neljapäev, 20. veebruar 2014

Koduta jäämine, nahkhiired, surmav restoran ja abi otse taevast

Tänase seisuga oleme olnud Austraalias juba nädal ja kaks päeva. Jah "juba", sest mulle tundub nagu oleks see alles eile olnud kui me siia saabusime.
Vahepeal on juhtunud nii palju, aga üritan nüüd kokku võtta meie esimesed seiklused.

Eelmine esmaspäev 10.02.14 kell 06.15 hommikul maandusime Melbourne'i. Ärevus oli suur ja väsimus vähemalt sama suur. Maandudes puuds meil igasugune ajataju, sisikond kees ja ei saanud üldse ümbritsevast aru. See tegi oleku üsna raskeks, kuid ilmselgelt ei olnud meil aega oma keha vingumist kuulata ja pidime tegutsema hakkama.

Kuna lennujaam on täiesti Melbourne'i ääres, pidime võtma eri bussi (18 taala nägu), et saada kesklinna. Kui olime kohal, otsisime ülesse esimese kohviku wifiga ning hakkasime tegutsema. Otsustasime, et kõigepealt tuleb korda ajada kõige tähtsamad asjad - pangakaart, kohalik mobiili number ja TFN (Tax File Number, ehk võtsime ennast siin arvele kui maksumaksjad). Pangaks valisime Commonwealth'i ning kuna olime tegelikult kontod juba Eestis ära teinud, ei olnudki meie teada vaja muud kui pangast kaart ära korjata. See ei läinud aga päris nii, selgus et vajasime telefoninumbrit ja aadressi. Tegime kähku telefoninumbri ja andsime oma tuttava aadressi, keda veel kohanudki polnud. (minu nr on +61449786044 ja Mari-Liisi oma +61449785861, seega hellake) Teadmata kuhu maailma otsa oleme sattunud, avanesid meile vaid tornmajad ja hommikul ei ulatanud nende vahelt päike veel tänavanigi.

Allikas: Google 

Seejärel oli aeg minna oma esimese Host'i (ing.k. võõrustaja) juurde. Et natuke raha säästa ja ka paremat pilti kohalikest saada, otsustasime alguses peatuda võimalikult kaua teiste inimeste kodudes, kes meid lahkesti vastu võtsid. Selle kohta saab igaüks uurida lehel www.couchsurfing.org . See on tasuta, kuid pead olema hea külaline - tegema neile süüa ning vajadusel ka kodutöid. Üldiselt kehtib "vorst vorsti vastu" põhimõte - seega kui keegi tore inimene on sulle kodu pakkunud, siis oleks tore kui ka sina saaksid kunagi talle vastuteene teha.

Meie esimeseks hostiks sai härra nimega Damo (tal on päris nimi ka aga me ei ole seda küsinud).  Tema on mees, kes põrutab igasse hetke täie hooga sisse. Damo on viimase aasta jooksul enda juurde võtnud 130 inimest, ta on ise reisinud 6 korda ümber maailma hääletades ja suvaliste inimeste juures ööbides. Ta ärkas iga hommik kell 6 ning enne 1-te ta magama kindlasti ei jõudnud, mõne öö jättis üldse vahele. Tänu sellisele elutempole, tähendas ka meie jeoks seal elamine väga palju actionit. Kuigi olime umbes 4st hommikul üleval olnud vedas ta meid endaga poodi, seejärel tegime süüa, siis lasi ta meil osta kasti siidreid ja pani meid neid temaga koos jooma. Magama ei lasnud ta meid enne kella 12. Veel pidime temaga videosid ja filme vaatama ja ta rääkis meile lakkamatult oma lugusid reisimisest. Tegelikult tegi ta meile sellega väga suure heateo, juba ööpäeva pärast ei andnud ajavahe meil enam tunda ja temperatuuri muutusest me haigeks ei jäänud. Lisaks andis ta meile edasi mõtte, et alguses tuleb pigem nautida asja algust selle asemel, et paaniliselt töö või elamise pärast muretseda ja parem on vabalt võtta. Kuna ta ise on sellist elu väga pikalt elanud, andis ta meile väga hästi edasi mõteviisi, et reisimise eesmärk on vabadus ja rõõm mitte mured. Sama tempo jätkus veel 2 päeva.

Suhtleme temaga edasi. Ta elab ikka päevast päeva sama elu - hommikul 6 tööle, siis koju ja kohe couchsurfereid mööda linna vedama, peatudes igas kohas üheks õlleks või pitsaks või mis iganes muu meelelahutus teele jääb. Lisaks kõigele oleme teda siiani kuulnud rääkimas itaalia, hispaania, poola, saksa, prantsuse ja ilmselt paaris muus keeles. Vot selline onkel. Vahva.

 Kolmandal päeval rentisime auto ja läksime linnast välja Great Ocean Roadile, lootsime auto saada 125 dollariga kui lõpuks läks see maksma 225. Autot pandi meie jaoks valmis tund aega ning kui ta kätte saime, selgus, et tegemist oli kohutava romuga. Mis seal ikka, ajasime autole hääled sisse ja hakkasime lõunapoole sõitma. Peale esimest väikest peatuspunkti Angelsy linnakese lähedal selgus, et meie superauto ei taha enam käivituda. Pidime poolteist tundi maanteabi ootama ning kui see lõpuks saabus, avastasime, et autol oli suur õlileke ja starter ei käivitunud. Supermani kohale ilmudes ja Murphy seadusele omaselt auto maagiliselt käivitus ja selle peale vaadati meid üsna imelikult, kui õlileket probleemiks pidasime. Pidime jätkama oma reisi.
Distants meie sihtkohta oli u. 260 kilomeetrit kuid sõitsime seda 5 tundi. Kuna tee oli pikk, jaotasid Mari-Liis ja Steffi ära, et sõidavad mõlemad pool teed. Tänu sellele sai ka Mari-Liis parempoolses liikluses käpa valgeks. Ei jõudnudki ära lugeda mitu korda tal õnnestus vastassuuna vööndisse keerata, kuid kohale jõudsime elusalt ning õnneks olid ka kohalikud autojuhid piisavalt mõistlikud, et kannatasid ilusti ära kuni me tagasi oma ritta saime ukerdatud.
Olnud hetke kohapeal, ootas meid sama tee tagasi. Kuna meie tervis oli veel väga nõrk ja olime väsinud, siis oli tegemist väga väga raske sõiduga. Sellest hoolimata oli koht, kuhu me jõudsime, parem kui tuhat sõna. Edasi las pildid kõnelevad enda eest.




12 Apostlit








Need on pildid maailma ühest kõige paremini säilinud pankrannikust. Võrratu! Loodus teeb imelisi asju.
Siin ka pilt meie autoromust - 10000 aastat vana Toyota Camry


Samal õhtul kohtusime oma järgmise võõrustaja Tija ja tema vahva perega. Nemad olid Damo täielik vastand. Nad läksid magama igal õhtul kell 10 ning iga päev olid juba kella 5-st üleval. Tija poiss Ty ning vend Mark jooksevad peatselt maratoni, Tija ise, aga poolmaratoni. Veidi majas ringi vaadates nägime, et nende kodu oli täis vaid kõige tervislikemaid toite ning ka enamik riidekapist olid spordiriided.
Siin ka näide nende elust: ühel hommikul me ärkasime, ja üks selles kodus elavatest meestest tuli koju rattaga sõitmast. Küsisin siis, et palju ta sõitis. Vastus oli: "Täna tegin vähe - 108 kilomeetrit". Olles koju jõudnud, pani ta uued püksid ja läks jooksma. Tulnud jooksmast, ladus ta vanni täis jääkuubikuid ja hüppas nende vahele, minnes kohe peale seda tulikuuma duši alla ja nii korduvalt. Nemad elasid sellist elu.
Olime seal kokku 3 ööd ja siis alles algas tõeline seiklus, kuna inimene, kelle juurde järgmisena pidime minema, ei suhelnud enam meiega. Pidime hakkama improviseerima.

Vahepeal mainin ära, et alustasime ka aktiivse tööotsinguga. Nimelt printisime välja 20 CV-d, võtsime ette mõne restoranrohke tänava ja käisime ükshaaval kõik restoranid läbi. Mari-Liis sai ka esimese proovipäeva, kuid kahjuks sealt tagasi ei helistatud. Minule öeldi kahjuks enamikes kohtades lihtsalt ''ei''.

Nüüd algas meie reisi kõige põnevam päev. Teades hommikul, et oleme edasi koduta, pakkisime asjad ja läksime linna tööd ja elamist otsima. Kirjutasime igasse võimalikku kohta. Vastus tuli ühest kuhu tegime ka broneeringu, kuid meiega lihtsalt ei suheldud enam peale raha maksmist (raha saime järgmine päev tagasi). Tööotsingud läksid hästi ja saime mitmesse kohta proovipäevale. Kell oli 7 kui mina läksin oma esimesele proovipäevale ja Mari-Liis jäi linnatänavatele meile samaks õhtuks elamist otsima.

Minu esimene proovipäev sai olema ühes Itaalia restoranis, mille kõik töötajad olid Pakistanist või Iraanist, ülemused karjusid õhtu otsa kõikide inimeste ja töötajate peale ning samade kätega keriti ülesse tolmuseid/mullaseid tuulekaitseid ja loobiti suvaliselt praade kokku. Klientidega keelati suhelda, sest nad pidavat vaid vinguma ja neile tuleb lihtsalt öelda, et sul pole aega. Köögis olid 5 ruutmetri peal nii kokk, nõudepesija kui keegi kolmas musta töö tegija. Seal hoiti kogu toitu (nii toorest kui valmis) ning musti kui puhtaid nõusid (mis olid kohutavalt mustad). Üks nõudepesija pakkus mulle mingeid toidujääke, mida ma ei soovinud. Kui pakkusin talle tüki pitsat, keelas mul seda süüa, öeldes, et ma võin ära surra kui seda pitsat söön. Kõik selle koha juures oli odav ja räpane. Sellest hoolimata sain ma näiteks sõimata, kui kahvli veidi viltu lauale asetasin, sest tegemist olevat siiski tõelise restorani mitte mõne kiirtoidukohaga.(Tripadvisoris on seda kohta teistele soovitanud 14 % inimestest, kõik teised on käskinud sellest kaarega eemale hoida). Einestuskorra hinnaks selles restoranis võis tulla umbes 60 dollarit (45 eurot). Mulle pakuti küll edasist tööd, kuid ma ei astu enam kunagi sinna tagasi.

Seejärel sain kokku Mari-Liisiga ning ta oli meile 88 dollari eest saanud toa linna südames ühes kohutavas hostelis. Terve öö saatis meie und palavus, alt korruselt tulev klubitümps, meie korruselt tulev purjus inimeste karjumine ja tänavalt tulevad politseisireenid. Me saime küll magada aga hommikul oli siiski täiesti magamata tunne. Olime taas sealt lahkudes kodutud, seekord oli juurde tulnud ka väsimus.
Järgmine hommik hakkas peale sama tegevus elamise otsimisega, kuid andsime juba suht varakult korterite osas alla ja läksime sõbranna soovitusel ühte üsna meeldivasse hostelisse, kus veetsime 2 ööd.

Need päevad olid täis meeldivat puhkust, päikest, head seltskonda ning töö-ja korteriotsinguid. Kõige selle pinge kõrvalt, mis käis kaasas töö- ja koduotsingutega, suutsime me siiski nautiga täiel rinnal ka Melbsi ja päikselisi rannailmu. Teadsime mõlemad, et nii kaua kuni me hoiame kokku, on kõik hästi, tulgu või veeuputus. Nii ongi :)
Käisime öösel pingviine, nahkhiiri ja opossumeid vaatamas ja päeval otsisime kakaduusid ja papagoisid. Meie maailm oli täitumas rahuliku ja rõõmsa tooniga.

Sellised pisikesed pingviinid tatsavad ringi St Kilda rannal.


Chillgrill


Siiski ei teadnud me, mis saab meie elamisest peale seda 2 ööd hostelis. Otsisime endiselt kortereid või ideid mida järgmiseks teha. Järsku aga, keset jäätise nautimist pargis helistas meile ühe sõbra tüdruku kauge sugulane, kes elab Melbourneis ja teatas, et oleme oodatud tema majja elama. Me kumbki ei osanud sellist pakkumist mitte kusagilt oodata, järgmine päev ootas aga  hosteli ees juba auto mis meid hoopis uude peatükki viis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar