mäkke jõuda ning terve päev kanjonis matkata. Arvan, et selle koha võimsust ja atmosfääri saab edasi anda vaid piltidega :








Kuna enamik kanjonist on külastajatele suletud, et kaitsta seal elavaid aborigeenihõime, liikusime juba samal õhtul edasi Uluru & Kata tjuta Rahvusparki, millest lähemalt kirjutan oma järgmises postituses :)

Ciao