esmaspäev, 1. detsember 2014

Outback & Hüvasti töö

Täpselt 13 päeva tagasi 19. nov lõpetasime me Henriga ametlikult töötamise ning suundusime Austraalia südant avastama. Meiega tulid kaasa Cheeky Mangost Riccardo, David, Dominik, Camille ja Marjam. Leppisime kokku, et kohtume tüdrukutega all Alice Springsis ning poistega reisime koos juba Katherine'ist. Algus oli paljutõotav, kõik oli uus ja huvitav ning saime omavahel väga hästi läbi.
Teel Katherine'ist Alice Springsi külastasime ühte väga kaunist kohta nimega Mataranka Hot Springs (ing.k. kuumaveeallikad) - see oli keset tohutusuuri palmipuid asetsev looduslik veekogu, kus vesi oli aastaringselt 33 kraadi, nähtavus 100% ja värvus umbes nagu Bombay Ginnil. Ma ei ole kunagi nii täiuslikult puhast ja helesinist vett näinud.
Peatusime nii enne kui pärast seda veel väga paljudes kaunites rahvusparkides aga kõigist neist ma siia kirjutada lihtsalt ei jõua.


meie mangotiim
 


Mataranka kuumaveeallikas

Wet Season (ing.k. märg hooaeg) on algamas ning juba mõnda aega enne Darwinist lahkumist olime põnevil, et millal need tormid siis lõpuks algavad. Vihma saime kaela küll, aga torme väga mitte. Suureks üllatuseks "kuiva Austraalia" südamesse Alice Springsi jõudes võttis meid vastu suur äikesetorm, mis jätkus ka kahel järgneval ööl.
Alice'isse jõudes kohtusime taas ka tüdrukurega ning pärast pikki vaidlusi otsustasid kõik teised kamba peale rentida sama auto mis meil, et oleks kindlam Uluru retkele minna. See läks neile päris kalliks maksma: Mitshubishi Pajero maksis $800 5 päeva eest + kütus, mis oli seal kandis väääga kallis. Võrdluseks võin tuua, et kui Adelaide'is on normaalne bensiini hind $1,35 siis Ulurul oli $2,30 vms.  Igatahes oli mul tol hetkel väga hea meel, et me Henriga kohe reisi alguses õige otsuse tegime ja ostsime omale nelikveoga auto.
Niisiis, plaan valmis - homme suundume kõik koos Kings Canyoni (ing.k. kuningate kanjoni) poole. Kuna olime eelnevalt oma reisil mitmeid hoiatusi saanud Alice Springsi kuritegevuse ja aborigeenide kohta, siis valisime tol ööl oma ööbimiskohta eriti hoolikalt. Kui tavaliselt oleme otsnult privaatsemat kohta ja põõsaid, kuhu oma auto peita, siis seekord sõitsime otse truck stoppi (ing.k. rekkate puhkekohta) ning parkisime suurte masinate vahele. Tundus kõige turvalisem valik.
Devil's marbles

Järgmine hommik võis meie seiklus alata. Teel peatusime kõikvõimalike vaatamisväärsuste juures ning meeletu kuumuse pärast ujusime absoluutselt igas järves/veeaugus. Minu ettekujutus Austraalia südamest oli kui väga kuivast ja üksluisest kohast kuis pole muud kui ainult kõrb. Eksisin väga - meid saatsid terve tee suured mäeahelikud ning madalate taimedega metsad ja kõrbed. See kõik oli mega ilus. Kuna kõik veeaugud olid üldiselt kaljude sees või vahel, olid nad ka väga külmad (kui ma ütlen külmad siis mõtlen ma üldiselt Eestile väga omast 20-kraadist vett :D). KÜLM - tunne, mida ma ei ole alates Melbourne'ist lahkumisest tundnud, aga see oli väga karastav ja meenutas Eestit. Sellest teekonnast kõige meeldejäävam osa oli kindlasti kõige viimane peatuskoht enne kanjonit. Olime kõik juba üpris väsinud ning leppsime peatudes kokku, et läheme viskame pilgu ainult korraks peale ning siis sõidame kohe edasi. Teadsime ka, et ujuda saab, seega plaanisime ka seda korraks teha, aga ainult korraks. Kohale jõudes avastasime, et see veekogu tuleb välja kahe kalju vahelt ning sinna saab sisse pugeda. Ronisime kõik mööda kive sisse ja leidsime ennast jääkülmast veest kahe kaljuseina vahelt, mis tundus lõputustesse kaugustesse edasi minevat. Vahe kahe seina vahel oli väga kitsas ning kõrge, ülevalt paistvad päiksekiired meieni igatahes ei jõudnud.
Kõik olid natukene hirmul, aga samas uudishimu ja adrenaliin möllasid ning keegi ei tahtnud tagasi ka minna :D. Leppisime kokku, et ujume edasi ning vaatame kuhu see rada viib. Ujusime ja ronisime mööda kive erinevatele levelitele. Mõnes kohas pidid poisid enne üles ronima ning siis tüdrukud järgi tõmbama, sest kivid olid väga järsud ja libedad. Üks libisemine ning see avastusretk oleks võinud väga kurvalt lõppeda.
Jätkasime... vahepeal läksid kaljuseinad aine kitsamaks, valgus aina tumedamaks ning vesi aina külmemaks ja sügavamaks. Ülesse vaadates nägime oma peakohal suuri kivimürakaid mis olid sinna varisemisest kinni jäänud ning see oli päris hirmus. Pärast tunnist ulpimist seal kaljupraos tuli Marjamile hirm peale ning ta tegi esimesena ettepaneku tagasi minna. Sama ideega nõustus ka Riccardo, kes oli meist kõige vanem ja kõige realistlikuma mõtlemisega :D. Kahjuks või õnneks ei olnud kõik teised sellega nõus, sest muidu oleks kogu senine pingutus asjatu olnud. Kui olime juba nii kaugele roninud, pidime ju ometigi vaatama kuhu see tee siis ikkagi välja viib.
Lõpuks tuli ka poistesse väike hirm sisse ning Dominik oli ainuke kes oli nõus kõige esimesena edasi minema ja vaatama, mis saab. Unustasin vist mainida, et enne vetteminekut oli väljas ka suur silt, et kaljudel roomavad ringi püütonid, kes võivad sealt iga kell vette kukkuda. See hoidis meie meeled kogu teekonna vältel eriti erksana. Lisaks nägime oma retkel ka mõnda loomaskeletti kes sinna lõksu oli jäänud. Mõtlesin peas koguaeg, et no mis jamasse me ennast nüüd mässinud oleme, aga uudishimu oli suurem kui kõik muu.
Lõpuks pärast 2 tundi hakkas kõik jälle soojaks ja valgeks minema. Olime jõudnud välja teisele poole mäge, st. olime ujunud läbi mäe. Ohh  milline vallutajate tunne meid kõiki sel hetkel valdas. ÄRA TEGIME! Teekond tagasi läks juba palju kiiremalt ja valutumalt. Kokku olime seal mäe sees 3 tundi ning tagasi oma riiete juurde jõudes taipasime, et vahepeal ei olnud seal ühtegi hingalist peale meie käinud. Kui midagi oleks juhtunud, ei oleks keegi meid sealt otsida osanud.







Õhtu saabudes jõudsimegi Kings Canyonisse. Saime veel paar kaunist päikseloojangu pilti, sõime õhtust ning oligi aeg magama minna. Kuna olime juba 4 ööd koos matkanud, hakkasid inimeste vahele vaiksel pinged tekkima ning tol ööl oli vaidlus, kus magada juba eriti tuline. Asja tegi teeruliseks see, et minul ja Henril oli auto, kus magada, teistel aga telk ning kardeti ämblikke ning madusid. Lisaks olime me kõik väga erinevad karakterid sinna ühte potti kokku pandud. Nii tüdrukud kui Dominic olid alles oma Austraalia reisi alguses ning nemad ei teadnud veel, kuidas ja kust on kõige mõistlikum säästa, kus ja kuidas magada ja mida poest söögiks osta, et toit pahaks ei läheks. Nad ei osanud veel arvestada tuhandete kilomeetritepikkuse autosõiduga ning sellega, et koguaeg käib meiega kaasas meeletu kuumus mis mõjub nii toidule, joogiveele ning ka meie mõistustele. Riccardo on Aussis olnud juba 10 kuud, kuid on siiani ainult linnades elanud, seega on ta eenlevalt kirjeldatud inimestega samas potis. Viimaks oli meil Austraallane David kes oli pärit Gold Coastilt. Naljakas, aga mulle tundus, et meie teadsime Austraaliast rohkem kui tema. Ta kartis iga väiksemat ämblikku ja isegi mõtet madudest ning oli igal pool valmis kõige eest maksma, vahel pole kui jaburad hinnad seal ka poleks. Talle ei jõudnud kohe kuidagi kohale, et temal on Austraalias pidev sissetulek kuid seljakotirändurid reisivad eelarvega sest nad ei tööta koguaeg, seega ei saa rahaga laristada ka igal pool. See kõik tegi iga viimse kui otsuse tegemis väga keerukaks ja pikaks protsessiks mis loomulikult ka meie kõigi kannatused proovile pani. Põhivaidlused käisid selliste asjade üle nagu: kas veeta öö telgis või maksta maja eest... kas süüa igas bensukas või kokata ise.. jne. Õnneks magasime mina ja Henri oma autos ja kokkasime oma toitu, seega olime me teistest ja nende otsustest suhteliselt sõltumatud ning see oli väga hea.
Rändurite igapäev - "pasta di estone", kui väljas on üle 40 kraadi ning lähim toidupood on 500 km, on võimalused piiratud :D
 

Igatahes tol ööl kanjoni kõrval nägime me kõige võimsamat äikesetormi oma elus. Välgud sähvisid igal pool ümber meie auto, taevas oli must ja vihma sadas. Võimas!
Järgmisel päeval ärkasime juba pool 5 hommikul, et päiksetõusuks ikka ülesse mäkke jõuda ning terve päev kanjonis matkata. Arvan, et selle koha võimsust ja atmosfääri saab edasi anda vaid piltidega :








Kuna enamik kanjonist on külastajatele suletud, et kaitsta seal elavaid aborigeenihõime, liikusime juba samal õhtul edasi Uluru & Kata tjuta Rahvusparki, millest lähemalt kirjutan oma järgmises postituses :)

Ciao

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar