Puhkus - Nimbin & Fraser Island

Nonii, kõigepealt pean vabandama, et esimene uuendus meie tegemistest pärast farmi alles nüüd tuleb. Iga päev on nii palju tegemisi, nägemisi ja kogemisi täis, et ei suuda lihtsalt arvuti kaant kergitada. 

Igatahes lahkusime farmist  Juuni alguses. Lahkusime sellepärast, et alguses oli meid farmis kolm töötajat – meie Henriga ning Itaallane Luigi. Kuna meie ülemusel oli aga küllaltki raske iseloom, läks Luigi taga tülli ning lahkus päevapealt.. siit, aga hakkasid meie jaoks probleemid pihta. Siiani oli meie töö olnud vaid lehmade söötmine ning nende eest hoolitsemine, Luigi töö oli aga aidata ülemusel lehmi mõõta, kaaluda, süstida jne. Selleks oli vaja lehmad ajada väga väiksesse aedikusse, kust omakorda ühte masinasse mis lehma kokku pigistas nii, et ta kuhugi liikuda ei saaks. Kuna aga ülemus oli väga närvilise iseloomuga, ei piirdunud tema jaoks asi sellega, vaid ta ka oli ka nende vastu vägivaldne nii füüsiliselt kui vaimselt. Niisiis, kuna Luigi oli läinud, pidi Henri hakkama seda tegema, kuid kes vähegi Henri ja minu põhimõtteid teab, see teab et kohe kindlasti ei saa selline asi meile meeltmööda olla. Seega ütlesime ülemusele, et meile ei sobi lehmade vastu vägivaldne olla ning olime seal veel kuni meie asemele leiti uued inimesed. Kõigepealt tulid meie tööd proovima kaks hollandlast Jos ja Martijn. Nemad said aga juba esimese päeva õhtuks aru, et miski on mäda ning järgmisel päeval pakkisid oma asjad ning läksid ära. Pidime veel nädalaks farmi jääma. Järgmisena tulid meie asemele prantslane Tim ning Belglane Eliott. Kuna nemad mõlemad vajasid hädasti raha, saime me nad välja koolitada ning nemad jäid sinna. Head aega farm!

Belgia-Prantsusmaa-Eesti ehk Eliott-Tim-Henri

Kuna meie saime hollandlaste Josi ja Martijniga väga hästi läbi, kutsusid nad meid endaga Fraser islandile (ing.k. Fraseri saarele) ning muidugi olime me nõus. Niisiis tuli suund jälle rannikule võtta. Esmalt, aga sõitsime ühte väiksesse külakesse New South Wales’i Ja Queenslandi osariigi piiril nimega Nimbin. See linnake on väga kuulus oma hipi- ja narkokultuuri poolest ning olime sellest kuulnud juba esimesel nädalal Melbourne’i saabudes. No tõesti, kui Nimbini sisse sõitsime avanes meil vaade meeletult värvilisele väiksele asulale kus kõndisid ringi väga rõõmsad looduslapsed ja igal pool propageeriti kanepit ja muud säärast. Otsustasime , et tahame Nimbini vaibi rohkem kui tavalised turistid tunda, ning jäime sinna kaheks päevaks ning see oli ainuõige otsus.

Nimbini külakeses, Sinimägede põhjapoolses otsas, elab umbes 320 kohalikku inimest ning ülejäänud on kusagilt kõrval alevikest kokku tulnud hipid või seljakotirändurid. Kogu küla rahvas hoiab väga kokku ning on väga sõbralikud ja külalislahked linnakese külastajatega. Tõesti, ma ei ole sellist vastuvõttu ja sõbralikkust mitte kusagil mujal tundnud. Võtsime aega, ning istusime ja jutustasime paljude kohalikega. Uurisime kuidas selline külake on tekkinud ning kuidas nad seal niimoodi rahumeelselt eksisteerivad. Tundsin ennast kui kodus, tänaval kõndides tulid nii paljud kohalikud juurde meid tervitama ja uurima kust meie pärit oleme. Meile oli lahkelt nõus küla ajaloost rääkima üks vanem meesterahvas, kes tutvustas meile Bunjalung’i kultuuri ja rääkis nende põhimõtetest ja tõekspidamistest. Põhiline moto mille järgi kõik Nimbini asunikud elasid, oli: “Kohtle kõiki inimesi samamoodi nagu sa soovid, et sind koheldakse”.  Igale poole tänavale oli kirjutatud nö. “tänavakood”, mis nägi välja selline:

Kohtasime üht väga toredat naisterahvast , kes teadis väga palju igasugustest üritdest ja ravimtaimedest, ning kes ei pidanud paljuks meile kõikvõimalike taimede ajaloo rääkimist. Ma arvan, et minu jaoks kõige meeldejäävam kogemus sellest linnast , oli Nimbini muuseum. See muuseum oli vabatahtlike linnaelanike projekt, selle eest ei pidanud maksma vaid võis annetuse teha oma emotsioonide põhjal mis keegi sealt sai. Minu emotsioonid olid vägevad.. kokkuvõttes võib öelda, et need väikesed ja tumedad ruumid olid täis väga palju paksu ja vägivaldset ajalugu, kuidas valge inimene tuli ja võttis aborigeenide maad ja valdused ära (Põhimõtteliselt on sellise temaatikaga enamik Austraalia muuseume). Kusjuures siin, 21. Sajandil elavad aborigeenid endiselt väga halbades tingimustes ning keegi ei hooli sellest, et nemad olid ju algselt hõimud kes siin elasid. See kõik läks meile mõlemale väga südamesse. Kui olime peaaegu tervele muuseumile ringi peale teinud, jäi meile silma üks huvitav mees, kes meiega ka peatselt jutustama tuli. Tegemist oli Tiibeti mungaga, kes oli alles pöördunud tagasi Austraaliasse. Rääkisime temaga pikalt tema elust ja tegemistest. Ta rääkis, et on palju maailmas ringi reisinud Laamaga (mitte Dalai laamaga, on ka teisi laamasid) ning kohtunud ka sellesama laama reinkarnatsiooniga, kelle juures ta õppinud oli, ning kes oli siit maailmast lahkunud. Onu soovitas meile paljusid huvitavaid kohti kuhu kindlasti minna kui lõpuks oma reisiga Indiasse jõuame ning enne hüvasti jätmist ütles meile veel: “ ....and remember, you won’t find anything, so good luck!” (ing.k. “... ja ärge unustage, te ei leia midagi, seega edu teile!”). Selle lause all mõtles ta seda, et kõik inimesed siin maailmas on mingi asja otsinguil... parema töö, parema elu, parema elukaaslase, parema palga jne.. aga tegelikult on kõik see meie endi ümber siin ja praegu. On lollus istuda ja oodata kuni sind tabab mingi õnnepomm mis kõik su elus heaks teeb. Tuleb kohe, siin ja praegu tegutseda nii, et me oleksime õnnelikud ja rahul oma eludega. Targad sõnad, kas pole ?! Need samad sõnad oli talle öelnud tema guru vahetult enne tema kloostrist lahkumist ning ta ütles, et tal endal läks 10 aastat enne, kui ta mõistis mida guru selle all tegelikult mõelnud oli.

Nimbini peatänav

Muuseum

Selline vaade avanes meile hommikul oma autos ärgates

Igatahes.. võimsad emotsioonid Nimbinist.. oleksime väga tahtnud sinna veel kauemaks jääda, kuid aeg tiksus ja juba järgmisel päeval pidime hollandlastega juba Sunshine Coastil (ing.k. Päikesepaiste rannikul) kokku saama. Veetsime öö meeletult paksus vihmametsas Border Ranges’i rahvuspargis ning juba järgmisel hommikul võtsime suuna rannikule. Sõit kulges pikalt mööda looklevaid mägiteid, iga nurga tagant tuli välja aina kaunim vaade mida nautida. IMELINE!

Hommik Border Rangers'i vihmametsas

Border Ranges'i vihmamets

Minu modell

Oleme kõrgemal kui pilvepiir :)

FRASER ISLAND: 

Olles jõudnud Sunshine Coastile, kohtusime hollandi poiste Josi ja Martijniga ning võtsime suuna Fraser Islandi poole. See on maailma kõige suurem liivasaar, kuhu on võimalik ligi pääseda vaid neljaveolise autoga. Fraseli saar on ühte pidi 24 km lai ja teist pidi 120 km pikk. Eriti on see koht teatud väga suure dingode populatsiooni poolest. (Dingod on metsikud koerad Austraalias, kes on tihtipeale isegi ohtlikumad kui kõikvõimalikud mürkmaod, kuna nad võivad ootamatult rünnata. See on nii sellepärast, et inimesed on neid metsikuid olendeid söötnud kuigi seda ei tohiks kohe üldse teha. Saarel on olnud palju juhtumeid kus need dingod, keda on toidetud, on inimesi vigastanud ning peale seda peavad metsavahid rünnanud dingo kohe maha laskma, et ta enam kahju ei saaks teha. Tegelikult on ju ikkagi inimene ise süüdi). Saarel on esindatud ka väga paljud erinaved metsatüübid, mis kõik kasvavad ainult liiva peal. Mulle  on siiani arusaamatu kuidas on võimalik, et nii lopsakas taimestik kasvab ainult liiva peal.

Dingod

 

Igatahes pakkisime oma asjad poiste minibussi üle ning mahutasime ennast neljakesi meie armsasse Pajerosse. Veetsime saarel 3 ööd ja 4 päeva tõeliselt matkates. Magasime koguaeg mereääres või metsas ning kokkasime oma pisikestel gaasipliitidel. Seljakotiränduri elu alaku!! See on tegelikult päris lõbus, kui oma autoga on kaasas kogu söök, nõud ja isegi pliit.. annab väga palju vabadust liikumiseks ning ei pea arvestama kus nüüd öösel ööbida või süüa. Loomulikult hoiab selline eluviis ka väga palju rändurile väärtuslikku valuutat kokku.

Saarel panime oma auto ikka väga korralikult proovile, sest sõiduteed puudusid täielikult. Pidime läbi murdma kas paksust liivast rannal või vingetest off-roadidest sisemaal. Sõitsime peaaegu terve saare läbi. Ookeanis ujuda kahjuks ei saanud, kuna siin Põhja-Aussis on  soolavee krokodillid igal pool patrullimas ega mõni magus inimeseloom vette ei hüppa. Selle asemel, aga külastasime mitut erivärvilist järve ning nendest ühes sai ka supelda. Järve nimi oli McKenzie lake (ing.k. McKenzie järv) ning selle vesi oli kristallselge. Saare üks meeldejäävamaid osi oli kindlasti päris püütoni nägemine. Oleksime selle vase tegelase peaaegu alla ajanud, kuid Martijn märkas teda õnneks õigel ajal ning selle asemel saime autost välja tulla ning temast ilusaid pilte teha enne, kui ta metsa tagasi kadus. 

Püüton

 

Panime oma Pajero korralikult proovile

Kui vihma sajab, tuleb autos kokata - no problem :D

kutid

 

Hollandlased

 

Suplus McKenzie järves

Matkasime liivadüünides

Pärast nelja päeva Fraseri saarel suundusime tagasi mandrile ning alustasime oma teekonda Cairnsi poole, kus ootab meid ees sukeldumine Korallrahul. Seiklustest Cairnsis ja teepealsetest peatuskohtadest kirjutan aga juba järgmises blogipostituses J!.

Seniks ciao!

PS: Kes mäletab, siis enne farmi minekut kirjutasin, et Henri ei kavatse oma habet ajada enne, kui farmiaeg läbi on. Noh, oodatud 4st kuust kukus välja küll kaks, kuid siin on ikkagi pildid tulemusest ;)

Habemik ( seda vaatepilti kahjuks või õnneks enam ei eksisteeri :D)