Lahkumine - enne ja pärast

Viimased päevad Eestis oli üks suur rallimine. Sõitsime läbi pool eestit ning kohtusime veel kõigi sõprade ja perega enne minekut. Kirjutan siia tähtsamad seigad:

 Täpselt nädal tagasi laupäeval oli minu viimane tööpäev Olde Hansas. Kuna päev oli vaikne ja meid polnud palju tööl, ei olnud ka kurbus lahkudes väga suur. Olen õnnelik, et sain võimaluse seal töötada ning kõiki neid toredaid inimesi tundma õppida. Aitäh teile, kes te minu viimasele õhtule tulite!

 Ja siis esmaspäeval läks lahti.. rallisin ringi mööda linna ning tegin viimaseid tehinguid pangas ja mujal. Registreerisin meid ära igaks juhuks Eesti Välisministeeriumi kodulehel ning volitasin ema tegelema kõikide minu panga-asjadega kui seda peaks vaja olema. 
Kogu see nädal oli vaimselt küllaltki raske ja rusuv, sest lisaks reisiasjadele, pidime kokku pakkima ka terve oma elu Eestis - kolima välja oma korterist.
Kuna Henri läks esmaspäeval külla oma vanaemale Moele, veetsin mina õhtu oma ema kodus. Väga mõnus oli olla kodus kus ootas soe toit, soe tuba ja minu pere. Panime koos puslet ning jutustasime palju. Õhtu lõppes sellega, et vaatasime emaga koos "Sex and the City't" klaasi punase veini ja Brie juustuga - tõeline naistekas.

Naistekas emmega

 Järgmisel hommikul vurasin autoga Henrile Moele järgi. Jutustasime veel vanaemaga ning siis jätsime hüvasti ja võtsime suuna Sagadi mõisa poole. See oli tõeliselt ilus. Sõitsime mööda väikeseid Lääne-Virumaa teid, keset paksu metsa. Isegi lehmi nägime.
Kuna minul oli suur soov minna veel enne soojale maale lendamist lauatama, siis võtsime lõpuks suuna Kiviõli suusakeskuse poole. Vot see on üks tõeliselt äge koht, soovitan väga! Alguses sai kõvasti nalja, sest Henri polnud mitte kunagi varem lumelauaga sõitnud, ning esimese tunni veetsime lastemäel õppides.  Pean tunnistama, et Henri oli esimesel korral palju osavam kui mina enda omal.
Hiljem, kui suurest mäest alla vuhisesin ja tõelist vabaduse tunnet nautisin, tuli mulle esimest korda kogu seda ilu vaadates peale kurbuse tunne. Kui siiani ei olnud väga mõttesse tulnud lahkumiskurbus, siis sel hetkel oli mul tõeliselt kahju. Eesti on ikka väga ilus koht kus elada! 
Igatahes olen õnnelik, et minu suur unistus mäel käia sai teoks ning lisan selle tõestuseks siia ka paar pildikest.

Lääne-Virumaa tripp

See võidukas nägu kui oled suutnud esimest korda tõstukiga mäeotsa saada :D

Neljapäev oli üks emotsionaalne päev igas mõttes. Päeval pakkisime kodus oma asju ja käisime Henri maal Kloogal. Mäletan esimest korda, kui sinna läksime peaaegu 2 aastat tagasi. See koht oli väga kaua tühjana seisnud.. külm ja niiskust täis. Sinna oli jäänud palju asju ning alguses oli natuke šokeeriv tunne, kui seda esimest korda nägin. Henril, aga oli vaimusilmas mälestus sellest, milline tema maakodu kunagi oli olnud, ning ta uskus südamest, et oma tahtejõu ja hea energiaga saame selle jälle korda. Saimegi! Selle kahe aasta jooksul oleme suutnud nii kahekesi kui oma sõpradega koos anda sinna täiesti uue hingamise.
Kui nüüd neljapäeval seal viimast korda käisime, ei olnud enam üksikut ja mahajäetud tunnet. Oli hoopis soe ja mälestusi täis.

Klooga & Türisalu pank

Samal õhtu oli ühtlasi ka meie viimane öö oma kodus. Meie koduga tulid hüvasti jätma ka meie toredad sõbrad. See oli tõeliselt mõnus õhtu täis nalja, naeru ja mälestusi. Meil on ikka vahvad sõbrad! Nendega hüvastijätmine oli küll natuke kurb, kuid mitte üldse raske või negatiivne. See on hea tunne ja teame ju, et oleme üksteisel alati olemas. Ei tea küll millal me jälle näeme, aga olete meil alati südames!  Tulge meile Aussi külla :)
Järgmisel hommikul oli aeg võtta viimased 7 asja ja kodu uks viimast korda lukku keerata. See oli väga emotsionaalne hetk ning nutuklomp tuli mõlemal kurku. Meenutasime kui palju on seal väikeses kohas korda saadetud ning olime tänulikud nende imeilusate hetkede eest.

Edasi suundusime oma kodudesse ja veetsime viimase öö oma peredega ja loomulikult pakkides. Ma ei mõista, miks on inimesel nii palju asju vaja. Pean seda pakkimise asja veel natuke õppima. Vajan vist kedagi, kes mulle puust ja punaseks teeb, et ma ei vaja tervet riidekappi kaasa. Henril see-eest läks asi libedamalt. Väiksesse kohvrisse mahtus kogu vajaminev ära.

Ja märkamatult oligi kätte tulnud laupäeva pärastlõuna. Viimased pakkimised, kiire lõuna perega ja MINEK! Perekond Põldarid näitasid jälle oma oskust tegutseda kiiresti ja teha sadat asja korraga. See ajas isegi päris naerma. Vaatepilt oli järgmine: Mari-Liis oli veel ühe jalaga kohvri otsas, samal ajal kui pea juba köögis emme ja issi tehtud seapraadi ja kartuleid sisse ahmis, veel mõeldes, et mida peab tegema enne minekut ning teise jalaga juba jalanõusid jalga ajades. Emme jooksis ringi, tõi mulle veel viimaseid unustatud asju, vahepeal nii muuseas riivis salati valmis söömiseks ja tuletas pidevalt kella meelde, sest juba oleks pidanud lennujaamas olema. Isa vaatas, et toit põhja ei kõrbeks ja oli vast vahepeal ainuke kaine mõistus kogu olukorras. Väike vend Markus otsustas möllust mitte osa saada ning vaatas rahulikult multikaid :D

Igatahes, lennujaama jõudsime ilusti õigeks ajaks. Meid olid saatma tulnud meie mõlema pered ja sõbrad Grete ja Sten. See oli väga armas.

Minu pere

Henri pere

Kallis Grete

Kallis Sten

Jätsime hüvasti, võtsime käest kinni ja astusime lennukile. Hüvasti Eesti, näeme jälle!


Meie teekond Aussi läks üldiselt väga hästi. Kõigepealt lendasime Helsinkisse, kus pidime järgmist lendu ootama 6 tundi. See oligi vasti kõige väsitavam osa. Järgned 12 tunnine lend Singapuri. Õnneks läks lend kell 12 öösel, seega ei olnud raske lennukis magama jääda ja oma uni ilusti täis magada.
Lennuk oli väga suur ja mõnus. Süüa saime 2 korda ning söök oli väga maitsev. Henri valis õhtusöögiks pasta ning mina loomaliha hautise. Sinna juurde kuulus ka loomulikult kukkel, salat ja  magustoid ning mahl ja  klaas veini, mis tõi kindlasti sügavama une.
Kui hommikul Singapuri saabusime (õigemini seal oli kohalik kell juba 5 õhtul), oli parasjagu tipp-tund, nii et pidime tund aega lihtsalt ookeani kohal tiirutama ja ootama, et Singapuri lennujaam meid lõpuks vastu saaks võtta. See uudis ei rõõmustanud meid, sest pärast 12 tundi istumist lugesime juba minuteid, et saaks juba ennast sirutada.
Kuna lend hilines tund aega, oli paljudel reisijatel, kes Singapurist edasi pidid minema, päris hapu olukord. Meil õnneks midagi hullu ei juhtunud ning 2,5 tunni ootamise asemel pidime nüüd järgmist lendu ootama ainult 1,5 tundi.

Lennutee

Kui igavaks läks, sai vaadata filme või mängida videomänge.

Singapuri lennujaam oli nii suur ja ilus, et panime Singapuri oma "Must go" (ing. k. "Peab kindlasti minema") nimekirja.
Järgnes meie viimane lend. Pärast 12-tunnist lendu ei tundunud see 7,5 tunnine Melbourne'i lend üldse pikk. Kohaliku aja järgi toimus lend jällegi öösel, pidime jõudma Melbourne'i veerand 7 hommikul. Vot nüüd olid meil asjad sassis. Singapurist lahkused oli Eestis kell alles 11 hommikul, seega meil jäi üks päev täiesti vahele. Lend ise oli jälle väga mõnus ja mugav. Saime jälle kaks korda süüa ja menüü oli jällegi väga rikkalik.

ajavahe

Peale 28 tundi nägime mõlemad välja sellised.

Igatahes oleme nüüd rõõmsalt Melbourne'is ja siiani on kõik hästi. Ilm on soe ja inimesed on väääääga toredad ja sõbralikud. Täna on neljas päev kohapeal ning ajavahe annab endiselt tunda.
Üritan peagi teha järgmise postituse kus kirjutan juba elust kohapeal ja panen palju pilte kah :)

Stay tuned!
M-L