Päev Gokarnas

Jaanuari lõpus tegime paari sõbraga väikse reisi järgmisesse osariiki Keralasse, Gokarna linna. See on üks minu lemmikuid kohti siin ümbruskonnas, sest seal on palju vähem turiste ja palju templeid. Linnakesel on selline “püha” aura kohe.. mõnus.

Meie päev algas juba kell 4 hommikul, sest tahtsime kõige varasemale rongile jõuda, ning eelnev õhtu oli olnud just üks nendest, kui meie peaguru ashramis andis loengut või õigemini pidas satsangi (satsang on vabas vormis loeng, kus kõik saavad küsida küsimusi ja avaldada arvamust millal soovivad) mis läks välja kella 01.00ni. Seega magada oli jäänud vaid 3 tundi... olgu mis oli, aga rongile me igatahes jõudsime ja seiklus võis alata. Seekord oli meid 4, minu hea sõbranna Reem Jordaaniast, Katherine UKst ja Kerem Türgist.  Kerem oli alles uus ashramis ning teda me väga ei teadnud, aga hiljem tuli välja, et tegu on ühe ääretult huvitava inimesega. See meeldib mulle siinse kommuunielu juures kõige rohkem – inimesed, kes minu teele satuvad on nii seinast seina elukogemuste, ametite ja minevikuga ning mul on igaühelt midagi uut õppida.

Meie päev Gokarnas ( Gokarna muide Sanskriti keeles tähndab lehma kõrva) algas Kali Templiga. Kuna meie ashrami õpetajad on seal palju käinud, teatakse meie nime seal hästi ning kui mainime, et oleme Bhagavani õpilased, on neil alati aega meiega maha istuda ja jälle mõni huvitav lugu jumalustest, templi traditsioonidest või muid elutarkusi rääkida. Lisaks teadsin ka, et nad teevad seal templis ise orgaanilist maapähklivõid, mis pidavat maailmaparim olema. No vaatasime siis ringi ja leidsimegi väikse ukse kus oli kirjas “Peanut butter” ( ing.k. maapähklivõi). Astusime sisse ning leidsime ennast selle temple preestri venna elutoast. Nagu ikka lääninimestele kombeks, tundsime ennast alguses veidi kohmetult ning hakkasime vabandades taganema. Arvasime, et olime kellegi privaatsust rikkunud. Aga oh ei... onu hüppas püsti ning hakkas oma asju eest ära panema, et meile istumisruumi teha öeldes, et koristamine on tema töö ning tulgu ja istugu me nüüd maha ja puhaku jalgu. Istusime siis maha ja saime proovida kõiki võimalikke erinevate pähklite võisid ja kodutehtud moose, mis muide olidki imemaitsvad. Jutustasime pikalt maast ja ilmast ning jõime veed teedki. Uskumatu.. astudes templisse sisse ei oleks ma elusees arvanud, et leian end kellegi kohaliku elutoast pähklivõid süües ja teed juues ning maailma asju arutades. Kui välja astusime, et edasi liikuda, oli möödas rohkem kui 2 tundi. Megalahe.

Selle lõigu otsa kirjutan ka naljaka vahejuhtumi sellesama pähklivõiga. Nimelt rääkis onu meile, et see on, nagu ikka, kõige kvaliteetsemast toormaterjalist ja käsitsi tehtud. Ühe laari tegemiseks käsitsi pidavat kuluma ka lausa 2 tundi ja see on väga kurnav töö. Kuna kõik oli nii maitsev siis ostsime ka meie erinevaid võisid kaasa ning onul oli hea meel. Üks hetk, aga sai tal meie kõigi lemmik- India pähkli ja datlivõi otsa, aga kolme purki oli veel vaja. "Oodake 10 minutit" - ütles onu ning kadus kuhugi tahatuppa. Hetk hiljem kostub vali blenderdamise hääl tagatoast.... vaatasime kõik üksteisele otsa ja hakkasime kõva häälega naerma. Tüüpiline India värk.. ühegi kaupleja juttu ei saa siin puhta kullana võtta, aga mina olen arvamusel, et nii kaua kuni ma ise õnnelik olen tehtud ostude või saadud kogemustega, on kõik korras ja muul polegi tähtsust :). Igatahes pähklivõid saime me kõik ilusti kätte ja see maitses imehea.

Kaunid India naised

Pidustused on tulemas..

Püha lehm... sõna otseses mõttes

 

Siinne elu on nagu ajatu... kuhugi ei ole kiiret ja kunagi ei ole liiga palju teha, et ei saaks suvalise võõraga maha istuda ning elust ja olust rääkida. Nii peaks see alati olema.

Meie päev oli väga pikk ja vahva. Külastasime veel mõningaid templeid, shoppasime ja sõime ülihead toitu, aga seda ma siin üksipulgi lahkama ei hakka, sest ma lihtsalt ei raatsi nii pikalt arvutis olla... ja pealegi, pildid ütlevad rohkem kui 1000 sõna. Loodan, et saate aru ja annate andeks :).



Üks tore joonis maja seinal



väike raamatupood