Pühapäev, 31. jaanuar 2016

Tagasi Indias !


Tere blogi... möödas on umber 10 kuud minu viimasest postitusest. Wow..aeg ikka lendab kiiresti. Viimati kui postitasin siia, olin omadega Indoneesias, just suundumas Indiasse ning tookord otsustasin, et ei soovi oma India kogemusest siia kirjutada. Nüüd, aga teen seda meeleledi :).

Olen tagasi kohas, millel on minu südames väga eriline koht – India, Shri Kali Ashram. Olen siin tegelikult juba pea 3 nädalat olnud, aga lihtsalt ei ole varem mahti saanud kirjutada, seega proovin nüüd veidi oma mõtteid ja sündmusi kirja panna.
Jaanuar – veebruar on Indias tipp-hooaeg, turiste on palju ja kauplemine on igal pool täies hoos. See annab tunda ka ashramis, sest kui eelmine aasta olin siin vahetult enne monsooni algust ning meid oli kõige rohkem ca 70 ja kõige vähem ca 12, siis kui seekord takso pealt maha astusin tabas mind kerge šokk... meid oli siin 120+ õpilast. Ahsram kubises inimestest ja jutuvadast, kuid inimesi kelle kohe ära tundsin oli vähe. Kuigi sees oli hea tunne tagasi olla tundsin, et ei ole kohe valmis sellesse mäsusse sisse hüppama ja uute inimestega tutvuma. Hoidsin alguses suhteliselt madalat profiili.. tegin joogat ja õppisin palju omaette... teen seda siiani, aga nüüdseks on meil välja kujunenud juba omad väiksed sõprusringkonnad kellega on tore vabadel päevadel aega veeta.  Loomulikult oli ka väga südant soojendav näha õpetajaid... olen tagasi kodus.
Pink palace ( ing.k. roosa palee) -meie majake

Kuna paljud on küsinud, et kuidas minu kursuse kava välja näeb, siis siin on lühike kirjeldus: Hommikul kell 8 on kerge hommikusöök ning 08.30 algab päev ajurveeda kõndimismassaažiga. Võtame paaridesse ning põhimõtteliselt kõnnime üksteise peal kindlat tehnikat kasutades ja energiapunkte stimuleerides. See valmistab keha ette kogu päevaks ning annab mõnusalt energiat. Seejärel pooltel päevadel nädalast on kohe otsa hommikujooga ja pärast seda mõni loeng ajurveeda meditsiinist, anatoomiast, massaažitöötuba vms. Kell 1 on lõuna ning seejärel paus. Kell pool 4 algab õhtune jooga, mis kestab 3 tundi... kui sinna otsa panna veel lõpu Shava asana (lõpulõõgastus), siis ongi juba kell 7 ja õhtusöögiaeg käes. Kell 8 õhtul algab loeng mis ametlikult kestab 22.00ni, aga kui teema on väge huvitav, või kui meie ashrami peaguru Bhagavan isiklikult kohal rääkimas on, siis tavaliselt keegi enne südaööd või isegi 01.00i magama ei saa.
Õppimine on igaühe oma asi ning see toimub vabast ajast, ehk siis lõunapausil või varahommikul enne hommikusööki. Samas ei ole mitte ükski tund kellelegi kohustuslik ning kui ma tunnen, et soovin rohkem lugeda ja tantra õpingutele keskenduda, siis võin vabalt mõned hommikused tunnid või loengud vahele jätta ja rahulikult oma toas lugeda. Õhtused loengud on minu jaoks enamasti kõige tähtsamad, sest arutlusele tulevad teemad nagu jooga ja tantra olemus ja ajalugu, meditatsioon ja identiteedi kujunemine, Dhrama, Artha & Kama või mõni muu selline teema. Need on väga suured loengud ja tihtipeale raputavad nii mõnegi inimese korralikult läbi, sest meie õpetajad näevad väga hästi läbi inimeste iseendale loodud illusioone ning oskavad neid kahjuks või õnneks purustada, näidata elu teisest perspektiivist ning avada silmad tegeliku olukorra nägemiseks.

pingeline õppimine ajurveeda loengus :D
 
Lisaks loengutele, on kord nädalas ka Bhajan. See on traditsiooniline mantrate laulmine. Meil käivad seda tegemas profesionaalsed Brahmanad (kõige kõrgemast seisusest ((preestrid))pühad muusikud, kes on terve elu muusikat ja pühasid tekste õppinud)  Kuigi templites on see palju tõsisem ning püham traditsioon, siis meile on see rohkem nagu meelelahutus, et näeksime rohkem India kultuuri ning integreeriksime seda oma ellu kuniks siin oleme. Seega on ka mantrad kohandatud meie jaoks veidi kiiremaks ja rõõmsamaks, et inimesed saaksid kaasa laulda ja tantsida. Bhajani õhtud on alati tõeliselt lõbusad ning loovad õhku väga tugeva energia.
Viimaseks traditsiooniks, mida meil siin läbi viiakse on Puja, mis tähendab pühistsustseremooniat, aga sellest ma siia lähemalt ei kirjuta. Kui kedagi huvitab lähemalt, siis võin sellest rääkida, kui tagasi Eestis olen :).
Nädalas korra on ka rannaharjutuste päev, kus õhtuse 3-tunnise jooga asemel koguneme rannas ning teeme füüsilisi harjutusi, seisame peapeal, kätel ja teeme muidu pulli. Pärast paari tundi ja füüsilisi harjutusi selle kuuma käes on inimesed nii ära küpsenud, et niipea kui tund läbi saab on võidujooks vette garanteeritud. Kuigi peab mainima, et kuna ilmad on päris “soojaks” läinud, ei ole sellest 28-30 kraadisest veest ka enam kasu :D

Igal nädalal on meil 1 vaba päev ning kuu lõpus suisa 1-3. Eelmisel kolmapäeval otsustasime rentida rollerid ning minna ühte rahvusparki avastama. Mõeldud – tehtud. Saime kokku 6 inimest ning sõit võis alata. Siinne loodus on imeilus ja lopsakas.. igal pool kasvavad banaanipuud ja loomulikult meeletult, no ikka meeeeeeeeeletult palju palme. Rahvuspargis jooksid ringi ahvid ja lendasid ilusad värvilised linnud ja liblikad. Teoorias on seal ka jaaguarid, vesipühvlid ja muud eksootilisemad loomad, aga neid peab vaatama minema kas varahommikul või õhtupoole. Meie, aga sattusime sinna täpselt päevaajal kui kõik loomad hambad laiali põõnasid. Ilus ja rahulik oli seal sellegipoolest. Matkasime mööda džunglit, ronisime puude otsas ja ujusime jões. Indias  käivad naised ujumas riietega, seega pakkusime me kohalikele külaelanikele kõvasti kõneainet kui lihtsalt jõeääres oma riided seljast viskasime ja bikiinides vette ronisisme. Lõuna- Indias ookeani ääres on kohalikud harjunud ja see ei ole halb asi, aga põhjas või Gangese ääres vaadatakse sellele viltu. Olen õppinud, et Indias tuleb kohalike kombeid austada, muidu võib suuri pahandusi tulla.

Chaudi - imeline India väikelinnake :D


meie väike reisiseltskond - Holland - Eesti- UK- Jordaania





 
Lõunaks jõudsime Palolemi, mis on siinne põhiline koht kus turistid aega veedavad. Seal on põhilised turud ja palju palju erinevaid restorane mis on kõik ülehinnatud :D. Turistidele vaatamata on Shri Kali inimeste üks lemmikuid söögikohti just Palolemis ning seal ka meie oma peatuse tegime.  Õhtuks jõudsime tagasi oma ashrami kanti, istusime maha Peace Garden’i ( ing. k. rahu aed) nimelisse söögikohta, ning vaatasime päikseloojangut. Oli imeline päev. Päikseloojangud on minu arvates Indias väga erilised, sest õhuniiskuse tase on siin niivõrd kõrge, et kui päike loojub, muutub see tume oranžiks ja palja silmaga päiksesse vaatamine ei ole probleem. Igaõhtune värvide mäng on väga kaunis ning tekitab sellise rahuliku atmosfääri. Tavaliselt on päikseloojanguks tuul raugenud ja kõik võimalikud loomad ja linnud vaikseks jäänud... Kuna mina ja mu sõbranna Jordaaniast pidime oma roller ära andma, ootas meil ees väike jalutuskäik tagasi ashramisse. Väljas oli juba täiesti pime nii, et pidime kasutama oma taskulampi, et liiklejad meid näeks. Ühel hetkel tulid meile vastu India naised, kes täiesti lampist tardusid paigale ja karjatasid. Seejärel suunasid nad oma valguse asfaltile kus oli MADU... täpselt otse minu ees ca 2 meetrit eespool... kui nemad ei oleks seda märganud, oleks kumbki meist ilmselt talle peale astunud. Igatahes oli see elamus omaette. Olin kusjuures paar päeva enne seda just Reemile öelnud, et tahaks madu näha :D ehk siis tasub oma soovidega ettevaatlik olla.. tihtipeale lähevad nad üsna kiiresti täide :).

Minu vahva sõbranna Reem
Umbes nädal tagasi oli täiskuuöö... meie elukoha inglise keelne nimi on Turtle beach( ing.k. “kilpkonnarand”) ning seda sellepärast, et juttude järgi pidavat iga aasta jaanuaris täiskuuööl kilmkonnad rannale pesa tegema tulema. Seadsime siis meiegi sammud rannale nii päev varem kui ka samal ööl, kuid kilpkonni me ei näinud. Võimalik, et ajasime nad oma kisaga sealt lihtsalt ära. Igatahes otsustasime selle asemel minna ujuma. Päris mõnus kogemus on täiesti pimedas öösel minna öökeani, kui sa ei näe kuhu astud ja millal sügavaks läheb. Ulpisin lihtsalt vees ning vaatasin kuidas tähed ja kuu täitsid seilge taeva oma valgusega... kusagil kaugel paistsid mäed ning rannal oli näha palju palju palmipuid... see hetk oli täiuslik.
Pean kirjutama siia veel ühest asjast, mis minu jaoks on mega vahva India juures. Nimelt süüakse siin KÄTEGA! Loomulikult kui tahta saab noa ja kahvli ja kõik muu endale võtta, aga milleks?! Minu meelest on kätega söömine nii palju intiimsem kogemus, sest siis ei ole mingi metallist asi sinu ja toidu vahel. Võiks ju arvata, et India on mega must ja räpane ning siin on palju pisikuid – absoluutselt tõsi, aga kuna siin süüakse kätega tähendab see, et inimesed pesevad ka oma käsi palju rohkem kui seda tehakse läänemaailmas. Aga see ei ole veel kõik, lisaks kätega söömisele ei kasutata siin ka vetsupaberit. Selle asemel on siin sellised asjad nagu bum guns ( ing.k. need väikesed dushid, mis tualettides on) Indialased traditsiooni järgi kasutavad ka lihtsalt oma vasakut kätt selleks, aga ma ei tea kui tõsi see enam on. Minu meelest on kõik sellised väiksed veidrused üleüldiselt mega lahedad ning üritan ikka võimalikult palju kohalikku ka oma igapäeva integreerida. Ka endal on huvitav näha kus on minu taluvuse piir, hetkel seda veel näha pole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar