reede, 5. detsember 2014

4000 kilomeetrit ja õppetund inimsuhete kohta

Kui me Henriga Austraaliasse tulime, oli minul isiklikult kaks soovi, mida tahtsin väga teha. Nendeks olid sukeldumine Suurel Korallrahul ning teine oli Uluru külastamine. Olen nii lugematuid kordi näinud selle suure punase kivi pilti National Geographicutes või mujal loodusdokumentaalides ning alati mõelnud, et see peab midagi väga võimsat olema, oligi...

...Siluett sellest moodustisest hakkas paistma juba mõnikümmend kilomeetrit enne kohale jõudmist ning Henri küsis mult autos: "Nonii, kas sa oled õnnelik, et me siia tulime?" mõtlesin hetke ning vastasin naeratades:  "Väga!". Jõudsime kohale täpselt päikseloojanguks ning otsustasime esimene õhtu kohe mitte kivi juurde minna, vaid seda kõrvalt jälgida ja omale veel valges mõnus puhkepaik sisse seada. Isegi õhtul kell 6 oli tunda, et päike kõrvetab väga tugevalt, Darwiniga võrreldes olime kui teises maailmas. Enam polnud seda sooja ja niisket kasvuhoonetunnet vaid nüüd oli kuiv ja kõrvetav.
Puhkekoha leidsime rahvuspargist väljapool asuvates põõsastes, kuhu oma autod osavalt ära peitsime ja telgid üles seadsime. Leidsime oma lähedalt ka 3 saksa rändurit kes kõrbest leitud skorpione grillisid. Pidavat hästi maitsema.
Skorpionitest ma kahjuks pilti ei saanud, kuid see tegelane poseeris mulle küll rõõmuga :D
 
Selleks õhtuks olid meie reisiseltskonna omavahelised pinged oma haripunktis. Meie suure rahakotiga austraallane ei olnud enam üldse nõus magama kõrbes telgis vaid ainult tasulistes kohtades kus oli ilus niidetud muru. Et oma tahtmist saada, üritas ta veenda kõiki teisi, et kõrbes on mürgised maod ja ämblikud ja see on ikka väga ohtlik seal olla. Kuna kõik ülejäänud reisiseltskonnast olid väga range eelarve peal mis oli niikuinii juba lõhki, siis seekord ei andnud nad järgi ning läksime ikkagi kõrbesse telkima. See aga tegi austraallase passiivseks ning ta näitas välja igal võimalikul viisil kuidas temale ei sobi üks ja teine. Talle kohe kuidagi ei mahtunud pähe kuidas kõik teised ei taha raisata iga õhtu alkoholi peale ning maksta iga öö ööbimise eest kuigi neil olid ju omal telgid olemas ning kokkamisvarustus ka. Lõpuks läks asi nii jaburaks, et kui mina ja Henri juures olime, siis hoidis ta suu kinni, sest ta teadis, et meie oleme  juba aasta otsa igal pool matkanud ja maganud oma autoga ning tunneme sisemaad temast paremini. Kui meie aga lähedal ei olnud, siis kasutas ta ära teiste teadmatust ning rääkis igal vabal hetkel kui ohtlik ikka nii on sest maod võivad ju telki roomata ja üleüldse see ei ole ju mugav, võiks ikka resordis puhata ja basseinis päeva veeta, mitte lageda taeva all. Mulle lihtsalt ei mahtunud enam pähe kuidas saab üks täiskasvanud inimene nii ärahellitatud ja loll olla. Kui me oleme tulnud nii erilisse kohta esimest ja ilmselt ka viimast korda elus, siis tuleks ju võtta sellest kõik ja nautida seda nii nagu see on - st. telkida imeilusa tähistaeva all kõrbes, ise kokata meie kaasaskantaval gaasipliidil mitte koguaeg igast mega kallist bensiinijaamast  toitu osta. See ei ole maailma lõpp kui iga hommik dushi alla ei saa.
Ma olen küll väga tolereeriv ning kannatlik inimene, kuid selle väikse reisikese lõpuks oli mul elus esimest korda tunne, et ma ei taha seda inimest enam kunagi näha. Minu arvamust jagas ka Henri ning sellest tulenevalt otsustasime, et järgmine päev nendega jääb meie viimaseks. Kui alguses oli meil plaan kogu tee Darwinist Adelaide'ini kõik koos sõita, siis nüüd ei olnud see enam mingi variant. Ka Riccardol oli meie ärahellitatud austraallasest kopp nii ees, et ta võttis Alice Springsi tagasi jõudes lennu Perthi, kuna ta lihtsalt ei suutnud enam nii edasi reisida.

Järgmine hommik ärkasime juba 04.30 et jõuda päiksetõusukt kivi kõrvale pildistama, sest see kõige ilusam punane värv pidavat väljas olema ainult päiksetõusu ja -loojangu ajal.


Üks populaarsemaid tegevusi mille pärast enamik inimesi sinna üldse lähevad, on Ulurule ronimine. See kivimoodustis koos terve rahvuspargiga on aga aborigeenide kodu, neile väga tähtis koht, kuid inimesed väga sellele ei mõtle. 20ndal sajandil kui kivile ronimine oma populaarsuse tipus oli, lõid kivivallutajad sinna isegi oma lipukesi, nagu nemad oleks selle nüüd ära vallutanud. Minumeelest lihtsalt jabur. Tänu valgele inimesele jäid need aborigeenihõimud ilma oma kodust. Nüüd viimasel ajal on suurt viga märgatud ning seda parandada üritatud, seega tehakse suurt kampaaniat, et inimesed kivile ronimise asemel hoopis ümber kivi jalutaks, sest niimoodi on võimalik Uluru võimsust palju paremini kogeda. Seda tegime ka meie, see ring on 10,6 km pikk ning võtab aega, koos kõige vaatamise ja pildistamisega, ca 3 tundi. Lisaks on rajale väga huvitavad aborigeenide jutud kirjutatud mida saavad kõik lugeda. Tõepoolest, iga sammuga tundus mulle aina rohkem, et see on ikka üks väga võimas koht ja väga võimas kivi! Olen väga rahul oma valikuga ning siin kohal tahaksin südamele panna ka kõigile lugejatele kes on juba Austraalias või tahavad siia tulla  ning plaanivad Ulurule minna, ärge ronige kivi otsa. Uluru on püha paik ja nii lihtsalt ei ole sobilik teha. Näidake üles austust nii koha kui selle elanike vastu ning valige ümber Uluru kõndimine, mis on palju meeldejäävam kogemus.


Ulurule ronimise rada
 
Õhu saabudes otsustasime mina, Riccardo, Camille ja Dominik võtta kaamliekskursiooni kõrbes, et päikseloojangut veel meeldejäävamaks teha. Meile räägiti palju kaamlitest ning kõrbeloomadest, samuti ka Uluru tekkest ja kõikest sellega seonduvast. Soovitan väga.. pärast seda saime kõik koos nautida kõrbe taimedest küpsetisi ning lüüa kokku veiniklaase, kuna oli meie viimane õhtu koos.





Järgmine hommik suundusid teised tagasi Alice Springsi ning meie läksime Kata Tjutat vaatama. See on samasugune punane kivimite kogum, vast isegi suurem kui Uluru ise. Paljud inimesed on öelnud, et Kata Tjuta on palju huvitavam kui Uluru, ei tea siis miks just Uluru nii populaarseks on saanud.
Igatahes, kuna oli ka minu ja Henri viimane õhtu Ulurul ning see koht oli mulle väga tähtis olles üks minu unistuste täitumistest, parkisime oma auto enne päikseloojangut vaatega Ulurule, kokkasime, ning nautisime seda miljoni-dollari-päikseloojangut. Õhtu lõppes valge veini ja hea filmiga.
Kata Tjuta ehk Olgad


Järgmine hommik ajasime autole hääled sisse ja jätsime hüvasti Põhjaterritooriumiga. Tere tulemast Lõuna-Austraalia - lõpuks ometi olime jõudnud kõrbesse. Meie ümber laiusid tühjad väljad mitte millegagi ja oli väga palav! Meie sõbrad Maltalt, kellega paar kuud tagasi koos reisisime, olid meid hoiatanud, et kuna oleme näinud Queenslandi imelisi ja lopsakaid vihmametsi ning Northern Territory troopikat, siis ilmselt Lõuna-Austraalia ei avalda meile mingit erilist muljet. Tänu sellele hoiatusele suhtusin juba L-A.sse teatava eelarvamusega ning ei oodanud palju, et mitte hiljem pettuda.
Tühjus
 

Sool ja Pipar
 


Läbi Austraalia kulgeb 5000 km pikkune dingo aed, mis kaitseb eelkõige lambaid, aga ka muid loomi metsikute dingode eest. See on ühtlasi ka maailma pikim aed.
 


Mainin vahepeal ära ka, et olime mangofarmist kaasa võtnud kaks suurt kasti mangosid, et meil neid ikka Adelaide'ini välja jätkuks. Kuna aga L-Asse oli keelatud tuua puuvilju teistest osariikidest, et ära hoida haiguste levikut, oli pidev närvikõdi ka sees, et kas tuleb puuviljapolitsei ning paneb käed raudu või ei :D okei nii hull see tegelt pole, aga kurjad sildid ja trahvihoiatused olid küll igal pool.
Meie esimene peatuspaik oli väikses linnakeses nimega Cooper Pedy, mis on maailmas nr. 1 opaali pealinn. Linnakese ümber olid suured opaaliväljad kus inimesed õnne otsisid. Kõik need naevurid olid eraisikud kes omasid väikesi pereärisid, sest suurkorporatsioonid ei julge oma nina sellesse ärisse panna, kuna opaal ei anna edugarantiid.
Igatahes, olles auto bensiini täis pannud, otsustasime ka meie siis ühte juveelipoodi sisse astuda neid imelisi kivikesi vaatama. Loomulikult enne seda veel lubasime endale, et ei osta sealt ühtegi ehet, kuna tahame Aasia jaoks säästa. Lisaks sellele olime just terve varandse bensiini peale hakkama pannud, et Aussi ühest otsast teise saada. Poes tervitas meid lahkelt üks Kreeka pere, kes tutvustas meile linnakese ajalugu ning rääkis lähemalt opaali kaevandamisest. Saime teada, et selles 3500 elanikuga linnas on kokku üle 40 erineva rahvuse, kellest enamik on pärit Euroopast. Kuna perepoeg plaanis minna suurele Euroopa reisile järgmine aasta, uuris ta meilt huviga ka meie kodumaa kohta ning lubas sinna sattudes kindlasti ka Olde Hansast läbi astuda ;). Poekesest lahkudes oli meil näpus kutse Kreeka BBQ-le, palju nänni ning väärikivisid hea õnne jaoks ning loomulikult ei suutnud Mari-Liis vastu panna ning soetas endale ka väikse hõbedast kängururipatsi, kus oli ka imekena helesinine lihvitud opaal. See oli üks tore linn ja minu eelnevad eelarvamused L-Ast ei olnud kohe kuidagi õigustatud.


Cooper Pedy - see pidavat aborigeeni keeles ("Kuupa Piti") tähendama "White man in a hole" ehk " Valge mees Augus"

Ühel hommikul väga vara äratas Henri mind ülesse ning ütles, et pean ruttu kaamera haarama ja välja vaatama. Pilti mis mulle avanes, oli selline :)
Paar päeva hiljem jõudsime omadega Adelaide'i ning sellega on ka ametlikult meie reisiosa sisemaal lõppenud. Oleme tagasi tsivilisatsioonis ning troopikast pole enam haisugi. Niimoodi reisides oleme väga selgelt aru saanud millised inimesed meie oleme ning milliste inimestega me ennast ümbritseda soovime. See väike rännak Ulurule näitas selgesti, et ma ei klapi enam ärahellitatud linnavurledega, kes ei soovi seigelda, spontaanseid asju teha ning kel pole julgust korrakski oma mugavustsoonist välja astuda. Olen saanud aru, et kõigile ei ole vaja naeratda, sest kui sa oled sõber kõigiga ning ei väljenda vabalt oma arvamust, naeratad kõigile jne.. siis ümbritsed sa ju ennast ka valede inimestega ning oled lõpuks ise ainult õnnetu, kuid saad aru, et sind ei ühenda nende inimestega mitte midagi. Mul oli väga hea näide kõigest sellest meie reisikaaslaste näol need viimased päevad, sest peale minu ja Henri ei julgenud mitte keegi teine oma arvamust avaldada... teised tulid meile rääkima kui väsinud nad sellest olukorrast on, aga probleemitekitaja juuresolekul ei teinud keegi suud lahti, kõik lihtsalt noogutasid kaasa. See on lihtsalt vale! Kogu see olukord pani mind ka palju rohkem hindama oma spontaanset ja mitte vinguvat reisikaaslast :).

Ühel päeval arutasime seda väljaütlemiste teemat Henriga ning ma ütleisn talle, et maailm ei ole ju ainult must-valge, ei saa ju lihtsalt inimest ja tema arvamust kritiseerida lihtsalt sellepärast, et mina arvan, et teisiti on õige - Kes olen mina, et teisi kritiseerida?!. Sellepeale ütles aga Henri mulle, et vastupidi.. kes oled sina, et seda mitte teha?! See pani mind mõtlema.. tõepoolest, kuidas muidu inimesed oma vigadest aru saavad kui kõik arvaks, et ei ole ilus väljendada kriitikat.
Seega nüüdsest peale kritiseerin Henrit koguaeg :D okei okei.. saite mu mõttest aru küll.

Austraalia pikim kai

Volkswageni show Adelaide'is
 



Adelaide
Sellised tegelased tatsavad Adelaide'is ringi :)
 

Keerukad olukorrad panevad mind oma reisikaaslast aina rohkem ja rohkem hindama :)!


Igatahes tee viib edasi väikestesse külakestesse ookeani ääres ning paar nädala pärast oleme tagasi Melbourne'is. Eks anname endast siis jälle teada :)!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar