Oleme nüüdseks olnud Melbourne’is juba üle
kuu aja. Kolm nädalat on möödas sellest kui kirjutasin viimase blogipostituse ningvahepeal on toimunud meie elus mitmeid muutusi. Kõiki neid sündmusi on raske
kokku võtta ühe blogipostitusega, kuid üritan siiski väikese ülevaate teha.
Soutbank’il me enam ei ela. Nädal peale
meie sissekolimist tuli välja, et korteriomanik tahab saada topelttasu meie toa
eest ning kuna me sellega kohe kuidagi nõus ei saanud olla, pidime päevapealt
välja kolima. Nii ta on.. nüüdseks oleme juba teist nädalat tagasi oma toredate
eestlaste juures, kes meid lahkesti jälle vastu võtsid ja olid nõus peavarju,
nõu ja jõuga abiks olema. Nagu eestlastele iseloomulik ikka, siis tunneme
pidevalt natuke halvasti ennast et kasutame liialt nende külalislahkust ära.
Kuigi pererahvas on need mõtted kohe maha matnud ja meile selgeks teinud et
neil on ainult suur rõõm sellest, et me seal oleme, siis oleme ikkagi koguaeg
üritanud omaenda elamist saada.
Siin on inimesed kuidagi teistsugused.
Naljakas, aga ma poleks kunagi uskunud, et inimestel võib ka lihtsalt nii
siiralt hea meel olla teiste aitamisest ning neil tõesti pole midagi sellest
kui kaks lisa hinge nende majas juures on. Kõikidest haigustest ja inimeste
pahupooltest (näiteks kellegi viinaviga) rääitakse nii vabalt, sest miks
varjata ? Keegi ei mõista hukka ja sildistamist on palju vähem kui meile omane.
Kui lapselaps läheb oma neiust lahku, siis toetab tede terve pere ning sellest
teavad kohe kõik pereliikmed vanaisa-vanaemani välja. See on nii tore, see
kõik.
Mina olen nüüdseks töötanud juba Cafe
Cavallinos peaaegu kuu aega. See tundub nii vähe, kuid tegelikult on mul tunne
nagu ma oleks seal töötanud juba pool aastat. Olen paljude oma töökaaslastega
juba väga headeks sõpradeks saanud nind üleüldse kiindunud kogu oma
töökollektiivi. Enamik neist on itaallased, ja see on lahe. Kuna ma Hollandis
juba elasin itaallastega koos, siis oli see minu jaoks siin suur
äratundmisrõõm, et olen jälle selles seltskonnas. Ja sain natuke oma õpitud
itaalia keelt ka praktiseerida. Need
inimesed tõesti hoolivad teineteisest ja aitavad kuidas saavad. Pärast seda kui
olin maininud ühele oma kolleegile, et otsime oma elamist, tulid minu juurde
järgnevad mitu päeva nad kõik ning küsisid pidevalt kas oleme juba oma kohe
leidnud ning pakkusid oma abi nii nagu vähegi oskasid. Ka see oli midagi uut
minu jaoks, et kellegile nii korda läheb. Lahkumine saab kindlasti väha raske
olema..'
Ka Henri on omale juba praeguseks töö
saanud. Tema ülesandeks on teksti parandamine. Nimelt saadetakse Henrile St.
Peterburist vigaseid inglise keelseid meile ühe firma ja tema partnerite vahel
ning Henri tööks on see panna inglise keeles hästi kõlama ja parandada
grammatika vead jne. Mõnus töö, sest ta saab seda teha kodust ning millal
iganes soovib.
Kui nüüd üleüldiselt palkadest rääkida
siinsest palgasüsteemist, siis läheb see asi siin iga aastaga aina jamamaks.
Austraalia miinimum on $16 taala kopikatega tunnis, normaalne oleks näiteks
ettekandjal saada 18-20 taala ja kaubanduses poemüüana isegi rohkem. Tegelikkus
aga nii ilus ei ole, mina ja paljud teised saame illegaalselt kätte 14 taala
tunnis sulas. See tähendab, et minuga ei ole tehtud mingit lepingut ja pangal
pole õrna aimu, et ma tegelikult raha saan ja sellest makes maha ei lähe.
Farmitööga on natuke hullemini, sest kaks aastat tagasi hakati ka hiinlastele
viisasid Aussi andma ning see on tinginud suure hiinlaste sisserände. See
omakorda tähendab aga odavat tööjõudu, sest kui farmis tegelikult peaks saama
ka 18-22 taala tunnis, siis nemad on selle sama töö nõus ära tegema ka 3
taalaga, sest neil on siin igatepidi parem elada. Kogu olukord tähendab kohalike ja ülejäänud ränduritele aga
aina enam kahanevat tööpõldu, sest aina raskem on leida tööandjat, kes maksab
õiglast palka. Kokkuvõttes selle teema kohta tahan veel öelda, et kui paljud
eestlased arvavad, et siia tulek on rehaga papi kokku ajamine, siis päris nii
see pole. Siin peab väga palju vaeva nägema ning endale teadvustama et ainult raha
pärast pole siia küll mõtet ainult tulla, seikluse ja hindamatute kogemuste
pärast aga küll.
Aga nüüd... lõpuks ometi on meil ka teada
meie järgmise 4 kuu plaanid (JEEE).. nimelt lahkume me Melbourne’ist juba kahe
nädala pärast farmi tööle. Meie tee viib meid 1400 km põhjapoole Queenslandi
maakonda Goondiwindi linnakese kanti. Seal ootavad meid 5. Aprillil teised
eestlased Kaisa ja Sander ning palju palju lehmi - lähme tööle lehmafarmi :D. Meie
igapäevaülesanneteks saab olema lehmadele söögi andmine ning traktoritega ringi
vuramine. Kuid sellest kõigest täpsemalt juba siis kui oleme kohal. Oma
farmitöö eest hakkame saama $18 tunnis ning meile on elamine tasuta, ehk siis
raha kulub praktiliselt ainult söögile.
Plaanime lahkuda Melbourne’ist 10 päeva
enne seda, kui peame seal kohal olema, sest tahame sõita autoga üles mööda
rannikut ning peatuda kõikides rahvusparkides ning vahvates kohtades mis vähegi
meeldivad ja huvitavana tunduvad. Auto saame kätte juba täna ning selleks saab
olema Mitsubishi Bajero. Alguses vaatasime küll wagon-tüüpi autosid ning
Henri tahtis üldse, et me ostaks endale miniwani ehk väikese bussi-tüüpi auto,
kuid mina sellega nõus ei olnud. Nii saigi tehtud kompromiss ning sattusime
Bajero kuulutuse peale. Saime väga hea diili – auto läheb meile kokku maksma
$3500 ning tuleb juba koos registreerimise ning roadworthy’ga ( midagi sarnast
meie ülevaatusele), mis muidu eraldi tehes läheks lisaks juba tubi mõni tuhat
taala. Meie võõrustajate perepoeg
Peeter, kes on endine rallisõitja ning automehaanik, vaatas auto üle ning ütles
et kõik on korras ja on tõesti hea diil. Kuna ees ootab väga pikk sõit, siis
lisaks tuleb meil ainult väike service juurde lasta teha kus vahetatakse ära
õlid ning kliima seadme mingi jubin tuleb ka ära vahetada. See lõbu läheb meile
maksma u. $200-300. Auto ostame ametlikult müüalt sest Peeter ütles, et siin on
eramüüatelt ostmine väga kahtlane, enamikel nendest autodest pole ülevaatust
ning sa ei tea kunagi mis jama see auto läbinud on. Ühesõnaga, mõeldud tehtud
ja järgmine nädal hakkab Henri juba meie oma esimesse autosse ehitama sisse
voodit ja muid konstruktsioone mida ühtedel seljakotiränduritel vaja on. Üleüldiselt teadmiseks teistele ränduritele
kes plaanivad tulla Melbourne’i autoga asju ajama, siis tundub, et Melbourne on
auto müümiseks üks halvemaid kohti, sest siia tulevad väga paljud oma reisi
lõpuks seda tegema ja lõpuks ei pruugigi autost lahti saada ning kui saab siis
võib hind olla poole võrra kahanenud.
Melbourne on meile väga koduseks saanud ning lahkumine
saab meile mõlemale kindlasti raske olema. Meie esimene võõrustaja ütles meile
kuldsed sõnad – Me ei saa kunagi seda reisi mida me tahame või mida üritame
saada, me saame sellise reisi mille elu meile annab ja siis on meie asi see
vastu võtta. Seda oleme siin olles ise ka väga palju juba kogeda saanud. Kui
üritasime ise meeletult midagi saada, läks see meist aina kaugemale, ning kui
lasime sellest mõttest lahti ning olime lihtsalt koos õnnelikud, tulid kõik
võimalused meie juurde. Tundub, nagu hoiaks keegi meil siin olles silma peal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar