Pühapäev on turupäev

Darwin.. linn, kuhu me omast arust kunagi ei pidanud tulema... siin me siis nüüd oleme. Darwin on Austraalia Põhja Territooriumi pealinn ning ühtlasi asub see ka kõikidest teistest populaarsetest linnadest ja vaatamisväärsustest väga kaugel. Sõitsime siia Julia Creek’ist maha peaaegu 2000 km, ning laupäeva pärastlõunal, kui kohale jõudsime, ei tundunud see üldse eriline koht. Isegi võiks öelda, et oli väike negatiivsuse maik suus, kuna olime midagi vingemat oodanud.

See kõik aga muutus pühapäeval.. ärkasime varahommikul ookeani ääres ning teades, et pühapäeval on palju turge Darwinis, otsustasime kaks nendest läbi käia ja veidi meelt lahutada. Hommikune laat/turg toimus kohas nimega Nightcliff. Autost välja astudes haaras meid kohe turu melu.. kaubeldi, söödi, joodi, lauldi.. mõnus oli. Vaatasime siis meiegi kõik pakutava kraami üle ning otsustasime omale midagi head lubada pärast sellist töösaagat seljataga.. Nii tegimegi..Haarasin endale ühest putkast suure pannkoogi maasikate ja mandlitega ning teisest putkast värske smuuti ning istusime maha muusikat kuulama. Mm.. seda mõnusat pühapäevahommikust tunnet on raske sõnadesse panna.. päike säras taevas, linnud laulsid, inimesed olid õnnelikud ning meie tundsime ennast vabana.. olime sellest juba kaua puudust tundnud.. Kuna päev läks liiga palavaks, otsustasime ennast järve äärde kosutama minna (Jah, järve. Kuigi Darwin on ümbritsetud ju ookeaniga, ei saa siin mitte kuskil ujuda, kuna ookeanis on soolaveekrokodillid ning meduusid, kes võivad tekitada väga tõsiseid kahjustusi ning lastele võivad olla surmavad).

Keset päeva saime kõne ka oma uuelt ülemuselt, kes meiega kohtuda soovis. Tegu on keskeas meesterahvaga, kes vähemalt esmapilgul tundus väga vaba suhtlemise ja muidu olemisega. Tundub, et ka meie meeldisime talle, kuna ta oli väga üllatunud, et oleme kohe nii valmis kõike tegema ja töötama. Meie uueks tööks saab olema umbrohu hävitamine suurtelt farmide karjamaadelt. Muud ma hetkel ei tea, seega sellest saan kirjutada alles siis, kui asi juba käimas on. Seda saame teha umbes 3-4 nädalat, kuid rohkem polegi vaja, sest siis on meil Aasia jaoks raha koos ja võime Austraalias töötamise täiesti lõpetada, kui soovime.

Aga turupäev jätkus.. iga pühapäev on Darwinis üks väga suur turg, mis toimub põhirannas. Me kumbki pole vist kunagi nii suurt liikuvad laata näinud kui see. Õhtuhämarusse oli üles seatud kümneid ja kümneid putkasid igasugu kunstiteoste, söökide, jookide, mänguasjade, muusikainstrumentide ja kõige muu vajalikuga. Lisaks oli sinna kogunenud ka palju esinejaid – tulepuhujad, klounid, muusikud jnejne.. Meile jäi  eriliselt silma üks bänd, mis koosnes trummarist ja didžeridoo mängijast. Nad tegid nii erilist muusikat, et kogu laada rahvas koguneski ainult neid kuulama kui nad mängisid. Drummar oli endale ehitanud 180 kraadise trummikomplekti ning teda jälgides jäi mulje, nagu oleks tal 6 kätt, et kõiki neid taldrikuid lüüa ning didžeridoo mängija oli omale kokku ehitanud pilli 4st didžeridoost mis kõik olid erineva kõlaga. Kokku moodustasid nad maagia. See oli tõesti üks harukordsemaid muusikaelamusi mida me eales kuulnud oleme. Õhtu lõpetasime Mindil’i rannas istudes, koos sadade teiste noortega, kes olid sinna kogunenud järjekordset hingematvat päikeseloojangut vaatama. Mulle hakkab Darwin aina rohkem ja rohkem meeldima. Või tegelikult arvan ma, et mulle meeldivad kõik ookeaniäärsed linnad.. või vähemalt peaaegu kõik. Ookean teeb vabaks..

Siinsamas Austraalia põhjatipus sinise taeva ja ookeani kaldal päikesetõusu vaadates tundsin, et olen õnnelik. Pärast oma kõiki paremaid ja halvemaid seiklusi siin mõistsin, et on ju kaks asja mida inimesed oma elus enim taga ajavad – armastus ja vabadus.. armastus elu vastu, inimeste vastu, et oleks inimene kes vastu armastaks jne.. ning vabadus ise ostsustada, tööd valida, elukutset valida, rännata, vabadus olla vaba.. mõistsin, et mul on ju need mõlemad olemas....