Meist Vol2: Henri

Henri:
Kust ma siis peaks alustama? Alustan algusest ja sellest lühidalt. Valetan, postitus on pikk, edu lugemisel!

 Oma elu olen algusest siiani veetnud Tallinnas, elanud korterites ja nautinud ilusat loodust kortermajade vahel.  Lasteaias oli mul vähemalt 31 pruuti,  ainus kurb asi oli et nad ise sageli ei teadnud või ei tunnistanud seda.  Üks sellistest oli ka Mari-Liis.  Nendele jäin ma lasteaiast meelde kui kiusupunn Henri.  Lapsena loeti mulle unejuttudeks entsoklüpeediaid.  Enne kooli jõudmist oli mul peas korrutustabel,  ma olin üsna kompetentne mõistma ladina keelt ja ilmselt iga Eesti elusolendi liiginimetuse võisin teile hoobilt öelda.  Ainult üks liik oli, keda ma päris ei mõistnud – Homo Sapiens Sapiens. Vanemaid inimesi,  ehk lihtsalt Homo sapiense küll, omavanuseid aga kohe üldse mitte. Ma ei saanud aru milleks on vaja mängida ringmänge või ma ei tea mida isegi teised lapsed mängisid. Kodu võeti mind vahest mängima, aga siis tohtisin ka ainult Koer olla. Kui lasteaeda toodi päkapikkude entsüklopeedia, kus olid pildid erinevatest päkapikkudest, teatasid kõik lapsed kuidas nad ühte või teist neist on näinud. Mul oli teiste üle hea meel, aga pidin kurbusega tõdema et minu kodus on päkapikke kunagi ainult näinud minu vanemad.  Selline olingi. Kuna minu rühmas käisid ka kasvatajate lapsed kes ei osanud ilmselt väga veel lugeda või arvutada, siis öeldi mu emale ainult et ma olen loll ja ta jätkas teadmatult minu harimist.

                                               Mina keskel, Mari-Liis minu kõrval(Lasteaed)

NB! Võtke seda kui naljakat lugu, ma ei pea mingit vihavaenu maailma või selle aja vastu :D Olen selle kõigega väga rahul.

Ilmselt saate lugedes isegi aru, et kuigi meie teejuhtide – vanemate silmis olin ma üks vägev rasvane kriit pliiatsikarbis, siis omavanuste seas ei olnud ma just see poiss keda seltskonda oodatakse, et ta oma loogilisusega kõik muu õndsuse ära rikuks.  Sel ajal oli see muidugi mulle kurb, aga sellest olen ilmselt saanud ühe kõige positiivsema õppetunni oma elus – ma õppisin üksi omades mõtetes olema. Mul oli hulgaliselt kujuteldavaid sõpru, aega  tegeleda iseenda ja oma mõtetega. Sellest ajast alates, millal iganes mul on olnud raske, olen ma keskendunud oma mõtetele ja tegemistele ning just sealt leidnud vastused millega edasi liikuda ja järgmine kord paremini teha. Olen õppinud endale ausalt tunnistama kui ma midagi halvasti tegin...või ka hästi.

Ees oli palju tagasiarendamist, et lõpuks mõista, mis teistele lastele meeldib ja kuidas nendega suhelda.

Siiski ei läinud minu seltsielu paremaks ka kooli või paljude trennide jooksul.  Olin endiselt kohmakas mis puudutas teistega suhtlemist. Pigem olin ma see kutt kes seisab grupi inimeste kõrval ja teeb ka nagu naeraks nendega õigetel (või väga valedel) kohtadel kaasa.  

Umbes vanuses 12 leidsin ma endale aga kooliväliselt seltskonna kellega suhelda. See kõik toimus minu maja kõrval pargis. Nendega saime koos hakata välja elama oma iseseisvumisega kaasnevaid tunge olla täiskasvanud ja ise teada mis on õige.Tahtsin siis ka saada maailmakuulsaks rulatajaks, trikiratturiks..ja üldse maailmakuulsaks. 13 aastaselt tegin endale sünnipäevakingiks afropatsid. See hetk ja seltskond aitas mul lahti saada mõttest, mida koolis minus arvatakse. Selle seltskonnaga lõpetasin ma suhtluse kusagil 15 aastasena. Päeva pealt. Otsustasin et see elu pole mulle ja veetsin 3 suvekuud kodus passides, sest muid sõpru mul polnud. Siiski leidsin endale ühe sõbra, kellest on saanud läbi aegade üks mu parimaid sõpru. Sellele järgnesid ka teised ja 4ndal kuul sain juba aegajalt kodunt välja.  Siis sai ring täielikuks – enam polnud oluline kooli inimeste arvamus, ega ka väljaspool olevate inimeste oma. Ma teadsin ise mida ma teen hästi, mida halvasti ja ei tundnud enam pidevat vajadust kuhugi kuuluda. 

Sellest hetkest ei olnud ma ka enam teiste arvates nii paha. Olles hoolinud aina teiste arvamusest, suutsin ma vaid seda halvendada. Nüüd kui see polnud enam oluline, oli mul järsku nii palju toredaid inimesi kellega suhelda.  Muide ma tahtsin siis ka maailmakuulsaks kulturistiks saada.

Siis sain 16 ja oli aeg gümnaasiumisse minna. Kulturistisoov oli asendunud sooviga saada maailmakuulsaks DJ'ks :D.  Ma läksin enamikust oma klassist erinevat teed, kuna lihtsalt ei viitsinud sisseastumiskatseid teha ja läksin sinna klassi kuhu sain ilma. Kindlasti üks PARIMAID valikuid minu elus. Alguses oli meid umbes 20. Enamik jäi rasedaks, lahkus niisama, läks elama välismaale, kukus välja. Meid lõpetas 9. Aga see-eest millised 9.  Kuna meie klassis oli nii vähe inimesi ei tekkinud seal mingeid gruppe, vaid igaüks sai olla ise terviklik isiksus. Isiksusi oli, toon mõne illustreeriva näite:

• ·         Kõik õpetajad pidasid meid erilisteks inimesteks. Tunde paljudele ilmselt meile anda ei meeldinud.

• ·         Üks õpetaja ütles mu klassivennale – kui sa sellist jobutamist jätkad, ei saa sinust kunagi asja. Ta vastas ‘’ma ei tea kas ma tahakski kunagi asjaks saada’’. Ta vehkis kevadel ühe õhtuga kokku mõned kritseldused, et EKAsse maalikunsti õppima minna, ja järgmisel hommikul tehti talle selgeks et ta on geenius ja saab kindlasti sinna sisse. (Tulemuste avalikustamiseni oli veel paar nädalat)

• ·         Üks klassivend veetis terve füüsika tunni istudes klassiruumi põrandal, tagudes kätega vastu põrandat ja karjus konstantselt ‘’pasasitt’’ see lõppes tunni lõpuga

• ·         Mina otsustasin 12. Klassis oma pea 6-kordselt blondeerida, seda lumivalgeks ning lõpuaktusele tulla neoonrohelise fraki ,kollase vesti ja punaste kingadega.

• ·         Meie viimasel nutukogunemisel koolis, kus näidati õnnelike hetki slaidishowl, panime me sinna taustale mängima Emotional Titanic Flute-i, kes teab see teab. Õpetajad kas nutsid naerust, hoidsid kõrvasid kinni valust(heli oli ilmselgelt liiga tugev) , või punastasid lihtsalt olukorra piinlikuse pärast. Keegi ei nutnud nagu kõik ülejäänud aastad.

Üleüldiselt meeldis meile oma õigust taga ajada, vaielda ja maailma asjade üle arutada. Kuna meil oli tunde koos ka teiste paraleelklassidega, siis ühed ei sallinud meid sest me ei lasknud neil vaikselt õppida seda mis õppekavas kirjas, ja teised ei sallinud meid sest me ei lasknud neil vaikselt tundi mööda istuda ilma, et peaks ise midagi arutama. 

Meie klass täiesti tavapärase vahetunni ajal

Tutipidu

Nüüd aga jään siia aega veidi pidama, ja seletan teile mis elu ja mõtteid ma see hetk läbi elasin.  12 klass algus.  Ma käisin igal võimalusel jõusaalis, sõin erinevaid toidulisandeid, mis mind kasvataks.  Ma tahtsin minna Tartusse juurat õppima. See ei huvitanud mind, aga ma teadsin et raha on hea ja töökust mul on. Kui enamik inimesi nagunii teeb tööd mis ei meeldi, siis võiks selle eest vähemalt hästi teenida. Mulle meeldis pidutseda, ja ma olin läbimas parasjagu ühte väga suurt õppetundi, mis lopes kogu minu elu täieliku ümberpöördumisega. Nimelt olin ma suhtes.

See suhe sai alguse tahtlikust ‘’sebimisest’’. Mõtlesin sel hetkel, et paar nädalat võib ja siis lõpetan selle ära. Ei tea mis tema sel hetkel mõtles, aga kui ka teaks poleks minu asi seda avalikustada.  Ei lõpetanud seda ära, umbes poolteist aastat ei lõpetanud.  Üsna pea oli asi nii kaugel, et me olime igapäevases võistluses. Kes suudab teise elu rohkem piirata, kes suudab teist rohkem petta, kes suudab üldse halvem inimene teise vastu olla. Me olime mõlemad sel ajal väga materjalistlikud inimesed, seega meie suhte mõte oli vast boostida nii enda kui teise ego. Minu sõpradele see tüdruk ei meeldinud, seega nendega kaotasin ma üsna kiirelt kontakti. Nii jäigi ainult mina ja see tüdruk. Lõpuks õnnestus ka see suhe katkestada. Me ei suhtle tänaseni.

Siis hakkas minu elus väga palju toimuma. Ma veetsin nädalaid igapäevases meditatsioonis. Käisin trennis, üksi väljas, leidsin taas kontakti oma sõpradega. Ma veetsin palju aega vaikuses. See kõik oli ju see mida tehes juba lasteaias end hästi tundsin.  Ma pöördusin tagasi oma kunagi eksisteerinud filosoofilise poole juurde. Otsisin elul suuremat mõtet ja süvenesin asjadesse mida olin selles suhtes valesti teinud.  Ühel õhtul mediteerides juhtus midagi väga eriskummalist. Vaatasin lihtsalt ühte youtube’i videot, kui ma tundsin et mingi energia on nüüd kohal. Minusse hakkas nagu veenire voolama  mingi uus teadmine. See teadmine oli, kui valesti ma siiani olen elanud. Lisaks sellele tuli ka info kuidas edasi paremini talitleda. Ma veetsin tunde kramplikult nuttes nii kurbusest kui õnnest üheaegselt.  Järgmine päev oli elu minu jaoks end ümber seadnud. 

Peagi teatasin ma emale, et ei kavatse üldse ülikooli katsetada ning lähen hoopis Otsakooli ooperilaulu õppima. Ma polnud elus muusikaga kokku puutunud, ning läinud esimese lauluõpetaja juurde, ütles ta mulle: su nooditabavus on nagu paksu neegrinaise rinnad. See vist kõneleb enda eest. Igaljuhul võttis ta need rinnad enda juurde õppima ja pool aastat hiljem sain kuidagimoodi Otsakooli sisse.  Muidugi eelnes sellele ka poole tunnine loeng kuidas ‘’nii vabalt ei tohi end sisseastumiseksamitel tunda’’.  Iseenesestki mõista tahtsin nüüd saada maailmakuulsaks lauljaks.

Mainin siia vahepeale ära veel, et samal ajal kui läksin gümnaasiumisse läksin tööle ka Rahvusooperisse Estonia. Ma ei teadnud ega huvitunud sellisest muusikast ja teatrisse olin üldse elus vähe sattunud, aga mul oli ühel päeval igav ja teadsin et on katsed ja läksin kohale. Need inimesed olid kui ‘’mürk’’ mu praktilisel elule. Selle eest olen ma neile elu lõpuni tänulik, sest seal olles nägin ma, et on võimalik ka elu muud moodi näha kui töö ja eesmärgid. Ma ei mõistnud ilmselt nende maailma, aga ma olin sellest lummatud. Ma olen väga tänulik nendele inimestele, et nad mu ellu sattusid ja loodan, et kunagi näen neid veel palju ja palju.

Otsakool õpetas mulle ühe ja väga suure õppetunni. Me ei õpi paberi jaoks, me õpime iseenda jaoks. Need asjad mida ma seal olen omandanud pole mulle andnud midagi praktilist, aga nad on õpetanud, et elu eesmärk on jõuda suurema siiruse, tõelisema kogemise ja kirglikuseni. Iga päev õppida nägema elus rohkem ilu, õppida seda ka teistele näitama ja edasi andma. Huvituda asjadest protsessi enda, mitte tulemuse pärast.  Ma ei olnud sealoleku ajal just säravaim laulja, ja ka inimesena ei sümpatiseerinud mõnele õpetajale, mulle kahjuks teadmata põhjustel. Aga ma ei lasknud sellest end häirida ja käisin iga päev rõõmuga koolis, saamas osa elu suurimast õppetunnist.  Ma sain väga palju elufilosoofiat, teadmisi muusikast – kuidas seda ise kirjutada, klaveri mängust, laulmisest ja muusikaajaloost. See on parim õpe, mida üks inimene saab enda jaoks leida.

Näete, kuidas kõik asjad on hakanud sellest hetkest liikuma suurema sügavuse ja õnnestumise poole, see jätkub ja iga hetk on olnud lisa sellele.  Alates Maist 2012 olen ma elukaasluses Mari-Liisiga, kes on mulle olnud väga suureks abiks minu isiklike vigade parandamisega ja suurte asjade õpetamisega. Ta on näidanud, kuidas ma olen sageli paindumatu ja ei arvesta teistega,  aga ma proovin end pidevalt parandada. Ta on õpetanud mulle mida tähendab armastus teise inimese vastu.  Kui enne seda olin olnud väga kehvas suhtes, siis võtsin juba varakult peale seda suhet vastu otsuse, et järgmine kord ma ei taha samu vigu korrata ja teen algusest peale kõik õigesti. Muidugi kogu olnud aja jooksul pole see päris nii läinud, eks me mõlemad oleme oma vigu  teinud ja raskustest läbi käinud. Aga erinevalt varasemast meie elus, on meie veendumus olla koos olnud kõigest sellest üle ja me teame, et me oleme koos sellel suurel õppetunnil nimega elu teineteise teejuhtideks ja järgijateks.  Aeg on meid viinud alasti festivalil kümnete inimeste kallistamiseni, Krsna templisse tema nimesid laulma, samal õhtul ooperisse ja psy reivile, nautima nii Arvo Pärdi kui Robbie Williamsi kontsedeid.Maamajadesse loodusega samastuma. Ühendama vastandeid oma samasuses ja täiuses. Meie ühine elu on kui suvi rohelisel aasal, kuhu puhub jahutav meretuul ja paistab soe päike, ja inimesed naeravad. See on ülim tee elus.

Meie :)

Meil on vedanud teineteisega, meil on siiani läinud hästi nii vaimselt  kui materjaalselt. Lisaks on sellest kõledast talvest, kus polnud enam sõpru ega tüdrukut ja kõik oli üldse katki, meie ellu tulnud ainult kõik mis on terve ja soe. Meie elus on väga palju imelisi sõpru, kes kõik käivad sama teed, avades end elu soojusele ja tõele.  Peab tõdema küll...meie elus on vähe ülemäära tõsiste eesmärkidega inimesi. Küll aga veedame me oma elu proffesionaalsete elunautlejate, muusikute ja õnnelike inimeste seltsis, kes tahavad ja oskavad ka teistele seda head edasi anda.  Inimeste seas kes ei häbene elada pidevalt mingis veidruses. Need inimesed on muutnud nii minu, Mari-Liisi kui paljude teiste elusid ja teevad seda iga päev edasi, andes lihtsalt edasi elu mängulist ja sooja olemust.  Nendega koos oleme me korraldanud ka 2 meditatsiooniõhtut, kus oleme teinud erinevaid rituaale, tagunud shamaanitrumme ja nagu arvata võisite,jep, mediteerinud. Seda teeme me päris palju. Ja joogat. Ja Tantra kohta oleme palju õppinud. Ja Kristuse elulugu on üks põnevamaid ja soojemaid asju mida ma oma elus olen lugenud. 

 

Mõningad sõberid 1

Mõningad sõberid 2

Mõningad sõberid 3

Mõningad sõberid 4

Mõningad sõberid 5

Mõningad sõberid 6

Mõningad sõberid 7

Oleme veetnud juba nüüdseks varsti aasta Mari-Liisiga koos elades. Oleme palju reisinud, palju õppinud, palju teistega jaganud ja üldse palju kõike kogenud. Enam ma vist ei taha saada maailmakuulsaks kellegiks. Maailmakuulus eikeegi võiks küll olla.

Vahepeal õppis Mari-Liis Hollandis ja tuli sealt tagasi, et me saaks koos olla. Peale seda tuli meil mõte, et lähme järgmisest sügisest koos välismaale õppima – mina laulu, tema marketingi.  Aga kui liita meie mõistmine sellest, et elu on ennekõike hetke hindamine ja armastus, selliste värvikirevate sõpradega, jooga õpingutega, pideva kokkupuutega kunstnikega, rohkete psühhedeelsete kogemustega, nägemisega et meil on nii palju isiklikku veel käia enne kui me saame määrata kes meist saab, siis tuli meile pähe et võiks enne reisima minna. Alguses oli see vaid mõte, aga meie õnnepall aina kasvas ja lõpuks ei tundunud muu isegi enam valikuna.  Meil tuleb minna iseseisvuse, isikliku vabaduse ja vaimsuse otsingutele. Tuua välja kunst endas ja oma elus läbi enda avamise ja elu armastamise. Tahtsime minna Indiasse, kuid siis leidsime et peaks enne Austraaliast aastaks läbi hüppama. Jep, väike hüpe sinna kah. Ja nii nüüd hakkamegi rändama, otsima kontakti maailma, looduse, teiste inimeste, nautimise ja sügavate teadmistega. 

Laia maailma

 Kui kellegil on mingeid küsimusi, mõtteid või soovi selle imelise teega teisel pool maad liituda, võite alati mulle kirjutada. Henri Liive on facebookis 2, valige see, kes ei ole õppinud TTÜs ja ei tööta Elionis. (kuigi ka see teine Henri on väga tore poiss, astusin kord klubisse sisse ja selgus kohe kui kohale jõudsin et olen mingi auhinna võitnud, jõudsin lavale ja minu ees seisis teine Henri Liiv. Minu õnnejoovastus, et olen ilma osalemata midagi võitnud asendus kähku aga teise Henri Liiviga tutvumisega. Auhind jäi talle, mina sain temalt tasuta joogi.)