Melbourne läbi meie silmade...

Poolteist kuud on möödas sellest, kui esimest korda maandusime Austraalia ning ühtlasi ka Melbourne'i pinnal. Nüüd aga oleme siit lahkumas ning tahaksin edasi anda selle imelise linna pilti nii hästi kui suudan.
Juba Eestis olles rääkis meile üks Melbourne'is elanud tuttav, et see linn on imeline ning on arvatud ka Austraalia nö. kultuuripealinnaks, teised on rohkem nagu ärillinnad. Nüüd, kus olen Melbourne'i ise läbi ja lõhki läbi käinud ja ära näinud, võin öelda, et see on tõesti imeline linn.
Kõige rohkem armastan Melbourne'i juures seda, et siin kohtuvad äärmused ja vastandid. Ühe fooritule taga võid seisma jääda koos botoxit täis võltsrindadega naisega, ülikonnas ja hirmsasti kiirustava ärimehega kellel ei puudu hands free otsast(ing. k. käed vabad telefoniga rääkimise seadeldis) iphone, räpase hipiga kes ilmselt tõmbab just oma pläru taskust välja ning pereemaga kellel karjuvad vankris kaksikud beebid ning ilmselt ei puudu sealt vaatepildist ka mõni islamiusku levitav Ahmed ja seljakotiga hiina tudeng. See linn on piisavalt suur, et siin on ruumi kõigele ja kõigile. Ma ei ole kunagi varem võtnud ühtegi kultuuride segunemist nii loomuliku nähtusena.
Hollandis elades oli Amsterdamis pidevalt näha Islami usku burkades naisi, silm eristas need linnapildist hoopis teistmoodi kui siin.
Melbourne on väga suur ja laiali linn, tornmajad võib siin käte ja varvastega kokku lugeda sest peamiselt on moes ikka oma eramaja. Erinevates linnaosades on väga hästi välja kujunenud infrastruktuur, seega tegelikult siin Glen Waverley's elades ei olegi suur tarvidust iga nädal kesklinna külastada.

Meie "kodu" Glen Waverley's

Linnavaade St. Kildast

• St. Kilda on siiani meie kõige lemmikum linnaosa. See on mereäärne rajoon (Võibolla on ka asi selles, et olles elanud eluaeg mere ääres, on minu jaoks alati merevaatega koht ilusaim linnas)Kagu-Melbourne'is ning siin kohtab enamasti hipisid ja nö. "kunstiinimesi. Kunagi ei tahtnud siia paljud inimesed elama tulla just oma kurikuulsa hipi- ja poheemlasliku elukultuse pärast. Praegu aga, on see üks linna visuaalselt kõige ilusamaid rajoone. Seal on võimas ookean koos pingviinidega. Seal on kuulus Acland Street (ing.k. tänav) oma meeletute koogipoodide ja igaõhtuse tänavameluga. Seal on Grey Street oma vingete ja ülelinna tuntud hostelitega mis on täis meiesuguseid seljakotiröndureid ning õhtuti võib seal kohata salapolitseinike, narkodiilereid ning prostituute. Seal on lõbustuspark nimega Luna Park ja selle ümber olevad pargid kus toimub peaaegu iga õhtu mõni eriskummaline kogunemine (trummarid, tulekeerutajad, acrojooga harrastajad, mõne muu spirituaalse hobiga tegelejad või niisama hipide market). St. Kildaga seosneb mulle ainult poheemlaslik elu ning kõik sellega kaasnev. Teel St. Kildast kesklinna tuleb sõita mööda St. Kilda teed, kus on väga uhked hotellid ja kortermajad. Oleksime juba peaaegu ise sinna kolinud, kuid kuna elu viib meid nüüd farmi, siis plaanime sinna kolida kindlasti siis kui tagasi Melbourne'i kunagi satume. St. Kilda on kindlasti koht kus me ennast päriselt elamas kujutaksime. 

Luna Park'i lõbustuspark St. Kildas

• Southbank - linna ärikeskus. Siia on kogunenud nii rikkad ja ilusad ärimehed, aga ka tänavamuusikud ja -kunstnikud kes oma oskustega siin head raha teenivad. Southbank on ehitatud Yarra jõe kaldale. Hommikuti võib kohata palju tervisesportlasi ja noori perekondi kes oma loomi jalutavad. Mööda Yarra jõge õhtust jalutuskäiku tehes, aga kuuled mõnusat elavat jazz-muusikat ning naudid uhkete restoranide melu. Kindlasti peatud ka mõnd kunstniku vaatama, sest midagi sellist ei ole sa varem näinud. Siin võib tõesti kohata maailmamastaabis vägevaid kunstnikke, ma väga soovin et nad oma rännakutel kunagi ka Eesti ülesse leiaksid ja seda külastaksid. Southbankil mööda jõekallast kõndides avaneb ka parim vaade klaasist pilvelõhkujatele, mis minumeelest on ilusad ainult õhtuti päikseloojangu kumas.

Yarra jõe kallas ja selle õhtune melu







•  
   CBD ehk Central Business District (ing. k. kesklinna ärirajoon) - see on kõike kärarikkam ja inimesterohkem rajoon linnas. See on keskus, kus kõigil on koguaeg väga kiire, kus ristuvad rongi- ja trammiteed ning  kus elab ka kõige rohkem hiinlasi ( sest siin asub ka Chinatown ning meeletu kära tõttu ei taha kohalikud siia kolida). Siinne melu on kindlasti elamus omaette ning tänu sellele, et oleme siin nii palju aega veetnud, on kasvanud ka minu tolerants erinevate rasside ja kultuuride suhtes. Kuna oma reisi alguses seiklesime me kõige rohkem just siin (sest turistid ei oska ju alguses keskusest kaugemale vaadata), siis see koht mulle enam ei meeldi. Olles elanud juba kuu aega Glen Waverley's, tundub mulle iga kord CBD-s olemine närviline ja nii teistmoodi. Otsin hinges vaiksemaid ja rahulikumaid kohti.
  

  

  Alati kiire CBD

Flinders Street Station (ing.k. jaa) ehk Melbourne'i peamine rongijaam

Arvi tegi kord nalja, et Melbourne'i CBD tekkis nii, et üks mees otsustas tõmmata joonlauaga paar sirget joont kaardile ja majad peale ehitada. Siin on tõesti tänavad väga sirged ning rajoon jaotatud blokkideks nagu näiteks NYC ;).

• Lygon Street - ehk teisisõnu ka Itaallaste rajoon. Siin on terve suur tänavatäis erinevaid Itaalia restorane ning jäätisekohvikuid. Seal asub ka Cafe Cavallino, minu töökoht Melbourne'is (etteruttavalt võin öelda, et kuna me lahkume juba esmaspäeval, siis tulin töölt ära selle nädala alguses). Lygon street on koht, kuhu tulevad ennast kõik linna uusrikkad õhtuti näitama. Siin kohtab võltstisse ning vanameeste käevangus olevaid noori neidusid vast kõige rohkem. Kuna ka siin on kära ja õine melu nii suur, siis õhtuti peale tööd ei tundnud ma muud kui suur vajadust põgeneda Lygon street'ilt nii ruttu kui võimalik.Restoranis töötades panin ka tähele kui suur osa klientidest on tõsiselt ülekaalulised inimesed (Austraalia on arvatud maailmas ülekaaluliste inimeste arvu poolest kolmandale kohale). Vaatamata sellele on see endiselt minu meelest kõige rõõmsamate elanikega koht kus mina oma elu jooksul siiani käinud olen. 



Parim jäätis Lygon Streetil

• Vermonth South, Glen Waverley ehk siin kus oleme meie.  Kui tulla natukene kesklinnast välja, märkad, et Melbroune on tegelikult täis vahvaid väiksemaid linnaosi oma väikeste keskustega. Sellistes kohtades on inimestel oma eramajad koos aedadega ning siin on ka kõige suuremad linnaäärsed kaubanduskeskused. Mõnikord olen mõelnud, et kuidas suudavad inimesed nii palju tarbuda, et kõik need massiivsed keskused omadega kasumis on. Siin, 5 km raadiuses on 5 suurt kaubanduskeskust (Rocca al Mare x 2 suuruses) Siin Vermont Southis asub väidetavalt ka muide kogu lõunapoolkera kõige suurem kaubanduskeskus. Meie sinna seiklema ei ole veel jõudnud, kuid olles näinud neid teisi, arvan ma, et seal orienteerumiseks on vaja GPS-i.Vahemaad siin on suured ning sellepärast on ka üsna tavaline, et igas peres on vähemalt kaks autot. Bensiin on siin odavam kui eestis - liitri hind on u. 1,3 - 1,45 taala mis teeb u. 0,85-0,95 eur liitri kohta.  Siin on väga tavaline, et inimeste aedades jooksevad ringi opossumid ja muud vahvad olendid. Näiteks pere, kus meie hetkel veel viimaseid päevi elame, on juba aastaid aindnud iga päev kell 9 õhtul opossumitele puuvilju, kusjuures iga päev on puuvilja valik erinev. Peale kella 9-st söömingut, aga on pereisal üks eriline sõber, kes tuleb veidi enne 10't. Temale pannakse eraldi puu otsa väike saiatükk ning nagu kellavärk on see sealt ka iga õhtu läinud. Olen talle ka ise oma käest andnud saia ning see oli tõesti üllatav, kui rahulikult nad inimestega sümbioosis elavad. Magpie'd (kohalikud varese ja ronga moodi linnud) aga, saavad iga hommik veidikene hakkliha.

Taevapilt on siit hoopis teistsugune kui Eestist vaatates. Tähtkujud on sootuks teised ja nendest olen siiani tundma õppinud ainult "Southern Crossi" ehk lõuna risti. See näitab alati kus on lõuna. Kahjuks suurlinna tuled on aga nii eredad, et linnas see ei olegi võimalik väga tähtkujusid näha. Kuu, aga särab siin eredamalt ja suuremalt kui mina eales varem näinud olen.

Vot sellises linnas me siis elasime oma esimesed poolteist kuud. Olen väga õnnelik, et siia sattusin ning loodan väga, et tuleme siia kunagi kindlasti tagasi. Ees ootavad suured seiklused - juba esmaspäeval paneme oma uuele Pajerole hääled sisse ning põrutame lõunasse Great Ocean Roadi läbima. Tõsi, reisi kolmandal päeval me juba külastasime seda, kuid mõistsime, et sellel kohal on nii palju pakkuda, et peame sinna tagasi minema. Plaanime veeta 3 päeva seal ning tagasi tulla Grampieni Rahvuspargi kaudu. Seejärel nädala teises pooles põrutame tagasi Portseasse, kus veetsime oma väikse puhkuse maal mereääres. Seal asub lõunapoolkera kõige ohtlikumaks rannaks arvatud rand, ning kuna see jättis meie hinge kustumatu mulje, põrutame sinna tagasi ja seekord juba omaenda surfilauaga ;). Nädalalõpus, aga on aeg Victoria osariigiga hüvasti jätta ning võtta ette teekond farmi. Meie esimeseks külastuspunktiks saab olema Sydney ning seejärel mööda rannikut ülesse kuni lõpuks maandume 4. aprillil Goondiwindis. Kõikidest nendest seiklustest aga lähemalt juba järgmistes postitustes kui oleme keset actionit (ing.k. tegevus).
Pühapäeva veetsime kogu meie võõrustajate perega grillides ja  kohalikele sõpradele õpetades kuidas eestlased saunatavad. :D Vot see oli alles kogemus!

Saunaaaaa

Asjad pakitud, lähme!

NB: Selle postituse avalikustamise ajaks oleme me omadega jõudnud juba Goondiwindisse ning kahjuks ka edaspidi tänu interneti probleemidele võivad ka järgmised postitused hilineda :)
Kirjutage ja joonistage meile !
Stay tuned :)