Mõtisklusi - Miks on Austraalia erinev Eestist?

Eelmises blogipostituses lõpetasime Adelaide’i jõudmisega, ning nagu mainitud lõppes sellega ka meie ametlik rändamise osa reisist. Kui siiani liikusime edasi 500 kilomeetrit päevas, siis nüüd oli meil ca 20 päeva järgneva 700 kilomeetri jaoks. See tähendas totaalset tempo muutust meie senistes eludes. Adelaideis veetsime mõne päeva raamatukogus üle pika aja internetti nautides ning jalutasime kokku ka ühe ringi linna peal. Käisime ka kuulama jõulupühade aegset jumalateenistust. Ei olnud enam kohti kuhu pidi jõudma või kuhu oli isegi soovi jõuda.

Adelaide’st tooksin ma esile vaid ühe huvitava juhtumi – olime otsustanud jääda ööseks ühte autoparklasse järve kõrval ning olime parasjagu vaatamas filmi, kui meie kõrvale parkis end keegi mees. Ta jälgis meid väga pingsalt ning Mari-Liis hakkas umbes pärast 4ndat minutit end juba imelikult tundma, mina veel sel hetkel välja ei teinud. Mehe pilk püsis aga lakkamatu ning lõpuks tundsime mõlemad end veidi ebamugavalt. Hetk hiljem sõitis parki politsei, peatus mehe kõrval ning toimus lühike vestlus. Mees kadus. Politsei sõitis juba parklast välja, seisatas ning pööras ümber. Kõlas koputus meie aknale ning olime juba valmis tooma vabandusi, et ei jää ööseks ja lahkume kohe. Politseil oli meile aga hoopis teine sõnum – see park oli koht, kus kogunevad öösiti geid ning tarbivad koos narkootikume, ilmselt teevad muudki. Sõbralikud politseinikud soovitasid meil selle asemel hoopis minna randa, kus on küll igal pool keelusildid, kuid kuna nemad on ainsad, kes seal patrullivad siis võime muretult magada. Tänu neile saime kaunis kohas ööbimise ning ilmselt vältisime ka ühte püsivalt imelikku ööd.

Adelaide

Edasi läks meie elu väga lihtsasse rütmi – hommikul olime raamatukogus internetis, lõunal mängisime kitarri ja lugesime raamatut ning õhtul vaatasime filmi. Nii läksid kõik meie järgnevad päevad. Iga viimne kui üks. Käisime läbi juba vanad tuttavad linnad ning tegime kolmandat korda läbi Great Ocean Roadi, seekord suunaga Warrnamboolist Melbourne’i, ehk vastupidi. Teistpidi on see ikka oluliselt suurem kogemus, kuna tulles Melbourne-i suunalt tuleb enne läbida pikk mägine teekond läbi kaunite metsade ja vaadete, kui jõuad sinna, kus tõelised atraktioonid algavad. Tulles vastupidi, oli meil pool tundi sõita põhiatraktsioonideni ning peale seda oli ees lihtsalt pikk tee, et nende juurest edasi saada. Siiski oli tore meenutada kohti, nägime taas emusid, koaalasid, ühte madu ning sisalikke. Ootame juba, et sinna Mari-Liisi emaga 2 nädala pärast tagasi minna!

Great Ocean Road

Kuna see aeg oli meie elu väga rahulikus tempos, siis oli meil palju aega kõigest mõelda ning mõtetest ma eelkõige selles postituses kirjutaksingi.

Kõigepealt huvitava tundena tooksin välja selle, kui raskelt tuli oma elu aeglustamine. Olles augustist saadik harjunud töötama 10 tundi päevas 7 tundi nädalas väikeste pausidega või lihtsalt sõitma enamiku päevast, valdas meid alguses palju kaks tunnet – igavus ja püsimatus. Keha oli harjunud palju rohkem tegema ning nõudis sama rutiini jätkamist, mida selleaegne reaalsus paraku ei lubanud. Leidsime end pidevalt kohapealt ringi käimas või asju täiesti tarbetult ühest kohast teise tõstmas. Meil käis võistlus, kumb saab rohkem asju autost ära tassida või süüa teha, et lihtsalt tegevust saada. Õppisime ka erinevaid nippe – näiteks keeb pruun riis 2x kauem kui valge, seega oli parem teha õhtusöögiks pruuni riisi, sest nii veedame me kauem aega päevast kokates. Nõusid oli parem pesta kätega – hoidsime kokku raha käsnade arvelt ning nõude pesemine võttis kauem aega. Teedel olevad teetööd olid meile samuti suureks rõõmuks, kuna aeglustasid liiklust ning saime mõne minuti kauem päevast veeta sõites. Päevapealt on ikka raske jääda puhkama. Meil kulus umbes 10 päeva väikeses segaduses, siis hakkas olemine juba päris heaks minema. Hakkasime vaikselt harjuma, et ei peagi koguaeg kiirustamises elama ning võtsime kõige jaoks rohkem aega ja tegime asju suurema tähelepanuga, sest midagi teha oli privileeg, mida ei tahtnud päeva jooksul käest lasta.

Meie uimane eluviis

Mina sain ise vahepeal palju mõelda sellest, miks ma ei ole end sellel reisil väga hästi tundnud. Vahepeal kadusin ka ise mõtetesse nii ära, et olin juba valmis piletit Tallinnasse ostma, kuid siis selginesin. Nüüd tooksin aga välja peamised asjad, miks ma ei tunne, et reisimine oleks minu jaoks ülim tegevus ning miks arvan, et Eestis on tänu meie riigi puudustele palju tervemad inimesed kui Austraalias.

Olen avastanud, et mul ei ole vaja igat maailma kohta külastada kinnitamaks endale, et see eksisteerib ja et selle vägevust uskuda(see pole minu jaoks lihtsalt seda raha ja aega väärt) ning mis teistesse reisijatesse puutub, siis Austraalias oleme neid enamasti kohanud kahte tüüpi:

 1) Inimesed(ka meist palju vanemad), kes on eneseotsingutel, mis mul on ammu juba läbi käidud ja mul lihtsalt ei ole endaga selliseid konflikte või arusaamatusi nagu neil. Sellistes olukordades tunnen, et lihtsalt nad on omadega kuskil, kus ma olin aastaid tagasi ja kuigi mul on tore neile häid ideid anda või nendega lihtsalt suhelda igapäevaelust, siis sügavamaks kontaktiks on reisijate omavaheline kohtumine nagunii liiga lühike ja mulle meeldiks rohkem olla inimeste keskel, keda ma ise austan kui suuremad ja targemad. Arvan, et see on palju loomingulisem ja arendavam keskkond. Need inimesed aga need ei ole.

 2)Inimesed, kes on siin lihtsalt et täita enda isiklikku lõbujanu ja pidutseda. Väga palju on siin reisijaid, kes on tulnud siia teadmata üldse, kus nad on. Ka olles Uluru juures, 1800 kilomeetrit kuival sisemaal, kõrbes, on neil vaja basseini, igapäevast dušši ja mugavat majutust. Nad sõidavad maha meeletu distantsi, reisivad maakera südamesse ning ka seal on neil vaja kõike mis on nende tavapärases mugavustsoonis, lisaks ei ole nendes inimestes tavaliselt vähimatki hoolt,huvi või austust kohaliku kultuuri vastu. Nende jaoks on nende pilt kaameras ja hiljem linnades olles kokteiliklaas näpus tähtsamad. Hea näitena tooksin meie isikliku kogemuse seoses Uluru otsa ronimisega. See on tõesti kohalike hõimude väga suur palve, et inimesed sinna ei roniks ning sildid ja info selle kohta on kõikjal. Siiski on Euroopa ajule saavutuseks idee mingi kõrge koha ‘’vallutamisest’’, selle otsa ronimisest ning inimesed teevad seda sellest hoolimata. Tee selle mäe otsa on Aborigeenide püha teekond, mida läbisid kunagi nende maailma loonud esiisad, ning mainin ka ära, et Aborigeenid on maailma vanim kultuur. Nad on eksisteerinud kauem kui Egiptuse vana kõrgkultuur või Mesopotaamia või mis iganes iidne kultuur. Nemad olid enne ja olid hävinemata kuni valge mehe tulekuni. Selle kõige peale aga ütles üks poiss meie hulgast väga konkreetselt, et vahet pole, talle nagunii Aborigeenid ei meeldi ja tema ronib. Sellise suhtumisega inimestest olen ma paraku kaugel. Pean ka lõppu mainima, et Aborigeenid ise sinna kunagi ei roni ning kui mäe peale sajab vihma siis leitakse all olevatest kohtadest kuhu vihmavesi voolab alati, eranditult jääke rohketest inimeste väljaheidetest. Selle püha koha ümber elasid aborigeenid enne üle 10 000 aasta. Juues vett mida enam ei saa ja elades loodusest nii nagu enam ei saa.

Rada, mille valge inimene on sisse tallanud

Lisaks tooksin ka esile ühe väite, mida olen korduvalt kaasreisijatelt kuulnud – reisides ei ole sa kunagi üksi. Paljud ütlevad, et reisides kohtad sa igal pool inimesi, kellega suhelda ja enamasti on sinu elu palju sotsiaalsem kui kodus. Kodus on ilmselt mõned inimesed ka oma probleemides üksikuna tundnud, mis on kindlasti olnud ka ajendajaks reisile minekul. Seda väidet esitavad kõik väga positiivsena, kuid mina ei suuda selle rõõmusõnumiga kuidagi nõustuda, eriti peale seda kui olin selle lahti mõtestanud. Reisides kohtad sa tõesti väga palju inimesi, kuid nendega jääb kontakt enamasti väga pinnapealseks. Küsimused ja teemad on juba ette teada – kes sa oled, kust sa tuled, miks tuled ning kuhu lähed. Sellest on võimalik rääkida tunde ja päevi ning mõni inimene tunnebki, et see on ‘’suhtlemine’’. Aga see ju tegelikult ei ole. Tegemist on stampväljenditega, tuleviku ja mineviku arutamise ning lihtsalt elu materjaalsete detailide kommenteerimisega – näiteks ‘’oi aga see Darwini politsei, nemad ikka ei anna armu kui vales kohas magamisega vahele jääd, väänavad kohe trahvi ära’’ või  ‘’Cairnsi kandis on ikka mega raske tööd leida’’ ning ülejäänud ring noogutab. Need inimesed ei jaga ju tegelikult oma vahel mitte midagi, ning ma olen end korduvalt tabanud mõttelt, et need inimesed peavad ikka sisimas kurvad olema. Nende jaoks on üksindusest pääsemine see, et sul on teel palju isikuid kellega samu jutte korrutada ning ilmselt see aitab ka enda sisemisi konflikte hetkeks vaigistada, nähes, et teised nõustuvad sinuga neis väikestes asjades. Paljudel neist on raskusi enda teistele avamisega ning tõsistest teemadest rääkimisega, seega nad on tulnud maailma avastama. Maailma avastamist seostatakse sageli teatud mõtetega – vabadus, avameelsus, võimalus ning see seos on meil nii loomulik, et meile on täiesti selge, et kõik kaasreisijad sisaldavad endas neid omadusi. Räägin seda kogemusest. Ka mina idealiseerisin igat inimest, keda siin reisil kohtasin isegi kui kõik rääkis sellele vastu. Kahjuks pidin endale aga üks hetk tunnistama, et ma olen reisides kohanud väga vähe vabasid, avameelseid inimesi kes seda võimalust nimega reisimine tõesti enda vaimseks arenguks rakendavad. Küllaga olen aga näinud inimesi, kes põgenevad tõsiste teemade eest või on raskustes endaga ning varjavad seda enda ja teiste eest läbi naeratuse ja kohtade külastamise ning nende üksteisele kommenteerimise, ehk rohkete väliste faktoritega. Austraalias vähemalt on meie moodi reisijate hulgas olnud oluliselt rohkem kinniseid inimesi, nii mõnigi on langetanudki valiku jääda edaspidises elus reisima ja samal tasemel inimestega suhtelma, sest nii ei tunne end kunagi üksi.

Peale selle näitab see väide, et üksindust peetakse halvaks asjaks. Ilmselt on enamikel inimestel väga suur kalduvus probleemide ilmnemisel vastuseid hakata otsima väljastpoolt või end lihtsalt välisega täita. See väide näitab juba ise, kui vabad need inimesed on. Teadmata, et vastused ja tervenemine saavad alguse just üksinda enda sisse vaatamisest, või seda lihtsalt mitte tunnistades jätkavad nad oma välise avameelsuse rada, olles sisimas liiga haiget saanud et end tõeliselt vabaks lasta. Mõned nendest inimestest on langetanud teadliku otsuse mitte enam avaneda, ja ma ei kritiseeri seda kõike kui halba, ärritavat fakti, vaid kurba tõdemust.

Kuna mina ei jaga sama maailmapilti, siis muidugi olen mina seda pidanud väsitavaks, eriti kuna inimestega kontakt on nii lühike, et isegi kui neile selle koha pealt midagi tähendusrikast öelda, tuleb kõigil uus elu peale ja vana rutiin jätkub. Mina lõpetasin enamik inimestega lihtsalt suhtlemise või läksin teadlikult sinna, kus keegi ei tulnud kontakti otsima. Lugejatele tundub ilmselt kõik see mõtteavaldus väga segasena või tekitab isegi sisemist vastuolu, kuid avage oma meeled mõttele, et see ei ole olnud nädal aega kuskil rannakuurortis kuhu me lähmegi otsima suveniire ja kohalikke lühitutvusi vaid see on olnud 10 kuud elu, kus me oleme samad jutud erinevate inimestega läbi rääkinud ilmselt umbes sajal korral. Päevast päeva ning nädalast nädalasse. Üks hetk hakkab muster silma ning tekib küsimus, mis on seal taga?

Sellele kõigele vastukaaluks lisan, et on olemas inimesed, kellega meil on väga palju ühist ja oleks väga nauditav koos elada siin maal, kuid nemad enamasti ei reisi. Tihti on sellised inimesed siiski leidnud oma koha ja teevad seal edukalt oma asja. Mina tahan sama teha. Muidugi ei tea ma, milliseid reisijaid kohtan Aasias, see võib hoopis teistmoodi olla, kui Austraalia pilt on minul vähemalt selline.

Mis puudutab minu mõtteid selle riigi inimeste elulaadi kohta, siis on mul südamest hea meel, et olen pärit väiksemast, vähem kuulsast kohast mis tegelikult teisi riike ei huvita ja iseennast liigselt pole rikastanud. See, kui palju inimesed siin raiskavad, kui hoolimatult maa ressursse kulutavad ja kui teadmatuses nad on ülejäänud maailmast, on võrreldamatu Eestiga.  Eesti inimene on sunnitud tegutsema tänu sellele, et ta peab oskama keeli, tal ei ole liiga suur palk ja kuna on väike riik, siis ka ülejäänud maailma avastama. Keskmine Australlane ei ole selline. Toon näite, kusjuures seda näidet ei pea mina Austraalia noore kohta üldse ebatavaliseks, pigem on see norm (peale selle, et ta nii palju töötab).

Ühes meie töökohtadest oli meiega seal ka üks 20 aastane Austraalia poiss. Tema töötab seal püsivalt umbes 24 päeva kuus, ning on suurema palga peal kui meie olime, umbes 180-190 eurot päevas. Kuupalgaks teeb see 4000 ja paar sada rohkem eurot kuus. Töö on lihttöö, kooli ta minna ei kavatse ja sama tööd, ütles et kavatseb nii kaua teha kui see töö üldse olemas on. Küsisin siis, mis ta kogu selle rahaga teeb (teised töötajad seal on kõik pärit mujalt ja näiteks üks neist, endine Londoni Kuningliku Balletti tantsija näiteks ostab endale lähiajal kogutud raha abiga maja), ning ta ütles, et tal ei ole üldse raha. Iga kuu piisab temal sellest 6st vabast päevast, et end täiesti sendituks kulutada. Talle meeldib osta palju riideid, asju, käia sõpradega väljas, ta vahetab arvutit iga paari kuu tagant ning on olnud tal igast Iphone-i mudelist mitu varianti. Ta elab ikka emaga ning ei mõtle välja kolimisele. Elus on ta Austraalia pinnalt lahkunud korra, käis 2 tunni kaugusel oma linnast Balil õe pulmas ning kuna töö asub linnast väljas siis tööl olles tekib tal väga kergelt koduigatsus. Ta oli tõeliselt tore poiss ja meil oli alati väga meeldiv temaga suhelda, aga mis puudutab Austraallase majanduslikku elunägemust, siis on see tavaliselt just selline. Täpselt sama nägime Austraalia perega 2,5 kuud sisemaal töötades. Pean seda tohutuks raha ja maa ressursside kulutamiseks ja kõik see on näidanud, mida minul oma elus kunagi vaja pole. Sellist kuupalka ei ole kindlasti vaja. Vähemalt pole see eraldi eesmärk, mille poole püüelda. Raha on siin kindlasti inimese mõttemaailma rikkunud. Kuigi inimene Eestis võib oma 600 eurose kuupalgaga tunda rahamuret, siis on maakerale tema olemasolu kindlasti palju kergem, kui ühe raiskava Australlase.

Teiseks teemaks tooksin Austraalia tohutu propagandamasina, seda sõjaväe ja uudistega seoses. Euroopa uudistega oleme suurepäraselt kursis, vähemalt kõige negatiivsega, mis seal toimub. Austraalia meediakanalid muust ei räägigi, kui tapmistest, plahvatustest ja sõdadest. See on asi, mida ilmselt ei saa Eestlasena ette kujutadagi. Võibolla vanem generatsioon, olles elanud Nõukogude ajal, saab. Mina ühegile oma sõbrale seda pilti ei oskaks edasi anda. Propaganda ei seisne niivõrd aga oma riigi ja režiimi ülistamises, vaid muus maailmas oleva halva pidevas korrutamises. Iga kord, kui vaatan Austraalia uudiseid, on mul tunne, et ülejäänud maailm on ohtlik, kohutav ja võõras paik ning ma ei taha sinna minna. Eestlasena loen ja näen ka asja tegelikku poolt, aga jutu mõte on selles, et kui Austraalia laps kasvab pidevalt sellises keskkonnas, siis temas arenevad täpselt sellised mõtted, nagu mina ütlesin, väga loomulikult välja, ilma et keegi peaks näiliselt sundima. Lisaks räägitakse sageli sõjakangelastest kes Moslemimaade vastu sõdivad ja igas linnas on mitmed sõjaväe värbamisbürood. Olles Litchfieldi rahvuspargis nägime iga kord umbes 16-17 aastaseid noori sõjaväeõppureid seal lõunatamas (ilmselt tavakool oli neil selleks ajaks juba jäetud). Avalikult tehakse sõjaväeõppusi ja linnades oleme korduvalt veoautodel tanke näinud. See kõik ei ole igapäevaselt nii nähtav, kui dramaatiliselt mina seda kirjeldan, aga tulles Eestist ja olles siin aasta aega elanud on see väga arusaadav.

 

Litchfield national park

Teel alla

See kõik tekitab keskmises Austraalias väga kindla suhtumise – omas kodus on lihtne lubada kõike mida soovid, ei pea pingutama, ning mujal maailmas ei paista asjad korras olevat. Selle tulemusena on inimesed väga mugavad olema seal kus nad on, endale kõike ostma mida tahavad ja mitte pingutama. Nad ei ole suutelised oma mugavustsoonist välja astuma ja teised kultuurid võivad neid kergelt pahandada, kuna kõik ei ela nii nagu nemad. Arvan, et keskmine Australlane on oluliselt vähem haritud kui Eestlane. Siin lihtsalt ei peagi midagi teadma, et endale kõiki asju lubada.

Sellest hoolimata on siin ka väga palju tarku, haritud ja maailma näinud inimesi. Minu kirjeldus ei kehti kuidagi IGA Australlasse kohta, see on lihtsalt selline keskmine mall. Samas tulenevalt sellisest keskmisest on targematel inimestel siin väga head võimalused oma teadmiste rakendamiseks ja kõige sellega tegelemiseks, mida hing ihaldab. Ilmselt vähendab see ka oluliselt konkurentsi kõrgelt haritud aladel. Spirituaalselt haritumad inimesed on saanud endale väikesed külad või linnad, kus nemad koos elavad oma kommuunielu ja ülejäänud maailm neid ei puuduta, ka neile on siin piisavalt ruumi ja neil lastakse olla. Seega sellest keskmisest massist väljaspool oleval inimesel on ilmselt lihtne leida endale südamelähedane koht. Seda pean ma väga heaks omaduseks siin riigis.

Reisijatena ja mujal üles kasvanud inimestena tunneme end siin hästi. Ilmselt kui Eestis ei peaks tulevikus saama elada mis tahes põhjustel, tuleks me ikka otse siia. Lihtsalt tüüpilise kohaliku inimesega ei oleks meil midagi ühist ja sealt me suurt tähendusrikast kontakti ilmselt ei otsiks. Tunneme end hästi ikka haritumate, targemate inimeste seltsis. (Ei taha kedagi alamaks seada, lihtsalt kui mõne inimesega ei ole millegist rääkida ja ühiseid huvisid, siis ei saa ju pressida ka, oleme tõesti väga palju alandlikult üritanud ja kogemusest õppinud)

Oleme kindlasti ka seda õppinud, et ei tohi olla pehme ütlemisega või jääda liialt viisakaks, kui enda arvamus sisimas teistsugune on. Mul oli siiralt hea meel, et suutsime konkreetse sõnaga lahkuda aiapaneku töölt ja esimesest mangofarmist. Kui ikka miski ei sobi, tuleb konkreetselt sellele olukorrale ‘’ei’’ öelda ja sellest minema astuda. Muidu lihtsalt lased endale pähe astuda ning kahjuks ei too see päriselt kasu ju kummagile. See ei tähenda, et kedagi solvama peaks või ebaviisakas olema, aga lihtsalt teadma oma piiri ja seda kehtestama. Kui meie olime aitamas oma ülemusi, kuid nemad enda osapoole täitmises olid ebakompetentsed ja käitusid veel lisaks meiega halvasti, siis pole ju tegelikult selles olukorras ühtegi põhjust, miks peaks koostööd jätkama. Ainult inimese instinkt ennast olukorras süüdistada ja hirm lahtise tuleviku ees pärsib meid õigeid asju tegemast. Teised, kes seal töötamist jätkasid, said jätkuvalt sama kohtlemist ja rahanumbrid ka ei klappinud kuidagi. Seega nüüd oskame ‘’ei’’ öelda. ‘’Ei’’ oskame öelda ka kulutamistele ja enda ebatähtsatele vajadustele. Olen hakanud mõtlema, et materjaalne rikkus ei olene mitte kuidagi sellest, palju sa teenid, vaid sellest, kui vähe sa vajad. Meie vajame kindlasti peale seda reisi palju vähem.

Nüüd oleme taas Melbourne-is, kus ootas meid tuttav pere ja tuba, kus veetsime üle kuu aja oma reisi algusest. Mari-Liis küsis mult üks kord – kas on ka nostalgia tunne? Ei ole, elu on vahepeal nii palju edasi liikunud, et vanad kohad on uued. Nendega ei seostu mineviku mälestused vaid kõike täidab uus hetk. Praegune hetk. Väga hea on olla paigal siin kus oleme ning suhelda inimestega, kes tõesti esindavad vaba mõistust ja pealehakkamist ning kelle suhtes me tunneme täpselt seda austust ja lugupidamist, millest siiani puudu on olnud. Inimesed, kellelt meil on väga palju õppida.Inimesed, kes vaatavad alati enne sisse kui välja. Kahjuks ei puutu sellised inimesed kunagi kokku backpackeritega (ingl. k. seljakotiränduritega).

Ma ei kiirusta Melbourne-is minema vanadesse lahedatesse kohtadesse või kellegiga kohtuma, mul on tunne, et selle kõigega on aega ning kui midagi ka tegemata jääb, pole hullu. Selles osas täidab mind suur rahu – ma ei kiirusta enam midagi kogema ning kõik minu reisimisega seotud ambitsioonid on kuhjaga täidetud. Ma ei vaja hetkel enam näha ühtegi uut kohta ja turistina ei reisi ma kindlasti väga pika aja jooksul enam kusagil. Vaid kindlad isiklikud eesmärgid viivad mind järgmistesse kohtadesse...

 

 

 



Lõpuks jõuame kõik ühte kohta