COSTA RICA - PURA VIDA!

 Maailm, ta avar on,

lõputuna näib.

Nagu ka me seiklusjanu,

ta valmis kustutama on.

 

 

Kallid, 

on taas aeg äratada ellu minu reisiblogi, sest seiklused ootavad ees – Costa Rica! 

Paljud teist on meie reisile kaasa elanud juba enne selle algust. Paljud huvituvad detailidest ka veel täna. Nii palju on öelda, näidata. Kahjuks ei jõua samasuguse õhinaga kõigile sellest pajatada. Kohati pole isegi aega ja saab anda vaid lühiülevaate. Kantuna siirast soovist jagada kõigiga meeliülendavat, keha ja vaimu turgutavat seikluskogemust, uusi teadmisi, lihtsalt positiivsust aga ka luua endile üks mälestuskogum, otsustasime vormistada oma 1 kuu Pura Vidat blogipäevikuks. Järgnevad postitused CR teemal on meie segamini kirja pandud seigad kuuaja jooksul nähtust ja kogetust. Ühtlasi ütlen disclaimerina juba ette, et see blogi on kirjutatud selleks, et anda edasi emotsiooni võimalikult ehedal kujul. Head lugemist 

New York, nägime isegi linna siluetti - nagu filmis :) 

Reisimine covidi ajal – fanaatikute rahvussport! 

Covidinaator, reisidokumendid ja muu paberimajandus

Paljud teist on ilmselt näinud või vähemalt teate ulmefilmi Terminator. Üpris sarnaselt on reisimisvõimalusi mõjutanud kuri koroonaviirus ja see selle all pean silmas, et vaktsiinipassi piisavusest võite ainult unistada. Meie lennuteekond, st Tallinn – Brüssel – New York – San Jose Costa Rica - Cartagena Kolombia, nõudis ,,veidi’’ paberimajandust. USA läbimiseks oli vaja ESTA viisat ja kuni kolm päeva vanat negatiivset antigeentesti tulemust. Costa Ricasse igakordseks sisenemiseks oli tarvis terviseankeeti. Kolumbiasse sisenemiseks ja sealt väljumiseks tuli täita terviseankeet. Costa Ricast koju lennates soovis USA uuesti negatiivset antigeentesti, kuid seda kehtivusega kuni 1 päev. Belgia tahtis transiidiks kuni 72 tundi kehtivat Passengers Locator Form’i (PLF, eks me siis lokeerisime ennast Brüsseli lennujaama) ja midagi sellesarnast hakkas detsembri alguses küsima ka Eesti. Nüüd on meil lugejale väike matemaatika ülesanne – mitut covidi piirangutest tulenevat dokumenti läks Mari-Liisil ja Janaril eraldi reisi kestel vaja? Kes sai kokku üheksa, luges õigesti: covidi nakkohusohutust tõendav sertifikaat või ka pass, kaks tervise deklaratsiooni Costa Ricasse sisenemiseks USA-st ja Kolumbiast, kaks sarnast dokumenti Kolumbiasse sisenemiseks ja väljumiseks, 2 negatiivset antigeentesti tulemust USA jaoks, 1 PLF Belgiale ja 1 deklaratsioon Eestile (pärast lisandus veel paar sertifikaati Panama jaoks, mida õnneks ei küsitud). Mida need vahvad ankeedid endast kujutavad? Lisaks tavapärasele nimele, sünnikuupäevale jne küsitakse neil andmeid vaktsineerituse (vaktsiin, manustaja, manustamiskoht, aeg jne), reisimise sihtkohta, lennunumbrit, riiki sisenemise põhjust ja ametit. Osadel küsiti viimase 14 päeva viibimiskohti ja palju muud põnevat. Kui reisidokumendid polnud korras, siis ei saanud lennupileteid check-in’st. Eestisse tagasi lennates rääkisin lennukis ühe USAkaga New Jeresy-st. Ta selgitas pettunult, et USA ei laseks teda isegi koju, kui tal poleks reisidokumendid korras. Järgmine bürokraatlik hälve oli riigipõhine maskierisus - oli riike, kes nõuavad reisijatelt kirurgilist maski (Kolumbia, USA, Saksamaa). Meil oli selline vahva seik Kolumbia lennujaamas, kus Mari-Liis vaatas küsiva näoga lennujaama töötajale otsa: ,,Päriselt mõtled või, me saime korduvkasutatavate maskidega siiani hakkama ja nüüd te alles küsite?’’. Selle peale töötaja naeris ja muigas: ,,Aga loomulikult’’. Ja viitas meie selja taga olevale pikale rivile. Inimesed tõepoolest kandsid seda maski. Halleluujah - saime kohe lennujaamahinnaga osta uued maskid. :) Siit loo moraal – reisiisu peab praegusel ajal olema reisimiseks pööraselt suur, kuid seda see ka oli. Paberimajandus meid ülemäära ei heidutanud. 😊 Kui otsustate praegu reisida, siis kontrollige transiitide kaupa üle vajalikud dokumendid. Positiivse üllatusena ei muutnud USA ESTA kehtivust ühe päeva peale. Ka mõte sellest läbis me päid.

 

Lend ajas tagasi: Tallinn – Brüssel – New York – San Jose

 

Lennuotsad kulgesid Costa Ricasse üpris mõnusasti ning vaatamata väsimusele jõudsime õnnelikena San Josesse. Kuna Mina (Mari-Liis) olen südames 100% spontaanne seljakotireisija, kellele meeldib kohapeale saabudes vaadata kuhu elu juhatab, ei olnud meil saabudes ööbimist broneeritud. Broneerisime 1 öö kiirelt lennujaamas ära ning võtsime takso Alajuela nimelisse linnakesse (pealinna San Jose kõrval olev unine linnake). Eesmärk oli välja puhata ning järgmisel päeval auto rentida, et siis linnamelust kiirelt džungli poole ajama panna. 

Kuna me rändasime 8 tundi ajas tagasi, oli jet lag järgmisel hommikul päris korralik ning väljapuhkamisest muidugi ei olnud haisugi. Esimese päeva eesmärk oli leida pangaautomaat kohaliku raha saamiseks ning osta endale kohalikud kõnekaardid, et saaksime telefonis vabalt internetti kasutada. Mõeldud – tehtud. Ärgates võtsime suuna linna peale, esimeseks ülesandeks leida hommikusöögi koht. Kuna palavus (30 kraadi) ja väsinud pea olid oma töö teinud, läks meil söömiseks ning kõige vajaliku hankimiseks oluliselt rohkem aega, kui olime planeerinud. Tasub mainida, et kuigi CR on üsna rahvusvaheline ja kõikide reisiblogide kohaselt peaks siin inglise keelega vabalt hakkama saama, siis reaalsus oli natuke teine – mitte keegi ei rääkinud inglise keelt :D. Niisiis oli vaja kiirelt minu väga-väga roostes hispaania keelt hakata rakendama, et pangaautomaat ja kõnekaardid kätte saada. Saime, aga nalja sai kõvasti, mitte ainult meil, vaid ka poemüüjatel, kes meiega tegelesid ja raha kõnekaardile laadida aitasid. 

Pärastlõunaks jõudsime tagasi oma hotelli ja hakkasime otsima rendiautot. Muidugi ei olnud me ka seda ette broneerinud (asi, mida teine kord teisiti teha). Kuna Costa Ricas oli algamas kõrghooaeg, oli paljudes rendifirmades autod juba välja antud. Helistasime läbi mitu kohta ning lõpuks saime sellisest kohast nagu Enterprise Rent-A-Car, mille esindus on mh Marriotti hotellis. Antud esinduse leidmine kujunes kergeks hide and seek mänguks. Õnneks on CR-s Uber, mis küll varahommikul ja öösel ei teeninda, kuid aitab võrreldes tavataksoga oluliselt odavamalt viia õigesse kohta.

Nõnda saime kätte oma 2019. aasta Toyota Corolla, Costa Rica kõnekaardid ning teekond võis alata. Natuke ka numbritest – auto rent 3 nädalaks läks maksma ca 1000 USD. Costa Rica seaduse kohaselt oli kohustuslik juurde osta kolmanda osapoole kindlustus, mis sisaldus hinnas. Lisaks taheti meile peale suruda ka meie enda kaitsekindlustust (ca 320 USD), kuid õnneks oli meil Swedbanki plaatinum kaart, millega kaasneb laiapõhjaline reisikindlustus, sh auto kasko kõikides maailma riikides. Plaatinum kaardi tegemine oli kindlasti üks parimaid otsuseid, sest nii säästsime 320 USD. Praktilise poole pealt tasub ka mainida, et deebetkaartidega Costa Ricas kaugele ei jõua – paljudes kohtades (autorent, sukeldumine jms) aktsepteeriti ainult krediitkaarte. 

Auto käes - sõidame! 

 

Kokkuvõttes saime kõik tehtud ja sõit Alajuelast põhjapoole La Fortunasse võis alata!