Mõtisklusi viimase aja sündmustest

Vihmahooaeg hakkab vaikselt saabuma... ma ei ole kunagi elus näinud niimoodi äikest kaugelt tulemas kui siin – kujuta ette: seisad lihtsalt oma farmimajakese ees ning vaatad sügavasse, tumesinisesse taevasse.. ümber sinu taevas  sähvivad välgud ning kõuemürin kostub juba päris lähedalt... sinu peakohal veel ei saja, aga kohe kohe hakkab. Mõnus! See on üks nendest hetkedest, mida kohe kuidagi fotokaameraga edasi anda ei saa. Kuna suvi on juba peaaegu kohal, on ka soojakraadid vaikselt igal pool 40-ni küündimas... kuulsime isegi, et Austraalia keskel võib kuni 50 kraadini välja minna. Igatahes meie sõit läbi Aussi sisemaa alla Adelaide’i ja Melbourne’i saab huvitav olema. Hetkel ootame pikisilmi juba minekut, sest siin üleval on ikka väga palav ning natuke on juba üle visanud see, et kui hommikul ärkad ja paned selga värsked riided siis 5 minutit hiljem higi voolab nii et ei saa üldse olla.. siis mõtled, et läheks ja võtaks ühe värskendava dushi. Aga loomulikult pärast dushi alt välja astumist ei lähe mööda 10t minutitki, kui juba on keha kattunud veekihiga ja kõik, mida puudutad, kleepub sajaga. Tööl olles ei pane seda tähelegi, sest kõik on ju sellised ning siis on küll jube tervislik tunne, nagu teeks hästi palju ja liigutaks ennast veel rohkem. Kuid kui oled plaaninud veeta ilusa päeva linnas, siis on see veidi häiriv küll.

Senini on aga põhjarindel Darwini lähedal suhteliselt muutusteta, töötame viimaseid päevi mangofarmis ja oleme rahul. Vahepeal jõudsime küll farmi vahetada, aga töö jäi samaks. Meie endises farmis olid väga nõmedad ülemused, kes käisid meil kõigil päev läbi järgi ja ähvardasid, et lasevad meid lahti kui me kiiremad ei ole. Kuna meil juba üksjagu kogemust seljataga, siis ei jäänud me seekord ootama ning näitasime neile, et nende töö ei ole siin maamunal ainuke – tulime tulema. Veetsime veel ühe väga mõnusa õhtu oma farmikaaslastega meie ärasaatmispidu pidades ning järgmine päev veel mõndadega Litchfield’i rahvuspargis ujudes ning oligi juba varsti aeg hüvasti jätta.  Praegu oleme uues farmis kus on kõik tingimused palju paremad kui eelmises ning mis kõige tähtsam – meil on väga tore ülemus. Hakkasin mõtlema eelmisest farmist lahkudes, et kumb on siis ikkagi tähtsam , kas hea seltskond tööjuues, aga karjuv ülemus ja pinge pidevalt töötades või hea ülemus aga mitte nii lähedased töökaaslased. Minul näiteks oli sealt väga raske lahkuda, kuna mind jäi kummitama mõte, et olime omale just nii imetoreda seltskonna leidnud ja ühe perena kõik koos töötanud ning nüüd me läheme ära, kuigi me saaks veel koos 3 nädalat töötada. Nüüd hiljem saime teada, et teises farmis lõppeb töö juba kaks nädalat varem, seega kui me oleks hambad ristis nende inimeste pärast jäänud siis oleks meil kõik koos vaid mõni lisa päev olnud, seega oli otsus sealt lahkuda ainuõige. Henri arvab, et tänu oma lahkumispeole saime me nendega palju lähedasemaks kui igapäevarutiinis edasi töötades... ilmselt pean temaga nõustuma. Aga igatahes, enne seda lõppresultaati teadmist vaevasin ennast selle küsimusega mõned päevad, et kas ikka oleks pidanud jääma...? Jõudsin järelduseni, et kui ikka endal on nii tugev tunne sees, et asi on vale, siis ei saa millegi või kellegi pärast teha midagi mis endale tegelikutl kahju teeb. Nii lihtne on ju mõelda, et oh jess leidsin endale toredad inimesed kellega hängida ning nüüd jäängi nendega... ning seal juures ennast unustada. Tegelikult me ju reisime ikkagi oma reisi.. kogeme oma ning seda ei tohi unustada. Lisaks sellele olen ka nüüdseks omal nahal kogeda saanud, et mõned inimesed on sõpradena mega toredad, kuid töökaaslastena on nii palju asju mis häirib.  Aga see vist käibki iga inimese elus nii.. teismelistena oleme kõik vinged gängiliikmed ja kleebitud oma sõprade külge, kuid kui see periood läbi saab siis hakkame iseennast otsima otsima... seda me Henriga mõlemad siin Austraalias praegu teemegi.  Etteruttavalt võin ka öelda, et nüüdseks on pooled meie eelmise farmi inimestest lahti lastud, lisaks ei ole paljudele korrektset töötasu makstud ning neid, kes tegid seda tööd 2. Aasta viisa pärast, on ähvardatud farmipäevade mitteandmisega, ehk siis kogu see aeg oleks sel juhul nende jaoks täielik ajaraisk olnud. Nii kurb on vaadata kuidas nii paljud farmerid ränduritel (eriti nendel kes keelt väga hästi veel ei räägi) lihtsalt naha üle kõrvade tõmbavad ja tihtipeale on raske tostada oma õigust. Paljud üldse ei teagi mida siis teha, kui ülemus raha ei taha maksta ja lepivad sellega. Üks kogemus mida siin endale kinnistada olen saanud, on enda eest seismine tööandja ees. Oleme kokku puutunud igasuguste karvaste ja sulelistega ning olen õppinud, et tuleb olla väga konkreetne ja mitte järele anda kui on vähimgi kahtlus mõne inimese suhtes.

Mangolased

Austraalia reis on nagu mäng. Saame tööle ja töölt lahkuda nii imelihtsalt. Nagu harjutaks päriseluks :D

Me armastame mangosiiiiid :D

Reisimise juures on see hüvastijätmine ikka üks päris oluline osa.. kui seda ei oska, siis on reisimine väga raske. Mina alles õpin... ilmselt on asi selles, et minu teele satuvad lihtsalt nii mega vinged inimesed ;)  Näiteks oli meil seal üks itaalia poiss nimega Valerio, kes on mööda ilma ringi reisinud 10 aastat. Jah, KÜMME aastat! Ta on elanud ja reisinud kõikides riikides mis jäävad Itaalia ja Austraalia vahele, oskab rääkida veidi hiina keelt ja on üldse üks väga haritud noormees (ainult 29 aastane). Siis oli meil seal üks naine (57) oma kahe pojaga Gold Coastilt. Ka nemad on kõik terve ilma läbi reisinud. See naine rääkis meile, kuidas ta mööda Euroopat rattaga ringi seikles, endal ainult paariaastased lapsed vankris taga. Uskumatu, imeline inimene! Lisaks vajavad veel eraldi väljatoomist ka üks 30 aastane poolatar, kes töötas Saksamaal panga tegevdirektorina ning 25 aastane prantsuse noormees, kes Brüsselis pangas töötas. Kui nendega eraldi rääkisin ütlesid mõlemad, et naudivad oma elu siin Austraalias palju rohkem kui kodus ning samale alale ilmselt tagasi ei lähe. Kui ma nüüd siin neist kõigist rääkima hakkaks, siis läheks see blogipostitus jällegi väga pikaks, aga need inimesed näitasid mulle, et elu on imeline seiklus ja kunagi ei ole millegi jaoks liiga hilja. Tuleb ainult ise olla piisavalt pealehakkaja ning mitte liiga palju ette mõelda ja pabistada.

Darwinis taaskohtusime ka oma kallite hollandlaste Josi ja Martijniga. Nemad käisid vahepeal Balil ning tagasi tulles oli Jos nii armunud ühte Šveitsi tüdrukusse, et ei suutnud enam normaalselt elada. Poisil oli pea ikka väga pilvedes ning kuna ei tema, ega meie seda kaua ei kannatanud siis võttis ta üsna pea spontaanselt pileti Vietnami, kuhu tema südamedaam oli sõitnud, et teda uuesti näha. Kuna meie farmist lahkuse päev sattus nende vaba päevaga samale ajale läksime jällegi Litchfieldi ujuma ja puhkama. Seekord oli meie eesmärgiks olla seal nii kaua, et jõuaksime ära näha päikeseloojangu. Pärast päevast ujumist erinevates koskedes seadsime ennast sisse ühe kaljunuki peale, lõime kokku külmi siidreid ja mängisime kaarte ning vaatasime imeilusat päikeseoojangut laskumas üle vihmametsa.  Sel hetkel mõtlesin, et mul on ikka väga vedanud, et mul on võimalus olla siin koos nende inimestega. Josi ja Martijni näol oleme omale kindlasti leidnud sõbrad terveks eluks. Oleme nüüd Henri ja Martijniga väga põnevil, et mis järgmiseks saab ning kas Jos tuleb tagasi üksi või kaksi.. või äkki ei tulegi. Igatahes pöidlad pihku!

Nüüdseks on meie kodust lahkumise päevast möödas täpselt 9 kuud ja 7 päeva. Austraalias on kokku jäänud veel kaks ja pool kuud... oleme oma töötamistega lõpusirgel.. nii paljust on juba läbi käidud, kuid samas nii palju on veel ees. Ka reisil on meie tujud, olekud ja omavahelised suhted nii iseenda, üksteise, kui sõpradega käinud üles-alla. Kuna pingeline tööperiood on lõppemas, siis saan juba vaikselt kokku võtta, et kõige pingelisem aeg Austraalia jooksul olid ilmselt 5.-7. Kuu. Siis sai murtud meie austraalia selgroog, samalajal olime ju töötamas seal jubedas aiaehituskohas .. seega pinged kuhjusid iga päevaga. Praegu kõik parem kui kunagi varem..pinged lahenenud, hea töö mis on ka lõpusirgel jam is kõige tähtsam, selle tööperioodi lõpuga lõpetame üleüldse töötamise vähemalt järgmiseks 15ks kuuks ning läheme rändame ja harime oma vaimu. Lisaks saan tagasi vaadates nii paljudest asjadest paremini aru, ning olen endale tõestanud, et saame igas olukorras hakkama, mis ka ei tuleks. Juba järgmine nädal ajame oma kallile Pajerole jälle hääled sisse ning võtame suuna lõunasse. Darwin on kaugeim koht Melbourne’ist kuhu omadega siis välja jõudsime. Kahtlemata oli siia tulek parim üks parimaid otsuseid mis me siin üldse vastu võtnud oleme, kuid nüüd on aeg hakata tagasi minema.  Üks päev küsis Henri minult, et mis siis on minu lemmikud kohad aussis ning kuigi ma veel ju Alice Springsis ja Adelaide’is käinud ei ole, võin kindlalt öelda, et nendeks on Cairns, Byron Bay, Darwin ja loomulikult meie kallis Melbourne. Henril on kõik sama va. Darwin, miskipärast talle see linn nii suurt muljet ei avaldanud :D.

PS : kui seda blogipostitust kirjutama hakkasin ei teadnud ma veel, et meie sõbrad farmist tegid meile üllatuse ja tulevad koos meiega Ulurule ja sealt Adelaide’i :))))) juhuuu, hea, et ma nutma ei hakanud kui seda kuulsin.. seiklused jätkuvad sama hoogsalt edasi. Sellest tuleb kindlasti üks väga vinge kõrbesõit.

Kallistused kõikidele kodustele!