Cairns ja Cape Tribulation - Armastan rännata!

Kuna mul olid paar nädalat tagasi sukeldumisest nii värsked ja võimsad emotsioonid, otsustasin sellest kõigepealt kirjutada. Siin, aga on nüüd kõik mis jäi vahepeale ning ja minu mõtted sinna kõrvale  

...Fraser Island seljataga, võtsime suuna ülesse Cairnsi poole. Kilomeetreid sinna oli u. 1400 ning aega oli meil maa ja ilm, seega meil läks umbes nädal, et oma sihtpunkti jõuda. Rändasime endiselt neljakesi – mina, Henri, Jos ja Martijn ning külastasime väga palju rahvusparke. Kiikasime sisse ka sellistesse linnadesse nagu Bundaberg, Rockhampton ja Townsville ning vaatasime üle kuulsa Airlie Beach’i, kuid midagi erilist mul nendest kohtadest väga rääkida ei olegi. Linn on ikka linn ja suvekuurort on ikka ilus ja paistab paradiisina kui päike taevas ja vesi ookeanis soe.

Samal ajal oli meil, aga väga palju põnevat näha ja uurida rahvusparkides, sest mida ülespoole me liikusime, seda troopilisemaks kliima läks. Ühes rahvuspargis ööbides, kohtusime nahkhiireteadlasega, kes oli seal parasjagu erinevate nahkhiireliikide hääli lindistamas. Ta ei pidanud paljuks meile öises vihmametsas väike ekskursioon teha ning erinevatest loomadest, putukatest ja muidugi nahkhiirtest rääkida. Tegelikult lootsime seal näha ühte kindlat looma – rottkänguru. See on pisikene känguru moodi loom, kellele meeldib tegutseda kui on öö. Ta on väga häbelik ning kahjuks 5kesi seal metsas ringi tatsates me teda ei näinud. Selle asemel avanes meile võimalus näha nokkloomi. Ka nemad on väga häbelikud ning on vees nähtaval ainult teatud aegadel päeva jooksul, aga meil vedas. Nägime neid pisikesi nokaga olendeid tervelt 8 korda ning lisaks veel mitut kilpkonna jões ringi ujumas. See oli tõeliselt eriline juhus, sest siiani olime nokkloomi ainult loomaajas näinud. Üldiselt pärast seda, kui oleme Austraalias nii palju loomi metsikult näinud, ei raatsigi enam loomaaeda minna ja veel vähem seal pilte teha loomadest puuris. 

Lõpuks, pärast nädalat ainult teel olles, jõudsime omadega Cairnsi. Võtsime endale hotelli ning elasime nagu kuningakassid. Oleme mõlemad hakanud igasuguseid kodumugavusi hoopis teistsuguse pilguga hindama. Ma usun, et me kõik pidasime oma hotellitoa põhiväärtuseks dushi :D sest teel olles ei ole seda üldse lihtne leida koguaeg. Igatahes, esimene nädal Cairnsis läks põhimõtteliselt kõik pidutsemise alla. Kammisime läbi kõik võimalikud pubid ja ööklubid ning magamisest polnud haisugi – täielik vastand meie elustiilile farmis. Leidsime Cairnsis sellise väikse koha nagu Bernie’s Jazz Club (ing.k. Bernie jazzi klubi) ning see kujunes meie absoluutseks lemmikuks. See on pisike jazz klubi, kus igal õhtul mängivad koha omanikud ning nende sõbrad.. ja mitte ainult ei mängi, vaid improviseerivad midagi imelist! Oleme nüüdseks käinud seal u. 8-l korral elavat jazz muusikat kuulamas ja see on nii mõnus. Selle koha omanikud on kõik muusikud ning improviseerivad seal koos iga õhtu – tõeliselt kvaliteetne muusika. 

Pro Dive  - meie sukeldumiskool

Woolshed

Martijn

 

Laguun mille ääres oleme viimased kuuaega tsillinud :D

Vahepeal otsustasime Cairnsist pausi teha ning sõita Cape Tribulation’i rahvusparki – üks imelisemaid kohti maamunal! Mul on selle kirjeldamiseks vaid üks sõna.. meeletu LÕPSAKUS! Need maalilised rannad ja lopsakad vihmametsad, mis saatsid meid teel olid lihtsalt imelised. Olen sellist vaatepilti siiani vaid pildiraamatust näinud, ja nüüd oleme päriselt siin – troopilises vihmametsas WOW!

Parkisime ennast mugavalt ühe ranna parklasse, kuhu jäime järgmiseks 4ks ööks. Kuigi see koht iseenesest väga suur ei ole, otsustasime poistega, et tahame selle koha vaibi iga oma keharakuga tunda, seega jäime peaaegu nädalaks. Esimesel õhtul tutvusime kahe vahva Itaallasega – Davide ja Morgan. Nemad olid üksteist ka just tund tagasi leidnud ning einestasid koos , ühinesime nendega ning otsustasime kõik koos võtta ette tee PK-sse mis oli kohalik džungli baar. Seda sõna otseses mõttes, sest keset paksu vihmametsa oli ehitatud väike džungliküla, mis koosnes mõningatest hüttidest ning selle keskel oli vahva baar koos turismikeskusega. Nagu meile kõigile teada, on eestlased absoluutselt igas maailma nurgas... järjekordne tõestus sellele avanes meil sealsamas baaris – kohas, kus ei ole ei mobiili levi ega internetti, põrkasime kokku ühe vahva Eesti paariga, kellega veetsime ka järgnevad õhtud. Seda vabaduse tunnet, mis meid kõiki seal valdas, on raske kirjeldada.. Kuna levi ei olnud, siis viskasime kõik oma tehnika nurka ning nautisime täielikult looduslaste elu. Kirjeldan nüüd järgnevalt ühte seika meie ühest õhtust vabaduses:

Õhtu hakul einestasime hollandlaste ja maltalastega (sõbrad, keda kohtasime seal ning kes jäid meiega pea kolmeks nädalaks reisima) oma parkimisplatsil ning võtsime suuna jälle džungli baari poole. Olles näppu saanud omale mõnusa siidri, seadsime sammud ranna poole. Randa jõudes avanes meile imeline vaade tumesinisele taevale täis erksaid tähti ja kuuvalgust, vahepeal sõitsid tähtede vahel nagu joonistatult läbi erksad valged pilvepojad. Viskasime ennast kõik sinna rannale pikali ning lihtsalt olime hetkes.. meie kõik. Mõne aja pärast märkasime, et üks noorte seltskond süütas rannal lõkke ning otsustasime nendega ühineda. Läksime ja tutvustasime ennast ning istusime rannaliivale võhivõõraste juurde maha. Tassisime kõik palmioksi lõkkesse ning jutustasime tule ümber.. tulel on vist mingi võlujõud, sest peagi oli meid seal umbes 20.. kõik meie sõbrad, kes ennist oli baari jäänud, olid nüüd oma tee ka rannale leidnud. Viimasena liitusid meiega ka need kaks eestlast. Poiss haaras kitarri ning hakkas ennastunustavalt mängima erinevaid lugusid.. nagu ühest suust ütlesime kõik, et see oligi veel puudu, ja nii oligi.. Kodu! Jah.. see tundus nagu oleksime olnud kodus, Pirital.. Klooga rannal..vahet pole,  oma sõpradega ning nagu alati keegi mänginuks kitarri.. See oli nagu meie oma väike Jaanipäev, sest oli 25. Juuni. Vabadus.. väike maailm...imeline maailm... armastus..rõõm...eemal materjaasusest... olid need mõtted mis mu peast tol hetkel läbi käisid. Peagi saime aru, et on juba päris öö, ning suundusime oma väikse seltskonnaga parklast tagasi autodesse magama.... aga see tunne.. oligi see.. mida ma siia reisile otsima tulin.. Olen õnnelik inimene, sest olen ennast ümbritsenud nii imeliste inimestega siin elus ning olen neile kõigile nii tänulik, et nad minu teed on rikastanud. 

Paradiis

Eesti - Holland - Itaalia - Malta

Pärast Cape Tribulationist tagasi jõudmist läksime poistega Great Barrier Reefile sukelduma, sellest ma enam pikemalt rääkima ei hakka, kuna olen sellest teinud terve postituse. Sukeldumisest saate lugeda siit : http://laiamaailma.blogspot.com.au/2014/07/sukeldumine-great-barrier-reefil.html .

Täna on 17. Juuli, mis tähendab, et me oleme siin Cairnsis olnud juba 1,5 kuud.  Cairns on üks kummaline linn.. paradiisilinn! See on teistsugune Melbourne’ist või ükskõik millisest teisest ida -ranniku linnast. Keset linna on helesinine laguun, mille ääres me enamik oma päevi oleme veetnud. Esiteks on siin väga palju imelikke ja natuke tobedaid reegleid. Näiteks: raamatukogus ja üldse avalikes kohtades ei ole väga palju pistikuid, et inimesed saaksid oma laptope laadida. Põhjuseks on see, et kunagi keegi pani oma läpaka raamatukogus seine ning see plahvatas, ning nüüd on see igal pool keelatud. Ka pisikesi gaasipliidikesi, mis igal seljakotiränduril olemas on, ei tohi avalikes kohtades kasutada, sest kunagi kellegil see plahvatas ning nüüd on see igal pool keelatud. Õnneks on selle asemele linn leidnud alternatiivi ning igal pool parkides on tasuta grillid, mida igaüks võib vabalt kasutada. Neid hooldatakse regulaarselt iga päev. Igal pool on väga palju rohelust ning parkides on avalikud bbq alad, kus saab grillida ning niisama seltskonnaga tsillida. Seda oleme ka iga päev teinud, nagu aamen kirikus, kogunesime iga õhtu hollandlaste ja maltalastega kokkama mereäärde. Need on kindlasti ühed minu lemmikud hetked siin reisil. Mõni õhtu istusime ja jutustasime ennast unustavalt kuni hilisteni õhtutundideni. Mängisime kaarte, vaidlesime tähtsate maailma asjade üle (eranditult kõige kirglikumaks teemaks erinevate rahvuste vahel kujunes miskipärast gei abielu teema :D) ning nautisime niisama head seltskonda.

Nüüdseks oleme jäänud jälle Henriga kahekesi. 3 päeva tagasi jätsime hüvasti nii hollandlasti Josi ja Martijniga, kui ka maltalaste Nicole’i ja Warreniga, kes võtsid suuna Põhja -Territooriumile, kuhu meie, aga sel aastal jõuda ei plaani. Poisid põrutavad esmalt Ulurule, maltalased aga otse Darwinisse. Lahkumine oli väga kurb ja emotsionaalne. See on uskumatu, kui lähedaseks võivad saada omavahel täiesti võõrad inimesed, kui nad on 1,5 kuud iga päev koos söönud ja koos ärganud. Lubasime, et kohtume kõik jõulude ajal Melbourne’is ning veedame jõulud ning vanaaasta õhtu koos. Alguses oli väga kurb ning muretsesin, et kas nad ikka jõuavad Melbourne’ini välja, kuid Henri viis mu tähelepanu väga heale mõttele – ei tohi muretseda teiste pärast, tuleb täita oma osa lubadusest ja teha nii, et me ise jõuaks sinna. See tähendab seda, et tuleb ruttu töö saada , et saaks edasi rännata. Jah, nii teemegi!

Reisimine on mulle õpetanud ühe väga tähtsa oskuse – hüvastijätmine. Olen oma teel kohanud nii palju imelisi inimesi, ning täpselt sama palju ka hüvasti jätnud iga kord lubades, et kohtume veel, või et külastame üksteist kindlasti kui Euroopasse tagasi sõidame. Tõde on aga see, et me ju tegelikult kunagi ei tea, kas see juhtub või mitte ning kui jätame hüvasti, siis tuleb arvestada ka 50/50 võimalusega, et me ei kohtu enam kunagi... et see inimene kellega me nii palju oleme jaganud lahkub meie elust igaveseks. Aasta tagasi oleks see mulle veel talumatult raske olnud, kuid nüüd olen aru saanud, et see on üks tõeliselt vajalik oskus. Elu läheb edasi.. me kunagi ei tea kust nurga tagant tuleb järgmine inimene kellega me järgmise kuu või paar koos reisime ning jälle peame hüvasti jätma. Nii see läheb.. Igatahes olen õnnelik, et minuga reisib minu parim sober ja hingesugulane Henri kellega me iga päev õpetame üksteisele kuidas on parem elada.

Etteruttavalt võin öelda, et oleme juba töö leidnud, ning homme, 20.juuli, lahkume juba 700 km sisemaale farmi. Tööks saab meil olema aedade ehitamine. Elame koos ühe vahva kohaliku perega ning tänu sellele on meil ka tasuta söök, elamine ja isegi tööautod saame omale, seega raha ei kulu sel ajal mitte millegi peale. Aga täpsemalt kõigest juba siis kui oleme sisse elanud.

Kallistame kõiki oma sõpru hästi kõvasti! Kirjutage ja joonistage meile ikka tihemini :)