Kolmapäev, 18. märts 2015

Gili, Komodo ja muud saared ehk elu paradiisis!

Nonii.. tegemist on minu kõige lemmikuma osaga Indoneesiast niiet vabandan juba ette kui see postitus liiga pikk tuleb.

Nagu mainitud eelmises postituses, jätsin hüvasti Baliga ning võtsin kiirpaari Gili paradiisi saartele. Minu esimeseks (ja nagu lõpus selgus siis ka viimaseks) peatuspaigaks oli Gili Trawangan mis on suurim nendest kolmest saarest. Sõit sinna kestis umbes 2 tundi ja oli väga mugav . Niipea kui paat jõudis Lomboki lähedale ja kui paistma hakkasid Gili saared... oeh.. olin nagu väike laps pea aknast väljas ja nii ekstaasis.. see ongi paradiis!!!! Nägin mägesid.. lõputuid palmipuid ja valget rannaliiva jooksmas nii kaugele, et silm enam ei seletanud.

Gili Trawangani saar  ning ka paljud teised väiksed saared indoneesias on ümbritsetud koralliga ning paadil on väga limiteeritud randumisvõimalused. Selleks, et paadist välja saada, pidid kõik jalad märjaks tegema ja kottidega tehti täpsusviset üle vee paadist maale. Vaatasin hirmuga et kas ma nüüd jään oma laptopist igaveseks ilma või läheb seekord veel õnneks. Igatahes esmamulje oli kirjeldamatu... Teadmiseks lugejatele siis Gili saared on kolm väikest paradiisi saart kohe Lomboki küljeall. Need on Gili Air, Gili Meno ja Gili Trawangan. Nendest suurim on Gili Trawangan (edaspidi Gili T) ning sellele saarele on võimalik ring peale teha jalgsi ca 2 tunniga ja rattaga on see nagu poes käik. Saarel on üks peatänav kus asuvad kõik redtoranid ja poekesed ning loomulikult rannabaarid kus käib pidu iga päev öötundideni. Ööelu töötab nii, et kõik baarid on lahti iga päev kella üheni ning siis on iga päev üks baar, khu kõik inimesed kõikidest kohtadest kogunevad ning seal käib pidu kella kolmeni. Selleks hiliseks peokohaks on iga nädalapäev erinev koht ning minu meelest on see imehea süsteem, sest see välistab selle negatiivse võistlemise erinevate kohtade vahel. Iga nädal antakse ühel päeval igale kohale võimalus teenida meeletu raha kogu saare rahvalt.  Kui kell kolm on ametlik pidu läbi siis see ei tähenda, et pidu meie sees läbi on. Tavaliselt on kell 3 varahommikul just imehea aeg ühe pitsa ja külma vee jaoks ning peale seda on loomulikult parim aeg üheks mõnusaks ujumiseks meres.
Kodutänav Gili T-l



värsked kookospähklid nomnom

Minu päevakava sel paradiisi saarel oligi umbes selline : hommikusöök hostelis ning siis sukelduma, mõni päev sukeldusin kaks korda ning selleks ajaks kui lõpetasin oligi juba pärastlõuna ning aeg väikeseks uinakuks. (naljakas oli see, et kogu saare noorte seas oli vaikus vahemikus 16.00 ja 19.00, kõik kogusid uut energiat õhtuks) Pärast seda värskendav dush ning õhtusöök mõnes restos või ööturul ning võiski alustada esimeste jookidega mõnes rannabaaris või meie hostelis. Tavaliselt kogunesid kõik meie hosteli inimesed õhtu alguses kokku ning võtsid paar õlle kõik koos. Kell 10 kui hostelibaar kinni pandi liiguti juba edasi erinevatesse kohtadesse jutustama ning kui sõber läks teise kohta kui mina, siis võisin kindel olla, et alates kella 1st kui muud kohad juba kinni olid, kohtusime jälle tantsuplatsil seal põhikohas mis just sel ööl kolmeni lahti oli. Mõned tunnid und hommikuni ja olime jälle valmis värskendavaks sukeldumiseks jnejnejne... Muide, Gilil kohtusin ka kahe väge toreda inimesega kellest said mulle reisikaaslased kaheks nädalaks. Esimene oli Londonist pärit Jon, kellega ma tegelikult kohtusin juba Ubudis Balil. Meie teed ristusid taas ning seekord juba pikemaks ajaks. Lisaks sattus minuga ühte tuppa Liverpooli lähedalt pärit imearmas tüdruk Danielle, kes oli eelnevalt Joniga kohtunud Uus Meremaal (on alles väike maailm). Nad mõlemad olid must 5 aastat vanemad ning mõlemad olid jätnud oma töö ja eelneva elu selleks, et reisida. ÜLIÄGE, imetlen inimesi kes julgevad lahti lasta oma tööst ja korterist ja elust selle nimel, et maailma näha ja endast palju rohkem teada saada. Igatahes kohtusime me kõik kolmekesi Gilil uuesti ning seiklesime läbi erinevate saarte koos.

See kõik kõlab nagu noore inimese unistus ning oli ka, aga pärast 10t päeva tundsin, et olen veidi väsinud ja on aeg edasi liikuda. Sellele vaatamata sain omale väga toredaid sõpru nii külastajate kui sukeldumisinstruktorite seas ning lubasin endale, et ühel ilusal päeval võtan uuesti paadi ning lähen sinna tagasi

Eelnevalt mainitud ööturg, oli selline huvitav koht... meenutas veidi mõnda aasia basaari lõunariikides, aga samas erines nendest täiesti. Igatahes, kohalikud naised ja kalamehed kogunesid sinna iga õhtu kella 7st oma värskelt valmistatud kodutoitude ja värskelt püütud kalasaagiga ning müüsid neid imeodava hinnaga. Sinna minnes võisid valida omale meelepärase kalakese või muu mereanni meelepärasest putkast ning sinna kõrvale maitsvaid juurvilju ja riisi või nuudleid. See kõik maksis umbes Rp. 30 000 ehk 3 AUD ehk ca 2 EUR, mis on ühe maitsva õhtusöögi kohta ikka imeodav hind. Loomulikult suured gurmaanid võisid ka hinna lakke ajada ning valida nii erilisi mereande, et õhtusöök võis maksta ka 20 EURi, kõik olenes sinu enda maitsemeele ambitsioonikusest.
Meie lemmik regge baar
Minu jutust võib nüüd kõlada, et tegemist oli ainult peosaarega (mida see totaalselt oli ka), aga tegelikult oli seal nii palju muud ka teha. Kogu ööelu ja restoranid olid saare idaosas, kuid kui võtta jalgratas ja minna kogu saart avastama, võib sattuda imeilusatesse ja vaiksetesse kohtadesse. Jalutasin ühel õhtul oma sõbrannaga Rootsist läbi saare teisele poole päikseloojangut vaatama. Pärast mõningast jalutamist olime täiesti inimtühjas kohas.. ainult lehmad, palmipuud, palju palju sääski ja meie. See oli imeline.. jätkasime oma jalutuskäiku mööda väikest jalgrada ning suutsime isegi ära eksida (mis kõlab uskumatuna kuna tegemist on tõesti väikse kohaga). Õnneks olid seal mõned puumajakesed kus elasid kohalikud, kes meile lahkesti olid valmis näitama kust saab mereäärde. Saare teisel pool olid imearmsad bungalod, kus oli täielik privaatsus ja vaikus ja imeilus vaade merele. Lisaks kõigele sellele oli seal ka väike kilpkonna kasvatus.. väikesed kilpkonnapojad said seal kasvada ja süüa kuni teatud vanuseni ning siis lasti nad mere vabaks. Turistid said väikese annetuse eest hoolitseda ka mõne poja eest ning need siis ise vabaks lasta.  See on kindlasti üks väga eriline kogemus.


Õhtune päikseloojang :)
Minu Gili T aeg lõppes suure Black Moon (ing.k. Poolkuu või Musta kuu) peoga mis on üks parimaid pidusid kus ma kunagi käinud olen. Tsillisime sõpradega väljas kuni kella viieni. Järgmine hommik kell 10 oli aeg lahkuda ning mis seal salata, poetasin isega paar pisarat... olen nii õnnelik ja tänulik kogu selle aja ja nende toredate inimeste eest kes minu teele sattusid. Õnneks olid mind ees ootamas Jon ja Danielle Lombokil ja meil oli ees ootamas 4 päevane paadireis Komodo saarele.

Kuna ma veetsin Lombokil ainult 2 päeva ning see postitus on niigi pikk, siis sellest ma väga palju rohkem ei kurjuta, kui et.. sinna saabumine oli minu  jaoks täielik shokk, kuna tulin väikeselt saarelt kus polnud mootorliiklust üldse ning järsku olin kohas kus oli mega palju autosid ja rollereid ning isegi McDonalds’i märk paistis igasse linnaossa ära. Loodusepoolest on Lombok kindlasti palju ilusam ja privaatsem kui Bali.
Kohalik paadike Gililt Lomboki saarele

Päikseloojang Lombokil

Aga nüüd KOMODOOOO!!!
Meie seiklus Komodo Rahvusparki algas Lombokilt ning meile oli lubatud 4 päevast reisi läbi erinevate saarte. Hinna sees oli ööbimine ja kõik söögid ning loomulikult siis elamine paadis. Maksime kogu selle krempli eest Rp. 1 700 000, ehk ca 170 AUD ( ma lihtsalt ei suuda veel eurodes mõelda ) mis on ikka väga odav hind. Kohale jõudes saime aru, et ütlus :” Sa saad seda mille eest sa maksnud oled!”, vastab täielikult tõele. See paat oli üks puukast seotud kinni mingile paadialusele, magamine oli nahast joogamattide peal ning päästeveste ei jätkunud kõigile ja pooled nendest olid katki. Okei, no mis seal ikka, loodame parimat. Jon oli positiivne, aga Danielle oli ikka väga šokis ja kahtles kas julgeb sellele paadile astuda. No ei jäänud muud üle :D.
Meie imeline paadike, kus elasime 4 päeva 25-kesi

Lahkumine Lombok'ilt

Meie sõit kulges läbi saarte ja tormide. Külastasime Moyo, Laba, Komodo, Rinca ja Flores’i saart mis on tegelikult päris palju nii väikse aja jooksul. Ronisime koskedes ja hüppasime puuotsast veeaukudesse... ujusime vuklaanijärves nii, et ümber oli ainult paks džungel. No mida veel tahta. Kuigi see kõik kõlab imeliselt, siis sellele vastukaaluks oli meil kolmel ööll järjest meeletu torm. Ma ei ole kunagi sellist tormi laevaga merel kogenud. Laev kõikus ühelt küljelt teisele nii, et meie joogamatid ja meie (üritades magada) sõitsime mööda oma korrust ringi. Inimesed karjusid ja nutsid ja osad istusid juba päästevestides valmistudes laeva uppumiseks. Mõned tarkpead üritasid meeletult kaptenit veenda, et laev tuleb nüüd ja kohe peatada, aga keegi ei mõistnud, et see, et meil küll saar kõrval on, et tähenda et me seal kohe ennast ankrusse visata saame. Esiteks olid lained liiga suured ja teiseks ei saanud riskida koralli otsa sõitmisega. Igatahes oli see nagu tsirkus ja iga järgnev üleelatud päev oli kui ime :D Kõige hullem torm oli viimasel ööl, mina ja Jon hoidsime ennast aknaraamist kinni, kuna laev käis nii hullult ühelt küljelt teisele, ning see oli ainuke võimalus paigal püsimiseks. Igatahes torm tormiks, iga järgnev päev paistis imeline päike ning ees ootasid järjekordsed vahvad seiklused.
Džungel


Minu reisikaaslane Jon


Salatee džunglis

ujusime viklaanijärves, ümbritsetud ei millegi muu, kui meeletult lopsaka looduse ja vaikusega
Minu teine reisikaaslane Danielle


Meie reisi kõige põnevamaks osaks minu jaoks oli kindlasti manta raidega koos ujumine. Keset päeva ja imeilusaid väikeseid saari teatas laevakapten meile, et laevuke küll peatuda ei saa, aga kõik peavad omale nüüd snorgeldamisvarustuse pähe tõmbama ja vette hüppama. Woah... see vaatepilt mis meile veeall avanes oli imeline. Tegemist oli Manta Raide koduga... meie ümbes ujus 20-30 või isegi rohkem meeletult suurt mantaraid ja me saime neid näha meetri kauguselt. Sellistel hetkedel olen tajunud kui imeline on floora ja fauna maailma eripaikades. Danielle osutus väga professionaalseks veealuseks fotograafiks ning Jon sai omale mega laheda pildi koos kolme mantaraiga korraga. Seda pilti saab näha siit:
Aga nüüd siis reisi põhiosa juurde... põhjus miks me selle paadireisi üldse ette võtsime oli ju selleks, et näga Komodo draakoneid. Viimasel päeval jõudsime Komodo saarele ning meid jaotati väikestesse gruppidesse ning metsavahtide juhtimisel hakkasime matkama läbi džungli ja savanni. Lugejatele teadmiseks: Komodo draakonid on maailma kõige suuremad sisalikud  kes murravad söögiks pühvleid ja hirvi ning on surmavad ka inimesele. Nende hammustus on mürgine, ning rünnak näeb enamasti välja nii, et Komodo draakon hammustab ohvrit vaid korra ning siis ootab umbes 2 nädalat kuni vaene loomake vaikselt ära hääbub. Pärast seda on pidusöök ning ühest pühvlist saab söönuks üle kümne draakoni. Igatahes oli meil õnne kuhjaga, sest nägime need erilised loomad ära nii Komodo kui Rinca saarel. Meie reis lõppes Labugan Bajos mis asub Florece’i saarel. See on väga väike külake kus ei ole väga palju turiste ning kõik hinnad on odavamad kui kusagil mujal. Seal asuvad ka kõik sukeldumiskoolid mis teevad väljasõite Komodo rahvusparki. Siin kohal teen sellele kohale väikest reklaami ja ütlen, et kui lugejate seas on inimesi kes plaanivad Indoneesiasse minna, siis looduse poolest oli Komodo parim osa minu reisist ning kindlasti väärt minemist. Pigem soovitan ära jätta ükskõik mis muu saare kui ei peaks olema võimalik kõikjale minna.
Komodo Rahvuspark






Ja nii need pildid minust sünnivad




Väike külake Komodo saarel, kus elavad kohalikud. Selline vaesus, samas nii suur rõõm väikestest asjadest. Lausa häbi hakkas, et lääne inimesed, olles kasvadnud nii heades tingimustes, nii palju vinguvad oma igapäevaelus ja millegagi rahul ei ole.







Valge inimene oli kui suur ilmaime kohalikele lastele ja neile oli nii tähtis meiega pidile saada :)




Kohalik koolimaja - raamatuid pole ja üks õpetaja õpetab kogu küla lapsi




Meie paadiseltskond



Labugan Bajos oli ühtlasi ka Minu, Joni ja Danielle’i viimane õhtu koos. Tähistasime seda imemaitsva toidu ja siidritega (mis on väga haruldane toode Indoneesias) ühes hubases Itaalia restoranis ning meenutasime vahvaid seiklusi. Veetsime koos kokku kaks imetoredat nädalat mis olid täis nalja, naeru ja seiklusi. Üksi reisimise juures kohtad üldse palju väga toredaid inimesi ning nende pealt on väga hästi võimalik näha ja iseenda peegeldust. Tõmbad ligi iseenda karakterile vastavaid inimesi, seega kui sina oled tore, tark ja siiras, on seda ka sinu reisisemud.

Järgmisel hommikul lendasime kõik koos Labugan Bajost Balile kust mu kaks Britti jätkasid teekonda Tai suunas ning mina jooksin Jakarta lennuki peale.

Jaava on minu külastatud saartest suurim ja rahvarohkeim. Aga sealsetest seiklustest juba järgmises postituses.  :)

2 kommentaari:

  1. This is truly a great read for me. I have bookmarked it and I am looking forward to reading new articles. Keep up the good work!
    Best place to visit to Kufri Fun World

    VastaKustuta