teisipäev, 25. veebruar 2014

Päikeselised päevad äärelinna roheluses, ärateenitud puhkus ja elagu Eesti!

Nagu eelmise postituse lõpus sai mainitud.. saabus meile abi otse taevast hetkel, mil me seda kõige vähem oleksime oodanud. Eelmine teisipäev helistas meile üks tore eesti proua kes on oma perega siin Melbourne'is juba aastakümneid elanud, ning pakkus et me võime Henriga peatuda nende juures nii kaua kui ise soovime. Mõeldud tehtud - juba järgmine hommik oli meil auto järel ning kolisime nende juurde Melbourne'i äärelinna - Glen Waverly'sse. See koht oli üks kõige soojemaid ja armsamaid kodukohti mida ma üldse oma elu jooksul näinud olen - suur maja koos grandioosse aiaga, mis oli täis erinevaid lilli ja viljapuid. Saabudes tervitas meid lahke pererahvas puhtas eesti keeles ning tutvustati meile kohta, mis sai järgnevateks päevadeks meie koduks.

St Kilda botaanika aed - kui tornmajadest ära tüdineme, põgeneme sinna.

Pere koosnes vahvast vanaisast ja vanaemast, ning kõrval majas olid nende lapsed ja lapselapsed - Kõik üheskoos. Vanavanemad olid Austraaliasse põgenenud Teise Maailmasõja eest ning minul ja Henril avanes võimalus piiluda nende pikka minevikku ning lugeda läbi nende päevikud ja elulood, mis olid tollest ajast kirja pandud. Neil oli palju rääkida ja meie kuulasime huviga.
Enamasti tegelesime me küll töö- ja koduotsingutega, kuid kui meil oli vaba päev, viisid nad meid mägedesse Melbourne'i küljeall ning näitasid ja jutustasid sellest, mis oli seal varem kui kõik ei olnud veel linn.See oli väga huvitav ning raske on panna sõnadesse seda tänutunnet, mida me tundsime iga päev seal olles. Need inimesed avasid meile oma kodu uksed ning andsid endast kõik, et me ennast seal koduselt tunneks.


Selle nädala alguses õnnestus meil mõlemal saada töö Itaalia restoranidesse ettekandjateks ning lõpuks ka oma kodu. Seega järgnevad päevad äärelinnas olid ainult puhkuseks - olime selle ausalt ära teeninud.
Oma esimesel puhkusepäeval otsustasime minna Melbourne'i Sealife'i (ing.k. Meremaailma ). See oli vahva. Nägime nii palju veeloomi ja -elukaid keda mitte kunagi varem näinud polnud. Kõige rohkem köitsid meid errinevad millimallikad ning erilised kalad nagu Astelrai ja hai. Akvaariumi kõige muljetavaldavam elukas oli kindlasti üle 3 meetri pikk krokodill. Alguses arvasime, et see on topis :D Tundus kuidagi uskumatu, et nad tõesti sinna nii suure eluka lohistanud on, kuid järsku see topis liigutas ning olime sunnitud suure imestusega oma meelt muutma. Ta oli tõesti suur ja paks vana.
Meie tuur akvaariumis lõppes aga pingviinide maailmaga. See oli tegelikult kurb.... ühte klaaskasti oli pandud natuke lund ning surutud kokku kolme erinevat liiki pingviine. Selle vaatepildi peale läks meel päris härdaks, loomad peaksid ikkagi vabalt elama ning mitte klaaskastis. Samas meie võõrustaja ütles selle peale, et kui nad on juba sündinud seal, ei oskagi nad ju paremat tahta. See tegi selle mõtte natuke talutavamaks - ju siis on tal õigus.
Meduus


Pärast Akvaariumis käimist otsustasime minna päikeseloojangut vaatama Melbourne'i kõige kõrgema ehitise - Heureka Tower'i 88. korrusele. See asus umbes 300 m. kõrgusel ja siin on mõningad pildid sellest, mis vaade meile avanes. (kuna läbi klaasi telefoniga pilti teha pole just parim asi, siis pole ka kvaliteet väga kiita)


See pole küll fakt, aga meie tark võõrustaja oskas öelda, et Melbourne'i kesklinn on täpselt 1 miil x 1 miil. Pealevaadates nii ei ütleks :D 


Laupäeval otsustasid meie võõrustajad, et näitavad meile natuke ümbruskonda, kuna siiani olime tsillinud vaid linnas, ei saanud nad seda kuidagi nii jätta. Võtsime suuna mägedesse. See oli tõeliselt võimas, meil ei olnud aimugi, et otse meie linna küljeall on kõrgemad mäed kui meie oma Munamägi. Puud ulatusid nii kõrgele, et päike nende vahelt mäeteed valgustama ei saanudki. Minu suureks imestuseks kasvasid seal ka Sõnajalapuud - üle 2 meetri pikad.
Meie esimene peatuspunkt oli ühte huvitavasse kohta, kus kunagi elas üks kunstnik, kes ronis mägedesse, ehitas endale sinna onnikesse ning hakkas seal skulptuure tegema. Kui riik selle avastas, tehti sellest külastuskoht ka rahvale.
Oma kunstis kujutas ta pigem aborigeene, kuid igas tema skulptuuris on ka vähemalt üks valge inimene, sest ta uskus, et kõik rassid siin maailmas peaksid läbi saama. Siin mõningad pildid tema maailmavaatest läbi loomingu:



Peale seda suundusime edasi järgmisesse punkti, kust avanes meil vaade tervele linnale, mõistsime, et pole see kesklinn nii suur midagi. Siin on auasi, et inimestel oleks oma eramajad. Vanad paneelmajad võib vast ainult ühe käe sõrmedel kokku lugeda, sest kui meil Eestis paigutati halle blokke üksteise peale, siis siin oli iga pere eesmärgiks eramaja. Sellepärast on kogu Melbourne ka nii "laiali".
Pärast mõningast ringisõitmist mägedes ning kehakinnitust ühes kohalikus restoranis, võtsime suuna tagasi linnapoole, kus saime kokku SuperErkiga. Tema oli teel Tasmaaniasse ning tõi uudiseid elust ja olust Sydneys ja Uus-Meremaal. Oli tore näha veel ühte eestlast.

Vahepalaks ka väike võrdlus Austraalia suurusest
Laupäeva õhtul valmistus kogu linn "White Night'iks" (ing.k. Valge öö) . See oli väga suurejooneline üritus üle kogu kesklinna. Majadele lasti projektoritega suuri valgussõusid, kõik kontsertsaalid ning avalikud raamatukogud olid lahti inimestele külastamiseks ja kõikides saalides ja iga tänava nurga peal toimus midagi. Meile sümpatiseerisid kõige rohkem kogu projektist aga hoopis kaks noort tänavamuusikut, kes matkisid loodushääli ja mängisid didžeriduud, mis on Austraalia rahvuspill.




Pühapäeval, 23. veebruaril tähistati siinses Eesti majas Eesti Vabariigi aastapäeva. Kokku tulid kõik Melbourne'i eestlased, nooremad ja vanemad. Oli aktus ja pidulikud sõnavõtud, laulmist ja tantsimist ning isegi Eesti Saku Originaali ja Vana Tallinnat pakuti. Melbourne'i Eesti kogukonda on läbi aegade kuulunud kõige rohkem korraga kuni 1000 inimest. Enamasti on liikmeteks olnud need, kes sõjaajal siia tulid.
Siin oli tunda rohkem nagu melanhoolset õhku, sest meenutati palju seda aega, kui Punaväelased tulid ning inimesed lahkuma pidid. Mõistsin, et nendele inimestele tähendab Eesti ja eestlus midagi hoopis muud ja suuremat kui meile praegu.

 
Eesti maja Melbourne'is



Märkamatult oligi kätte jõudnud meie viimane päev armsas äärelinna majakeses ning eile õhtul kolisime vaiksest Glen Waverly'st linna südamesse ja seda sõna otseses mõttes. Meie uus kodu asub linna ärikeskuses Southbank'il. Meid ümbritsevad vaid klaasist pilvelõhkujad ja jagame korterit 3 korealasega. Olles harjunud Nõmme rohelusega, tekitas see klaasimeri küll algul kodust kauge tunde, kuid kuna kodu on alati seal, kus oleme meie, siis arvan ma et me suudame omale siia peagi mõnusa pesa teha.
Oleme väga tänulikud oma kallitele eesti võõrustajatele ning jääme nendega kindlasti edasi suhtlema. 
Oleme rahul oma eludega siin ning valmis uuteks seiklusteks.

Koos ja õnnelikud

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar