DARWIN & MANGO MANGO MANGO

Nonii.. eelmisest postitusest on möödas jälle üle kuu aja ning vahepeal on nii palju  toimuda jõudnud.

Pärast viimast postitust, kus nautisime Darwinit, alustasime uuesti tööga. Kuigi pärast eelmist äärmiselt ebameeldivat töökogemust lubasime üksteisele, et enam kunagi cattle station’isse ei lähe (ing.k. suurte karjamaadega lehmafarm, mille suurus ulatub tuhandetesse ruutkilomeetritesse), leidsime end loomulikult tagasi sealt. Seekord aga, oli tegemist palju meeldivama tööga – weed spraying(ing.k. umbrohu hävitamine). Sõitsime päevast päeva ringi ATV-dega, kaasas anum vastava kemikaaliga ning otsisime taime nimega Parkinsonia. See taim on Austraaliasse tulnud Põhja-Aafrikast ning kasvab veekogude ümber, aga kuna selle tihedus on nii suureks läinud, ei pääse loomad paljudes kohtades enam veekogudele ligi ning surevad, seega on vaja seda veidi vähendada.

Meie tiimis oli kokku 6 inimest – saksa arhitekt, briti balletitantsija, kohalik aborigeenipoiss ning meie ülemus Murray –  vot milline kirju seltskond, aga täpselt see  mida vaja pärast vastikut kogemust kohalikega. Päeval vurasime kõik ringi jõesängides ja roomasime põõsastes ning õhtud möödusid alati maitsva söögi, punase veini ning väga mõnusa ja intelligentse seltskonnaga jutustades. Kokku tegime seda vahvat tööd Newcastle Waters’is 16 päeva ja olime väga rahul.

 

Meie umbrohupihustajate tiim

Kui see töö läbi sai, sõitsime tagasi Darwinisse ning võtsime mõne päeva puhkamiseks. Lisaks nägime üle pika aja jälle oma kalleid hollandi sõpru Jossi ja Martijni, kes saabusid just samal öösel Balilt ning tulid esimese asjana kohe meid vaatama. Kes mäletab, siis reisisime nende kahega kokku poolteist kuud Cairnsis ja mujal idarannikul, ning ei olnud üksteist näinud pea 3 kuud. Kui aus olla, siis ei olnud me kumbki Henriga kindlad, et oma sõpru siin Austraalias uuesti näeme, seega jällenägemise rõõm oli väga väga  suuuuuur :) Veetsime terve päeva nendega üksteist surnuks plärisedes, sest vahepeal on ju nii palju toimunud.  Kahjuks aga, leidsid poised omale kohe samal päeval uue töö mangofarmis ning tahtsid, et me kõik neljakesi sinna läheksime, kuid mina ja Henri olime otsustanud veidi puhata ja rahulikult uut sobivat töökohta otsida. Vetsime oma esimese ja viimase õhtu jällegi kõik koos Mindli ranna turul head muusikat kuulates ning järgmine hommik ärkasime juba kell pool 6, et sõbrad teele saata. Jälle üks hüvastijätt, jälle kurbus.. nii ta läheb kui reisid. Seekord, aga olen täiesti kindel, et kohtume oma teekonnal veel. . . Austraalia on tegelikult palju väiksem kui ta tundub .

Meie jätkasime oma puhkusega Darwinis.. järgnevad päevad möödusid ujudes, raamatuid lugedes, kitarri mängides, head toitu süües ning kõiki Mindli ranna turge külastades. Kui veel turgudes rääkida, siis eelmine neljapäev oli viimane suur Mindli turg, vabanesime  Henriga töölt see päev varem kui tavaliselt ja sõitsime ruttu Darwinisse, et seda sündmust veel viimast korda näha. See kord oli atmosfäär eriti mõnus, sest kohale oli tulnud väga palju inimesi ja hämaruse saabudes oli oodata ilutulestikku. Võtsime kohad sisse oma lemmiku artisti juures –  multitalentne didžeriduu mängija ning trummar ning nautisime täiega. Mul on kahju, et ma ei suuda edasi anda seda mega vinget meeleolu mis seal nende esinemise ajal valitses. Inimesed tantsisid ja plaksutasid rütmi kaasa, kohalikud aborigeenitüdrukud olid kogunenud kõik kokku, et kogu rahvale oma tantsu näidata. Oli näha, et nad olid väga närvis ning käitusid nagu väiksed lapsed, lükates üksteist rahva ette ning siis jälle tagasi joostes ja itsitades. Seda oli naljakas vaadata, aga lõpuks nad ikkagi võtsid ennast kokku ja tantsisid kogu rahvale muusika saatel oma tantsu, milleks oli põhimõtteliselt tagumiku väristamine, aga no see oli selline väristamine, et ükski valge inimene seda küll järgi ei suudaks teha.

 

Emdee - Didžeriduu onu ja trummar

Üks ilusamaid päikseloojanguid maailmas on kindlasti Darwinis

Didžeriduuonuga - Mega!

Armastan oma elu! 

Bändi esinemiste vahepeal võtsime omale värsked puuvilja smuutid ning läksime istusime rannale ilutulestikku vaatama. See tekitas jälle selle kirjeldamatu õnnetunde mis reisides tekib ikka ja jälle, kui oled kuskil kaunis kohas või väga heas seltskonnas ning tunned kui imeline on elu! Darwin on vaieldamatult üks minu kõige lemmikumaid kohti Austraalias ning siia tulemine oli üks parimaid otsuseid.

Nüüd aga jõuan oma sündmuste kirjeldamisega täitsa lähiajalukku, ehk siis meie viimane seiklus – uue töö saamine (JÄLLE). Enamik eestlasi tuleb Austraaliasse fruit picking’ut  (puuvilju korjama) tegema, kuid meie tee on meid siiani sellest aina kaugemale ja kaugemale viinud. Kuna meil on meie kokkulepitud tööaja lõpuni aega veel üks kuu, ning mina tahtsin hirmsasti proovida kuidas oleks mangosid korjata, siis võtsimegi ette oma viimase tööseikluse  milleks sai mangode korjamine. 

Eelmine teisipäev sõitsime Darwinist 50 km lõunasse, kohta nimega Acacia Hills, kus asub suur mangofarm Cheeky Mango. Alguses kohale jõudes oli vaatepilt jahmatav. Magamistubadeks on toodud kaks suurt merekonteinerit (need samad kus ehitustöölised objektidel sees elavad) ning nende sisse pandud elama 9 inimest. Kuigi kõik inimesed siin on väga väga toredad ning oleme omale uusi vahvaid sõpru saanud, on siiani tunne nagu me oleks hiinlased kilukarbis. Meid on siin kokku 22, ning meie kõigi peale on ainult üks pliit, kaks külmkappi, 1 dush ja ainult 1 pesumasin, kus saab oma riideid pesta ainult 2 tundi päevast. Selgutuseks lisan siin kohal  ka, et mangode korjajad peavad päevas vähemalt 3 korda dushi all käima, kuna mangodest pritsib sappi mis on nahale väga halb ja kõrvetab. Selle vältimiseks tuleb 2 korda päevas riideid vahetada, iga õhtu oma riideid pesta ning enne tööd, lõuna pausil ning pärast tööd dushi all käia. Kujutage nüüd ette, kuidas 22 inimest  peavad iga päev hakkama saama sellistes tingimustes.... aga öeldakse, et inimene harjub kõigega.. nii ka meie. Oleme nüüdseks juba 10 päeva suutnud siin niimoodi hakkama saada ning ära minema veel ei kipu. Kuigi meie ülemused ei ole kohe üldse kenad inimesed on siinne seltskond nii tore, et loodan veel 3 nädalat vastu pidada. Selle töö positiivne pool on muidugi ka meeletus kogustes tasuta maailma parimad mangod, mida me iga õhtu siin kõik koos mugime. Alguses pandi mind ja Henrit hoopis mangode pakkijateks, aga kuna pakkijad said päevad teha maksimum 6 tundi, ning eelmistest töökohtadest olime meie harjunud 12 tegema, siis palusime ennast üle kanda korjajateks ning saame nüüd jälle teha  ca 10 tundi päevas. Lisaks sellele on pakkijatel pidevalt 2 ülemust kõrval vingumas ja õpetamas ning seda ma ei kannata.

 

farmi rahvas

Päris reisi alguses kirjutasin ühes oma postituses hiinlastest ja sellest kuidas nad Euroopa rändurite jaoks paljud töövõimalused ära rikuvad, kuna on nõus palju väiksema palga eest töötama. See farm on hea näide sellest, kui suur on vahe hiinlaste ja Eurooplaste vahel, kahjuks. Nimelt on meie tunnipalgaks siin 21.09 taala. Kuna suur osa meie kolleegidest on prantslased, kes ei räägi väga hästi inglise keelt, pakuti neile algusest peale ümbrikupalka 15 taala väitega, et see on lihtsam ja parem neile endile. Tegelikkus on  see, et kuna rändurid saavad kogu oma maksu 100% ulatuses tagasi, ei ole see kuidagi parem kui 21.09 taala tunnis. Kui mina ja Henri, kes me nüüdseks juba Austraalia maksusüsteemist ja sellega seosnevatest seadustest väga teadlikud oleme, tulime siis me olime peaaegu ainsad kes oskasid väga hästi inglise keelt ning kellele ümbriku palka ebaseaduslikult ei pakutud. Selgitasime süsteemi ja teistele ning kõik otsustasid ikka seadusliku variandi kasuks. Paar päeva hiljem, aga tulid siia asiaadid, kellele ei räägitud isegi mitte legaalsest palgast vaid öeldi lihtsalt, et palk on 15 taala sulas kätte ja kõik. Nemad olid sellega muidugi kohe nõus ning kuulsid meilt õiget varianti alles palju hiljem. Lisaks sellele oleme meie (eestlased, sakslased, itaallased ja osaliselt ka prantslased) omale palunud koguaed paremaid ja puhtamaid tingimusi siin elamiseks ning oleme need ka saanud. Kuid paar päeva tagasi pandi 4 hiinlast ühte väiksesse karavani elama, kus oli ainult 2 voodit. Kolmanda voodi ehitasid nad omaenda kohvritest ja neljas... mul pole õrna aimu ka kus neljas magab. Totter on aga see, et me kõik peame oma ööbimise eest siin maksma 10 taala öö. Hiinlased aga ei ole piiksugi teinud ei elamistingimuste ega töö suhtes. Lihtsalt lepivad ja töötavad nagu liinitöölised ilma vingumata. Seda on hämmastav jälgida kuidas nad nii leplikud kõigega suudavad olla. Nende jaoks on tabu öelda kõva häälega seltskonnas, et nemad on milleski head või et nemad väärivad paremat. Nii on kultuur ja nii on neid kasvatatud.

Üleeile saime oma esimese vaba päeva kuna öösel oli olnud suur äikesetorm ning kui vihma sajab siis ei saa mangosid korjata. Seega hommikul kell 7 äratas ülemus meid oma käreda häälega ülesse ning teatas, et meil tuleb vaba päev ja ei pea töötama. Mõeldud – tehtud, hakkasime hommikust sööma ja olime õnnelikud et nüüd saab midagi vahvat teha. Kuna meie ühel kolleegil Davidil juhtus olema ka sünnipäev siis leppisime kokku, et läheme koos tema ja veel kahe kolleegiga Litchfield’i rahvusparki. Pool tundi hiljem tuli teade, et kuna maa hakkab kuivama, siis ikkagi peame töötama.. selle peale me lihtsalt põgenesime farmist.. me kõik viskasime selga oma esimesed ettejuhtuvad riided ning võtsime kaasa hunniku apelsine ja kaks karpi sardiine (kuna need olid esimesed asjad mis ette jäid köögis) ning lihtsalt jooksime autosse ja sõitsime minema. See oli päris naljakas hetk.. 5 täiskasvanud inimest põgenesid ülemuste eest itsitades nagu väikesed lasteaia lapsed, keda kasvataja mööda aeda taga ajama peab. Õnneks ei tulnud meil sellest mingit tüli ning ülemus leppis meie otsusega minna, mis tal muud üle jäi :D.  

 

Austraalia- Itaalia - Saksamaa - Eesti

Florence'i kosk

Lõputu vihmamets

Kutid

Kadunud linn

Litchfield oli imeline! See on ilmselt üks ilusamaid rahvusparke kus ma kunagi käinud olen. Külastasime Florence ja Wangi koski ning Buley rockpoole (ing.k. looduslikult tekkinud kivibasseinid). Poisid hüppasid kõige kõrgema kose otsast ca 20 m kõrguselt vette ja olid omadega väga rahul. Võiksin sellest päevast nii palju kirjutada, aga siis muutuks see postitus väga pikaks, seega lisan mõned toredad pildid, et edasi anda selle koha atmosfääri.

Kuna elu on näidanud, et homne päev võime me olla juba teises Austraalia otsas ja teha hoopis midagi muud, siis ei julge ma enam väga siin meie tulevikuplaanidest rääkida, aga kui kõik läheb esialgse plaani järgi, siis 1. Detsember pakime oma 7 asja ja alustame sõitu Melbourne’i suunas. Plaanime külastada Alice Springsi ja seda kauaoodatud Ulurut (Ayres Rock’i) ning ka Adelaide’i. Kui mitte varem, siis hiljemalt jõuludeks oleme tagasi oma “kodulinnas” kust see kõik alguse sai. Etteruttavalt võin ka öelda, et 29. Jaanuar jätame Austraaliaga hüvasti ning lendame Balile, kust saab alguse meie Indoneesia - Aasia retk.