Uudiseid Sügavalt sisemaalt

Nonii.. viimasest postitusest on möödas üle 2 kuu ning esmalt pean jälle kõigi koduste lugejate ees vabandama, et kohe kuidagi ei ole saanud mahti arvutit kätte võtta ja kirjutama hakata. Oma osa selles on ka suuresti  Austraalia “suurepärasel” internetiühendusel loomulikult.

Oleme nüüd juba üle kahe kuu olnud jälle töö lainel. Meie tööks on suurte aedade ja aedikute ehitamine ümber suurte karjamaade. Lisaks aitan mina kõiges vajalikus ka pereema ja Henri pereisa.  Asume omadega nüüd ranniku asemel Queensland’i sisemaal ning reisime sinna kus tööd vaja teha on.  Esimene peatuskoht oli Normanton. Peatusime seal ühes suures farmis nimega Glenore. Kui Goondiwindi farmis oli tegu väikese feed lot’iga kus oli max. 6000 lehma, siis nüüd oleme farmides kus on kümneid kuni sadu tuhandeid lehmi. Seal farmis olles oli esimene väike asula meist 100 km kaugusel. Ning suurem linn oli juba 700 km kaugusel. Järgmiseks töökohaks oli Julia Creek’i nimeline linnake.. Seal paigaldasime 20 km okastraataeda ning ehitasime koos pereisaga suure lehmade yardi (aediku) valmis. Selle kõige peale kuhus umbes 6 nädalat. Nüüd oleme veel väiksemaks kohas nimega Urandangi, mis asub täiesti Queenslandi ja Northern Territory piiril. Siin elab kokku 16 inimest, kellest 2 on valged ning ülejäänud täiesti mustad aborigeenid. Oleme nüüd ametlikult ise ka oma jalaga Austraalia kõrbeosariiki astunud.  

 

Õhtune päikseloojang

Reisi algusest peale oleme ise soovinud näha ka tõelisi aborigeenikülasid, mis siin ka õnnestus. Sellest peaks vist eraldi postitiuse tegema kuidas nemad elavad ja kasvavad, sest nende teema siin Austraalias on väga tuline ja vastakaid arvamusi tekitav. Olles rahvas, kellelt võeti ära kodu ja lapsed kui valged inimesed tulid, siis saavad nad praegu kompensatsiooniks suuri toetusi valitsuselt ning võivad peaaegu kogu oma elu mööda saata mitte töötades, see aga tekitav järgmise suure probleemi – alkoholist ja asotsiaalsus, millega omakorda võitlevad nii valged kui nö. “korralikud” aborigeenid. See on kui nõiaring.

Mahajäätud masinad Urandangie's

Poetädil oli kängurupoeg, mille ta oli ära päästnud aborigeenilaste käest, vahetult pärast seda kui tema ema maha lasti.

Vanade mootorite muuseum

Muide siinsete maaalade suurtust võin kirjeldada teile nii,  et Julia Creek asub McKinley maakonnas ning  see maakond on üle 40 000 ruutkilomeetri suur ja seal elab veidi üle tuhande inimese. Ja  võrdluseks nüüd siin kohal meie väike Eesti, mis on veidi üle 45 000 ruutkm. ja kus on üle 1,3 mln. Inimese, või isegi paremaks võrdluseks võin tuua Hollandi, mis on pindalalt väiksem kui Eesti, kuid seal elab 16 mln. Inimest, nendest 14 mln pealinnas Amsterdamis. See on hämmastav kui palju vaja maad siin on, kus ei ole mitte midagi. Peretütar Rebecca teadis rääkida, et siin Austraalia keskel on veel väga palju asustamata aborigeenide külasid kuhu valge inimene oma jalga tõsta ei saa sest ta lastakse seal lihtsalt maha, kus inimesed elavad loomanahkades ning söövad seda mida püüavad. Meie seda muidugi ette ei kujuta. Headingly,  koht kus me hetkel oleme ,  on oma pindalalt sama suur, kui veerand Eestit  ning siin elab 16 inimest.

 

Sõit Mt. Isasse

Inimestest nii palju, et töötame ühe Austraalia pere heaks kellega koos ka elame. Peres on  ema ja isa Heatheri ja Barry (55), nende 27 aastase tütre Rebecca ja tema 2 aastase poja Mason’iga. Nad on kõik toredad aga ka parajalt temperamentsed ja meist väga erinevad inimesed. Peretülisid siin jagub ning üritame Henriga end nendest eemale hoida. Muidu saame nendega okeilt läbi, sest kui kaks täiesti võõrast kultuurist pärit punti järsku ninapidi koos elama hakkavad, siis tuleb ikka omavahelisi vaidlusi ja laharvamusi päris tihti. Sellest tuleb lihtsalt üle olla.  

Töö ei ole üldse raske, aga päevad on pikad ja siin on mega kuumus. Kuna oleme sisemaal, siis laiutavad meie ümber ainult suured tühjad väljad kus ei kasva midagi ning mida sisemaale liigume, seda tühjemaks ka need lähevad kuni lõpuks lõpetame keset kõrbe. Kraade on iga päev  ca 34- 36 C ning otsese päikese käes võib sellele numbrile veel 12 kraadi otsa panna. Varju ei ole, aga kusagilt võtta :D Veepudelid ja magneesiumi/soolajoogid on iga päevale varustus autos, sest keha kaotab vedelikku meeletult ruttu.  Kuna meil on väga palju asju millega ringi liigume, siis on meil kõigil oma autod – 1 rekka, 1 linnamaastur ning 3 pikappi millel kõigil ka järelkärud taga. Mina sain omale sõiduks Mazda ning Henri Nissani. Saame nendega siin ringi vurada ja oma personaalseid käike ka teha, mis on mega hea, sest meie auto seisab nüüd kuni nov. lõpuni puutumata, seega ei kulu meil 

mitte millegi peale siin raha ja see on hea. 

Kliimast veel nii palju, et saime Henriga tunda ka ära mis tähendab tõsine päikesepiste ja veepuudus. Läksime ühel päeval jooksma ning tekkis mõte, et võtame tavapärase 7 km ringi asemel hoopis 17 km ringi. Nii tegimegi.. 7ndal kilomeetril avastasime, et jube soe on ja vett ei võtnud kaasa. 10ndal oli juba veidi raske olla ja pärast 12ndat tuli juba väike paanika peale.. vett ei olnud kuskilt saada ning põldude vahel polnud mitte kedagi peale meie. Lahkusime kodust kell 9 hommikul ning selleks ajaks tundsime juba keskpäevast kõrvetavat päikest oma pea kohal. Loomulikult ei olnud kummagil ka mütsi ega päiksekreemi vms, kuna pidime ju ainult korra jooksma minema. Vahepeal möödusime lehmade joogianumast ning kuigi teadsime, et see vesi ei olnud filtreeritud ega midagi, jõime ikkagi paar sõõmu, et kuidagigi tagasi koju vedada. Mõned kilomeetrid enne kodu oli juba päris jama – kõndida oli väga raske ja sirgjooneliselt me seda teha ei suutnud. Pilt silmeees ei püsinud enam ammu ühe koha peal. Lõpuks paistis kodu ning kuna Henri oli omadega rohkem teadvusel, jooksis ta ette ning tegi ühe korraliku soolajoogi meile mõlemale. Ühesõnaga kogu retke tulemuseks oli 3 villi tallaall, ärapõlenud ülakeha (kuna plus oli peas kaitseks)  meeletud kuni 10-tunnised peavalud mis kestsid kolm päeva ning isegi paar päeva kestvad ninaverejooksud. Vot selline seiklus.  Ega me millegi pärast liialt ei muretsenudki ning saime aru, et see on karistuseks kui alahindame liialt päikest, aga samas oli ka hea meel, et ilusti hakkama saime ja koju jõudsime :D

Tühjus

Kuna kevad on käes, on ka madude ja igasugu mürgiste mutukate aeg välja tulla. Pereisa Barry istus meiega üks õhtu tõsiselt maha ja rääkis meile, et oleme hetkel omadega täpselt sellises kohas, kus on kõik liigid pmst esindatud ning pidas meile väga pika loengu mida teha siis kui madu näeme. Mina olen iga õhtu jooksmas käinud ning nüüd paluti mul hakata ka raadiosaatiat kaasas kandma, et saaksin alati teada anda kui midagi juhtub. Samas ütlevad ka kõik, et ei tasu liialt muretseda ja midagi ära jätta nende pärast, sest üldiselt ei juhtu midagi. Nädal tagasi nägime Henriga ühte armsat ämblikku, uudistasime ja vaatasime teda pikalt kõhuli maas ning kutsusime pereisa ka vaatama. Tema sellepeale lömastas selle ämblikui hetkega otsa meie ninaall. Barry ütles, et see “nunnu” ämblik oli “Mouse Spider” (ing.k. Hiirämblik) kes on palju mürgisem kui Redback (ing.k. Punaselg ämblik). Ta ütles, et selle pisikese tegelase hammustuse tagajärjel on ühel täiskasvanud inimesel ca 30 min, et kuhugi jõuda..

Siin ümbruses, kus me praegu oleme, on väga palju dingosid (Austraalia metsikud koerad), ning nende jaoks on põllud täis mürgitatud lihatükke. Umbes 1,5 kuud tagasi sõi üks meie pere koertest ühe lihatüki ära ning see, mis järgnes oli kohutav. Ärkasime keset ööd ülesse meeeltu klähvimise ja segase käitumise peale. Väike rottkoer Oddie, kes muidu oli nii armas, oli muutunud täielikuks marutaudis metslaseks kellel oli väga palju jõudu ja vastuhakkamist. See mürk mõjub koerte närvisüsteemile ja südamele ning surm võtab tunde. Piina kergendamiseks lasi pereisa ta maha. 3 nädalat hiljem läks väikesele koerale ka pere suurem ja vanem koer Maggie. Väga kurb, aga see on elu.

Highlight’idest(ing.k. meelejäävamatest sündmustest) nimetaks veel ära, et oleme näinud brown snake’i (ing.k. pruunmadu) 2 korda 4 päeva jooksul ja kahte iguaani (suur üle meetri sisalik). Ühe ajas farmitöötaja kogemata alla, teine jalutas täitsa elusast peast meie silmealt üle tee.  Lisaks kasvas eelmises kohas passionfruit’i puu mida keegi ei söönud sest see on siin nii tavaline?!?!?!?!. Igatahes mina tegin puhta töö ja nautisin igaõhtust kõrbe päikeseloojangut neid mugides :D nii hea. Eile õhtul sain ka lõpuks ometi hobusega ratsutada, mis on siin Austraalias minu kauaaegne soov olnud. Siin Headingly Jaamas Hobustega töötav Sandra oli nii lahke ning saduldas meile kaks hobust ja näitas mulle ümbruskonda. Kuna olen ka ise elus natuke ratsutamisega tegelenud, siis sain täiesti iseseisvalt kõike teha ja minna ning see oli üks vingemaid kogemusi siin töötades.

Kuna me oleme nüüd oma kahe farmitöö peale kokku õppinud väga palju uusi asju, siis siin väike ülevaade milliste oskuste võrra Mari-Liis ja Henri nüüd rikkamad on:  Traktori ja kopaga sõitmine, lehmade söötmine ja nende eest hoolitsemine, suurte masinate õlide vahetamine ja (natuke) hooldamine, auto varuratta vahetamine ja hooldamine, järelkärude ja karavanidega manööverdamine, bobcatiga sõitmine, aiapanek, keevitamine, metalli käsitlemine igasugu võimalikel viisidel, meeletult suur tolerantsuse ja vastuvõtlikuse võime, võime korrata ühte väisitavad ja nõmedat tegevust 400 korda järjest :D

Puhkepäeval käisime ühte kaevanduslinna uudistamas

 

Mt. Isa

Kuigi kogemusi on palju juures ja oleme igati tublid ja toredad olnud, on sellest tühermaast siin ümber juba väike väsimus peal. Ootame Henriga juba mõlemad Melbourne’i naasmist kus ootavad meid toredad sõbrad ja pere. ja veel suure uudisena (  TRUMMIPÕRINNNNNN) MINU EMA JA VEND TULEVAD MELBOURNE’i JUBA 1. JAANUARIL!!!!!!!!! Selleks ajaks ei ole ma oma koduseid peaaegu aasta näinud ja Eesti shokolaadi igatsen kah :D Igatahes loen juba päevi!

Aga praegu lõpetan, luban järgmise postituse juba palju rutem teha :)

Adios Amigos!