Kuna mul olid paar nädalat tagasi
sukeldumisest nii värsked ja võimsad emotsioonid, otsustasin sellest kõigepealt
kirjutada. Siin, aga on nüüd kõik mis jäi vahepeale ning ja minu mõtted sinna
kõrvale
...Fraser Island seljataga, võtsime suuna
ülesse Cairnsi poole. Kilomeetreid sinna oli u. 1400 ning aega oli meil maa ja
ilm, seega meil läks umbes nädal, et oma sihtpunkti jõuda. Rändasime endiselt
neljakesi – mina, Henri, Jos ja Martijn ning külastasime väga palju
rahvusparke. Kiikasime sisse ka sellistesse linnadesse nagu Bundaberg,
Rockhampton ja Townsville ning vaatasime üle kuulsa Airlie Beach’i, kuid midagi
erilist mul nendest kohtadest väga rääkida ei olegi. Linn on ikka linn ja
suvekuurort on ikka ilus ja paistab paradiisina kui päike taevas ja vesi
ookeanis soe.
Samal ajal oli meil, aga väga palju põnevat
näha ja uurida rahvusparkides, sest mida ülespoole me liikusime, seda
troopilisemaks kliima läks. Ühes rahvuspargis ööbides, kohtusime
nahkhiireteadlasega, kes oli seal parasjagu erinevate nahkhiireliikide hääli
lindistamas. Ta ei pidanud paljuks meile öises vihmametsas väike ekskursioon teha
ning erinevatest loomadest, putukatest ja muidugi nahkhiirtest rääkida.
Tegelikult lootsime seal näha ühte kindlat looma – rottkänguru. See on pisikene
känguru moodi loom, kellele meeldib tegutseda kui on öö. Ta on väga häbelik
ning kahjuks 5kesi seal metsas ringi tatsates me teda ei näinud. Selle asemel
avanes meile võimalus näha nokkloomi. Ka nemad on väga häbelikud ning on vees
nähtaval ainult teatud aegadel päeva jooksul, aga meil vedas. Nägime neid
pisikesi nokaga olendeid tervelt 8 korda ning lisaks veel mitut kilpkonna jões
ringi ujumas. See oli tõeliselt eriline juhus, sest siiani olime nokkloomi
ainult loomaajas näinud. Üldiselt pärast seda, kui oleme Austraalias nii palju
loomi metsikult näinud, ei raatsigi enam loomaaeda minna ja veel vähem seal
pilte teha loomadest puuris.
Lõpuks, pärast nädalat ainult teel olles,
jõudsime omadega Cairnsi. Võtsime endale hotelli ning elasime nagu
kuningakassid. Oleme mõlemad hakanud igasuguseid kodumugavusi hoopis
teistsuguse pilguga hindama. Ma usun, et me kõik pidasime oma hotellitoa
põhiväärtuseks dushi :D sest teel olles ei ole seda üldse lihtne leida koguaeg.
Igatahes, esimene nädal Cairnsis läks põhimõtteliselt kõik pidutsemise alla.
Kammisime läbi kõik võimalikud pubid ja ööklubid ning magamisest polnud haisugi
– täielik vastand meie elustiilile farmis. Leidsime Cairnsis sellise väikse
koha nagu Bernie’s Jazz Club (ing.k. Bernie jazzi klubi) ning see kujunes meie
absoluutseks lemmikuks. See on pisike jazz klubi, kus igal õhtul mängivad koha
omanikud ning nende sõbrad.. ja mitte ainult ei mängi, vaid improviseerivad
midagi imelist! Oleme nüüdseks käinud seal u. 8-l korral elavat jazz muusikat
kuulamas ja see on nii mõnus. Selle koha omanikud on kõik muusikud ning
improviseerivad seal koos iga õhtu – tõeliselt kvaliteetne muusika.
Pro Dive - meie sukeldumiskool |
Woolshed |
Martijn |
Laguun mille ääres oleme viimased kuuaega tsillinud :D |
Vahepeal otsustasime Cairnsist pausi teha
ning sõita Cape Tribulation’i rahvusparki – üks imelisemaid kohti maamunal! Mul
on selle kirjeldamiseks vaid üks sõna.. meeletu LÕPSAKUS! Need maalilised rannad
ja lopsakad vihmametsad, mis saatsid meid teel olid lihtsalt imelised. Olen
sellist vaatepilti siiani vaid pildiraamatust näinud, ja nüüd oleme päriselt
siin – troopilises vihmametsas WOW!
Parkisime ennast mugavalt ühe ranna
parklasse, kuhu jäime järgmiseks 4ks ööks. Kuigi see koht iseenesest väga suur
ei ole, otsustasime poistega, et tahame selle koha vaibi iga oma keharakuga
tunda, seega jäime peaaegu nädalaks. Esimesel õhtul tutvusime kahe vahva
Itaallasega – Davide ja Morgan. Nemad olid üksteist ka just tund tagasi leidnud
ning einestasid koos , ühinesime nendega ning otsustasime kõik koos võtta ette
tee PK-sse mis oli kohalik džungli baar. Seda sõna otseses mõttes, sest keset
paksu vihmametsa oli ehitatud väike džungliküla, mis koosnes mõningatest hüttidest
ning selle keskel oli vahva baar koos turismikeskusega. Nagu meile kõigile
teada, on eestlased absoluutselt igas maailma nurgas... järjekordne tõestus
sellele avanes meil sealsamas baaris – kohas, kus ei ole ei mobiili levi ega
internetti, põrkasime kokku ühe vahva Eesti paariga, kellega veetsime ka
järgnevad õhtud. Seda vabaduse tunnet, mis meid kõiki seal valdas, on raske
kirjeldada.. Kuna levi ei olnud, siis viskasime kõik oma tehnika nurka ning
nautisime täielikult looduslaste elu. Kirjeldan nüüd järgnevalt ühte seika meie
ühest õhtust vabaduses:
Õhtu hakul einestasime hollandlaste ja
maltalastega (sõbrad, keda kohtasime seal ning kes jäid meiega pea kolmeks
nädalaks reisima) oma parkimisplatsil ning võtsime suuna jälle džungli baari
poole. Olles näppu saanud omale mõnusa siidri, seadsime sammud ranna poole.
Randa jõudes avanes meile imeline vaade tumesinisele taevale täis erksaid tähti
ja kuuvalgust, vahepeal sõitsid tähtede vahel nagu joonistatult läbi erksad
valged pilvepojad. Viskasime ennast kõik sinna rannale pikali ning lihtsalt
olime hetkes.. meie kõik. Mõne aja pärast märkasime, et üks noorte seltskond
süütas rannal lõkke ning otsustasime nendega ühineda. Läksime ja tutvustasime
ennast ning istusime rannaliivale võhivõõraste juurde maha. Tassisime kõik
palmioksi lõkkesse ning jutustasime tule ümber.. tulel on vist mingi võlujõud,
sest peagi oli meid seal umbes 20.. kõik meie sõbrad, kes ennist oli baari
jäänud, olid nüüd oma tee ka rannale leidnud. Viimasena liitusid meiega ka need
kaks eestlast. Poiss haaras kitarri ning hakkas ennastunustavalt mängima
erinevaid lugusid.. nagu ühest suust ütlesime kõik, et see oligi veel puudu, ja
nii oligi.. Kodu! Jah.. see tundus nagu oleksime olnud kodus, Pirital.. Klooga
rannal..vahet pole, oma sõpradega ning
nagu alati keegi mänginuks kitarri.. See oli nagu meie oma väike Jaanipäev,
sest oli 25. Juuni. Vabadus.. väike maailm...imeline maailm...
armastus..rõõm...eemal materjaasusest... olid need mõtted mis mu peast tol
hetkel läbi käisid. Peagi saime aru, et on juba päris öö, ning suundusime oma
väikse seltskonnaga parklast tagasi autodesse magama.... aga see tunne.. oligi
see.. mida ma siia reisile otsima tulin.. Olen õnnelik inimene, sest olen
ennast ümbritsenud nii imeliste inimestega siin elus ning olen neile kõigile
nii tänulik, et nad minu teed on rikastanud.
Pärast Cape Tribulationist tagasi jõudmist
läksime poistega Great Barrier Reefile sukelduma, sellest ma enam pikemalt
rääkima ei hakka, kuna olen sellest teinud terve postituse. Sukeldumisest saate
lugeda siit : http://laiamaailma.blogspot.com.au/2014/07/sukeldumine-great-barrier-reefil.html
.
Täna on 17. Juuli, mis tähendab, et me
oleme siin Cairnsis olnud juba 1,5 kuud.
Cairns on üks kummaline linn.. paradiisilinn! See on teistsugune
Melbourne’ist või ükskõik millisest teisest ida -ranniku linnast. Keset linna
on helesinine laguun, mille ääres me enamik oma päevi oleme veetnud. Esiteks on
siin väga palju imelikke ja natuke tobedaid reegleid. Näiteks: raamatukogus ja
üldse avalikes kohtades ei ole väga palju pistikuid, et inimesed saaksid oma
laptope laadida. Põhjuseks on see, et kunagi keegi pani oma läpaka raamatukogus
seine ning see plahvatas, ning nüüd on see igal pool keelatud. Ka pisikesi
gaasipliidikesi, mis igal seljakotiränduril olemas on, ei tohi avalikes
kohtades kasutada, sest kunagi kellegil see plahvatas ning nüüd on see igal
pool keelatud. Õnneks on selle asemele linn leidnud alternatiivi ning igal pool
parkides on tasuta grillid, mida igaüks võib vabalt kasutada. Neid hooldatakse
regulaarselt iga päev. Igal pool on väga palju rohelust ning parkides on
avalikud bbq alad, kus saab grillida ning niisama seltskonnaga tsillida. Seda
oleme ka iga päev teinud, nagu aamen kirikus, kogunesime iga õhtu hollandlaste
ja maltalastega kokkama mereäärde. Need on kindlasti ühed minu lemmikud hetked
siin reisil. Mõni õhtu istusime ja jutustasime ennast unustavalt kuni hilisteni
õhtutundideni. Mängisime kaarte, vaidlesime tähtsate maailma asjade üle
(eranditult kõige kirglikumaks teemaks erinevate rahvuste vahel kujunes
miskipärast gei abielu teema :D) ning nautisime niisama head seltskonda.
Nüüdseks oleme jäänud jälle Henriga
kahekesi. 3 päeva tagasi jätsime hüvasti nii hollandlasti Josi ja Martijniga,
kui ka maltalaste Nicole’i ja Warreniga, kes võtsid suuna Põhja
-Territooriumile, kuhu meie, aga sel aastal jõuda ei plaani. Poisid põrutavad
esmalt Ulurule, maltalased aga otse Darwinisse. Lahkumine oli väga kurb ja
emotsionaalne. See on uskumatu, kui lähedaseks võivad saada omavahel täiesti
võõrad inimesed, kui nad on 1,5 kuud iga päev koos söönud ja koos ärganud.
Lubasime, et kohtume kõik jõulude ajal Melbourne’is ning veedame jõulud ning
vanaaasta õhtu koos. Alguses oli väga kurb ning muretsesin, et kas nad ikka
jõuavad Melbourne’ini välja, kuid Henri viis mu tähelepanu väga heale mõttele –
ei tohi muretseda teiste pärast, tuleb täita oma osa lubadusest ja teha nii, et
me ise jõuaks sinna. See tähendab seda, et tuleb ruttu töö saada , et saaks
edasi rännata. Jah, nii teemegi!
Reisimine on mulle õpetanud ühe väga tähtsa
oskuse – hüvastijätmine. Olen oma teel kohanud nii palju imelisi inimesi, ning
täpselt sama palju ka hüvasti jätnud iga kord lubades, et kohtume veel, või et
külastame üksteist kindlasti kui Euroopasse tagasi sõidame. Tõde on aga see, et
me ju tegelikult kunagi ei tea, kas see juhtub või mitte ning kui jätame
hüvasti, siis tuleb arvestada ka 50/50 võimalusega, et me ei kohtu enam
kunagi... et see inimene kellega me nii palju oleme jaganud lahkub meie elust
igaveseks. Aasta tagasi oleks see mulle veel talumatult raske olnud, kuid nüüd
olen aru saanud, et see on üks tõeliselt vajalik oskus. Elu läheb edasi.. me
kunagi ei tea kust nurga tagant tuleb järgmine inimene kellega me järgmise kuu
või paar koos reisime ning jälle peame hüvasti jätma. Nii see läheb.. Igatahes
olen õnnelik, et minuga reisib minu parim sober ja hingesugulane Henri kellega
me iga päev õpetame üksteisele kuidas on parem elada.
Etteruttavalt võin öelda, et oleme juba töö leidnud, ning homme, 20.juuli, lahkume juba 700 km sisemaale farmi. Tööks saab meil olema aedade ehitamine. Elame koos ühe vahva kohaliku perega ning tänu sellele on meil ka tasuta söök, elamine ja isegi tööautod saame omale, seega raha ei kulu sel ajal mitte millegi peale. Aga täpsemalt kõigest juba siis kui oleme sisse elanud.
Kallistame kõiki oma sõpru hästi kõvasti! Kirjutage ja joonistage meile ikka tihemini :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar