Enne veel, kui hakkame kirjutama reisiasju, mõtlesin, et peaksime ka veidi ennast tutvustama.
Mari-Liis: olen 20-aastane tüdruk. Eluaeg (naljakas seda sõna kasutada kui minu elu olnud vaid 20 aastat lühike) olen olnud Tallinna linnavurle. Koolitee möödus Nõmme Põhikooli ja Mustamäe Gümnaasiumi pinke nühkides. Kuna olin täiesti kindel, et minu elu saab olema välismaal, valisin juba gümnaasiumisse minekul keele-eri suuna, noh et ikka välismaal paremini hakkama saaks.
Koolis olin alati üli-super-hüper aktiivne - õpilasesinduste president ja kõikvõimalike ürituste korraldaja/väljamõtleja. Kus oli vaja midagi korraldada seal olin mina alati platsis. Nautisin seda täiega! Mulle meeldib lasta fantaasial lennata ning hiljem näha oma mõtete õnnestumisi.
Gümnaasiumis sattusin väga eriskummalisse klassi.. mitte ükski inimene polnud "tavaline". Me olime kamp veidraid ja naljakaid, aga samas väga iseteadlikke ja (elu)tarku inimesi. Õpetajatele meid väga õpetada ei meeldinud, sest üsna raske oli meile mõnd õpiku "tarkus" peale suruda. Igatahes, olen teile kõigile väga tänulik, et õpetasite mulle kui tore on olla "veider" ja mitte "normaalne". Tunnen uhkust meie klassi üle!
Peale keskkooli läksingi tähtsalt Hollandisse, Groningeni, Hanze ülikooli äri õppima. Pool aastat hiljem aga sain aru, et see ei ole ikkagi mulle, ning veebruaris 2013 olin omadega tagasi Eestis. Alguses oli kogu see tagasitulek üks suur segadus ning põhjustas oii kui palju klatši ja valearvamusi minust. Olin Eestis, tagasi kodus. Kui juba pool aastat on elatud ja hakkama saadud üksi võõras riigis, siis kodus elamine on ikka vaimselt tagasikäik ja sellega oli veidi raske harjuda. Mida aeg edasi seda rohkem olen aru saanu kui ainuõige otsus see oli, et tagasi tulla. Minu suhted minu pere ja vanavanematega on paremad ja tugevamad kui iial varem. Veidi raske oli see ka kindlasti minu perele. Mõelda vaid, kogu elu on laps liikunud hariduseredelil üha üles ja on juba edukalt välismaal kui käib selline pauk. Kogu mu pere (k.a. mina) pidime ümber mõtlema mis siis tegelikult siin elus on tähtis. Kas see akadeemiline paber ( kallid lugejad, siinkohal ei tee ma üldse kohe maha akadeemilist haridust, vastupidi. Olen lihtsalt aru saanud kui oluline on kõigepealt leida ennast ja teada mida ise tahad ja alles siis seda õiget asja õppima minna) või see mida tegelikult süda ihkab - iseenda huvid, reisimine, armastus (eelkõige iseenda vastu)? Kogu selle tohuvapohu keskel sain veelgi rohkem aru kui super ema ja üldse kogu perekond mul on. Mu emme on üks mu parimaid sõbrannasid ja vot see on tõeline pereväärtus! :)
Veel suurem üllatus oli aga see, kui tagasi tulles ei olnud mul enam rohkem kui pooli minu vingetest sõpradest kes olid maha jäänud kui pea kuklas esimest korda lennukisse sammusin. Ühest küljest on see muidugi arusaadav - elu läheb ju edasi, me kasvame ja hakkame igaüks oma rada käima. Kuid teisest küljest viis mind paljudest sõpradest lahku ka erimeelsused haridusest ning õigete valikute tegemiset. Seda oli väga kurb näha. Kuid ka selleta ei oleks ma praegu see kes olen - SIIRALT ÕNNELIK! Olen kohtunud selle lühikese aja jooksul imelisi inimesi kes on mu ellu väga palju juurde andnud, kellega koos naudime, kogeme ja õpime.
Näen iga päev oma ümber tuttavaid, kes töötavad ja õpivad ennast lõhki ning küsivad endalt miks nad seda teevad, ning enamasti on vastus, et tulevikus on siis ju parem. Mina nii ei arva, tuleb olla õnnelik ja teha mida süda ütleb kohe, siin ja praegu! Kui ma kunagi olen oma surivoodil ja mult küsib minu lapselaps, et mida ma oma elus tegin, siis kindlasti ei taha ma talle vastata, et: "Raha teenisin..." vaid "Elasin!".
Märtsis 2013 kolisime Henriga kokku ning algas "meie lugu". Meie ühine kooselu ja tegemised on olnud hindamatud ja täis armastust. Oleme nüüdseks koos olnud juba imelised aasta ja 9 kuud :).
Koos oleme avastanud elu ilu ning seda täiel rinnal nautinud. Ei kujutakski seda aega kuidagi teisiti ette.. kõik on olnud ideaalne (omade tõusde ja mõõnadega muidugi, aga ka need on ju üks osa suhtest ja on meid ainult tugevamaks teinud)! Henri on mulle õpetanud mis armastus tegelikult on - imeline, naljakas, tingimusteta, siiras tunne :) Koos oleme üksteisele õpetanud mis elu tegelikult on...
Kogu selle 10 kuu jooksul Eestis on ka minu elu väga suureks osaks olnud Olde Hansas töötamine - kindlasti üks parimaid otsuseid mu elus! Olen ülimalt tänulik neile võrratutele inimestele, tänu kellele olen hetkel juba ühe jalaga Austraalias. Nende inimeste rännuhimu ja suur kogemustepagas andis ka minule tõuke selline teekond ette võtta. Vivat teile! Olete osa minu uuest perekonnast:)!
Reisinud olen ma ka (enamasti tänu oma kallile emmele ja vanaisale-vanaemale) päris palju. ARMASTAN REISIDA! Siiani on minu lemmik kohaks olnud Hispaania - kogu nende kultuur ja temperament on väga paeluvad. Ka Hollandis elasin koos itaallaste ja hispaanlastega ning nautisin iga päeva nendega! Kuigi ma armastan väga Eestit ja üldse eestlasi, siis pean kurbusega tõdema eestlaste külmust. Hollandis olin pidevalt tunnistajaks itaallaste omavahelistele vaidlustele kus ikka käed käisid ja temperament pulbitses täiega, samas järgmisel hetkel olid nad maailma parimad sõbrad, kallistasid ning ütlesid üksteisele hästi. Seda oli nii hea vaadata! Tundsin end isegi vatuke veidralt kui jõudsin tagasi oma rahulike eesti sõprade juurde :D. Oma Hollandi sõpradega suhtlen õnneks siiani, selle poole aastaga said osad neist mulle lähedasemaks kui siin Eestis inimesed, keda juba 12 aastat teadnud olen. Kuid mul on ka selle üle ainult hea meel, et mu kallid itaallased ja hispaanlased mind seal kaugel meeles peavad ja mina neid. Olen kindel, et meie elud ristuvad veel. Kui mitte nende kõigiga, siis osadega kindlasti :).
Aaga igatahes, reisimine.. siiani olen reisinud vaid Euroopa piires ning Egiptuses ja Marokos. Maroko oligi minu kõige viimane sihtkoht ning ühtlasi ka kõige suurem kultuurišokk. Samas, mulle meeldivad kontrastid. Meie giid Marokos ülets, et on kaks võimalus - inimene kas hakkab seda riiki vihkama või armastama. Ma arvan, et minu kohta käib see teine variant.
Meie eesseisva reisi suhtes ei ole mul kindlaid ootusi, sest nagu kirjutab Tom Valsberg oma laulus, siis pettuda ju saabki ainult iseenda ootustes. Expecting the unexpected :). Olen spontaanne ja kõigele avatud mida elu toob. Õpin igalt rändurilt ja võõralt kes mu teele satub, sest usun, et iga inimene on meie ellu tulnud mingi põhjusega.
Väga paljud on nii mulle kui Henrile rääkinud, et see reis paneb proovile kindlasti ka meie suhte, ma arvan, et oleme selleks valmis :) Pärast pool aastat kestnud pikamaa suhet, 10 kuud kooselu ning meeletult ühiseid kogemusi, reise jne.. arvan, et see on õige otsus minna:)!
Sai nüüd vist väga pikk postitud, kuid ma loodan, et neil kes viitsivad, on huvitav lugeda :)
Mari-Liis: olen 20-aastane tüdruk. Eluaeg (naljakas seda sõna kasutada kui minu elu olnud vaid 20 aastat lühike) olen olnud Tallinna linnavurle. Koolitee möödus Nõmme Põhikooli ja Mustamäe Gümnaasiumi pinke nühkides. Kuna olin täiesti kindel, et minu elu saab olema välismaal, valisin juba gümnaasiumisse minekul keele-eri suuna, noh et ikka välismaal paremini hakkama saaks.
Koolis olin alati üli-super-hüper aktiivne - õpilasesinduste president ja kõikvõimalike ürituste korraldaja/väljamõtleja. Kus oli vaja midagi korraldada seal olin mina alati platsis. Nautisin seda täiega! Mulle meeldib lasta fantaasial lennata ning hiljem näha oma mõtete õnnestumisi.
Gümnaasiumis sattusin väga eriskummalisse klassi.. mitte ükski inimene polnud "tavaline". Me olime kamp veidraid ja naljakaid, aga samas väga iseteadlikke ja (elu)tarku inimesi. Õpetajatele meid väga õpetada ei meeldinud, sest üsna raske oli meile mõnd õpiku "tarkus" peale suruda. Igatahes, olen teile kõigile väga tänulik, et õpetasite mulle kui tore on olla "veider" ja mitte "normaalne". Tunnen uhkust meie klassi üle!
 | |
| Meie "kick-ass" G3K klass, keskel on Peep ' ma ei saa rääkida mul on tund' Mandre :). |
Peale keskkooli läksingi tähtsalt Hollandisse, Groningeni, Hanze ülikooli äri õppima. Pool aastat hiljem aga sain aru, et see ei ole ikkagi mulle, ning veebruaris 2013 olin omadega tagasi Eestis. Alguses oli kogu see tagasitulek üks suur segadus ning põhjustas oii kui palju klatši ja valearvamusi minust. Olin Eestis, tagasi kodus. Kui juba pool aastat on elatud ja hakkama saadud üksi võõras riigis, siis kodus elamine on ikka vaimselt tagasikäik ja sellega oli veidi raske harjuda. Mida aeg edasi seda rohkem olen aru saanu kui ainuõige otsus see oli, et tagasi tulla. Minu suhted minu pere ja vanavanematega on paremad ja tugevamad kui iial varem. Veidi raske oli see ka kindlasti minu perele. Mõelda vaid, kogu elu on laps liikunud hariduseredelil üha üles ja on juba edukalt välismaal kui käib selline pauk. Kogu mu pere (k.a. mina) pidime ümber mõtlema mis siis tegelikult siin elus on tähtis. Kas see akadeemiline paber ( kallid lugejad, siinkohal ei tee ma üldse kohe maha akadeemilist haridust, vastupidi. Olen lihtsalt aru saanud kui oluline on kõigepealt leida ennast ja teada mida ise tahad ja alles siis seda õiget asja õppima minna) või see mida tegelikult süda ihkab - iseenda huvid, reisimine, armastus (eelkõige iseenda vastu)? Kogu selle tohuvapohu keskel sain veelgi rohkem aru kui super ema ja üldse kogu perekond mul on. Mu emme on üks mu parimaid sõbrannasid ja vot see on tõeline pereväärtus! :)
 | |
| Mina ja ema |
Veel suurem üllatus oli aga see, kui tagasi tulles ei olnud mul enam rohkem kui pooli minu vingetest sõpradest kes olid maha jäänud kui pea kuklas esimest korda lennukisse sammusin. Ühest küljest on see muidugi arusaadav - elu läheb ju edasi, me kasvame ja hakkame igaüks oma rada käima. Kuid teisest küljest viis mind paljudest sõpradest lahku ka erimeelsused haridusest ning õigete valikute tegemiset. Seda oli väga kurb näha. Kuid ka selleta ei oleks ma praegu see kes olen - SIIRALT ÕNNELIK! Olen kohtunud selle lühikese aja jooksul imelisi inimesi kes on mu ellu väga palju juurde andnud, kellega koos naudime, kogeme ja õpime.
Näen iga päev oma ümber tuttavaid, kes töötavad ja õpivad ennast lõhki ning küsivad endalt miks nad seda teevad, ning enamasti on vastus, et tulevikus on siis ju parem. Mina nii ei arva, tuleb olla õnnelik ja teha mida süda ütleb kohe, siin ja praegu! Kui ma kunagi olen oma surivoodil ja mult küsib minu lapselaps, et mida ma oma elus tegin, siis kindlasti ei taha ma talle vastata, et: "Raha teenisin..." vaid "Elasin!".
Märtsis 2013 kolisime Henriga kokku ning algas "meie lugu". Meie ühine kooselu ja tegemised on olnud hindamatud ja täis armastust. Oleme nüüdseks koos olnud juba imelised aasta ja 9 kuud :).
Koos oleme avastanud elu ilu ning seda täiel rinnal nautinud. Ei kujutakski seda aega kuidagi teisiti ette.. kõik on olnud ideaalne (omade tõusde ja mõõnadega muidugi, aga ka need on ju üks osa suhtest ja on meid ainult tugevamaks teinud)! Henri on mulle õpetanud mis armastus tegelikult on - imeline, naljakas, tingimusteta, siiras tunne :) Koos oleme üksteisele õpetanud mis elu tegelikult on...
 |
| Meie :) |
Kogu selle 10 kuu jooksul Eestis on ka minu elu väga suureks osaks olnud Olde Hansas töötamine - kindlasti üks parimaid otsuseid mu elus! Olen ülimalt tänulik neile võrratutele inimestele, tänu kellele olen hetkel juba ühe jalaga Austraalias. Nende inimeste rännuhimu ja suur kogemustepagas andis ka minule tõuke selline teekond ette võtta. Vivat teile! Olete osa minu uuest perekonnast:)!
Reisinud olen ma ka (enamasti tänu oma kallile emmele ja vanaisale-vanaemale) päris palju. ARMASTAN REISIDA! Siiani on minu lemmik kohaks olnud Hispaania - kogu nende kultuur ja temperament on väga paeluvad. Ka Hollandis elasin koos itaallaste ja hispaanlastega ning nautisin iga päeva nendega! Kuigi ma armastan väga Eestit ja üldse eestlasi, siis pean kurbusega tõdema eestlaste külmust. Hollandis olin pidevalt tunnistajaks itaallaste omavahelistele vaidlustele kus ikka käed käisid ja temperament pulbitses täiega, samas järgmisel hetkel olid nad maailma parimad sõbrad, kallistasid ning ütlesid üksteisele hästi. Seda oli nii hea vaadata! Tundsin end isegi vatuke veidralt kui jõudsin tagasi oma rahulike eesti sõprade juurde :D. Oma Hollandi sõpradega suhtlen õnneks siiani, selle poole aastaga said osad neist mulle lähedasemaks kui siin Eestis inimesed, keda juba 12 aastat teadnud olen. Kuid mul on ka selle üle ainult hea meel, et mu kallid itaallased ja hispaanlased mind seal kaugel meeles peavad ja mina neid. Olen kindel, et meie elud ristuvad veel. Kui mitte nende kõigiga, siis osadega kindlasti :).
 |
| Minu kallis Hollandi pere! Need inimesed on igavesti minu südames! |
Aaga igatahes, reisimine.. siiani olen reisinud vaid Euroopa piires ning Egiptuses ja Marokos. Maroko oligi minu kõige viimane sihtkoht ning ühtlasi ka kõige suurem kultuurišokk. Samas, mulle meeldivad kontrastid. Meie giid Marokos ülets, et on kaks võimalus - inimene kas hakkab seda riiki vihkama või armastama. Ma arvan, et minu kohta käib see teine variant.
 | ||||
| Kohad, kus siiani olen käinud :) |
Meie eesseisva reisi suhtes ei ole mul kindlaid ootusi, sest nagu kirjutab Tom Valsberg oma laulus, siis pettuda ju saabki ainult iseenda ootustes. Expecting the unexpected :). Olen spontaanne ja kõigele avatud mida elu toob. Õpin igalt rändurilt ja võõralt kes mu teele satub, sest usun, et iga inimene on meie ellu tulnud mingi põhjusega.
Väga paljud on nii mulle kui Henrile rääkinud, et see reis paneb proovile kindlasti ka meie suhte, ma arvan, et oleme selleks valmis :) Pärast pool aastat kestnud pikamaa suhet, 10 kuud kooselu ning meeletult ühiseid kogemusi, reise jne.. arvan, et see on õige otsus minna:)!
Sai nüüd vist väga pikk postitud, kuid ma loodan, et neil kes viitsivad, on huvitav lugeda :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar