Neljapäev, 7. aprill 2022

Kolumbia? Eeeeeiiii – see on Colombia!

 Järgmisel hommikul helises äratus kell 05:00. Takso lennujaama-lend Panama City-Bogota-Cartagena. 

Lend San Jose-Panama City-Bogotá-Cartagena





Kolumbia on hoopis teine tera kui Costa Rica. Absoluutselt MITTE KEEGI (isegi lennujaama toll) ei rääkinud inglise keelt. Õnneks tundsime end hästi, kuna saime minu (Mari-Liisi) hispaania keelega kõik asjad aetud. 

Kolumbias oli meil plaanitud olla 5 päeva, nendest 2 Cartageenas ja 3 Rosario paradiisisaartel. Cartagenas valitses täiesti teistsugune keskkond ja meeleolu – korralik latiinomöll. Meie hostel oli väga kunstipärane nagu ka kogu vanalinn. Mulle väga meeldis, kuid tuleb tunnistada, et see oli ka väga intensiivne ning õhtuti olime omadega päris läbi. Tänavad olid kaetud jõuluvalgustistega, keegi imiteeris Michael Jacksonit, keegi räppis, keegi müüs sulle midagi ja keegi pakkus tänavatoitu. Väga värviline ja aktiivne võrreldes Costa Ricaga. Selline pidune meeleolu. Mina (Janar) olin muidugi 9tunnisest lennuteekonnast läbi kui Läti raha ja seepärast palju veel avastada ei jõudnud, Mari-Liis on nagu igiliikur, kes ainult avastaks veel ja veel ja veel, olenemata sellest, kui pikk lend seljataga on. 

Koloriitne Cartagena


Vana linn vs uus linn

Cartagena vanalinnas on palju ägedat tänavakunsti

Kuna päevi palju järel ei olnud, otsustasime Cartagenas võtta vabalt ning nautida imelist tänavatoitu ja puuvilju. Mari-Liis proovis kõike iga nurga peal. :D Peab tunnistama, et maitsed olid tõepoolest head. Kuna kuuaega hakkas täis tiksuma, siis hakkas Janaril tulema ka kerge väsimus sellest, et igal pool kõneldi ainult hispaania keelt ning see seadis omad piirangud. Lisaks toidule jõudsime avastada ka Cartagena vanalinna, mis on äge. Tahan sinna kindlasti tagasi minna, kuid järgmine kord olgu see siis juba osa suuremast Kolumbia avastusretkest – see on ju nii suur riik! 

Prouade veiniõhtu (ja muidugi taaskord väga kaunis tänavakunst)

Meie hostel, La Bouleka


Vanalinna keskväljak. Värvilised majad ja Hispaania koloonia-aegne arhitektuur oli üks peamisi põhjuseid, miks soovisin kindlasti Cartagenasse minna. 







Päikese käes sai olla vaid hommikul kell 8 kuni 9 ning siis õhtul, oli kraade tublisti üle 30 ning õhk kuiv, Seega üsna "kõrvetav" :D 


Viimasena otsustasime end poputada Rosario saartel. Tegemist on arhipelaagiga Kariibi meres – kristallselge vesi, paradiisisaared, hea toit jne. Veetsime kolm päeva snorgeldades, ujudes ja lihtsalt logeledes. Meie majutuse peremees oli väga tore ja viis meid ühel õhtul ka sinisesse laguuni, kus oli eriline vetikas, mis sädeles ööpimeduses. Mida rohkem vees liigutasid, seda rohkem oli vetika sädelust näha. Laguuni saamiseks matkasime kõigepealt läbi džungli mere äärde ning istusime kanuusse. Peremees sõudis kanuuga laguuni, kus saime snorgeldada. Oli öö ja ümberringi oli täiesti pime, ainult kuu valgus langes maale. Selles hetkes oli omamoodi maagiat. Istusime vaikuses ning ma (Mari-Liis) mõtlesin endamisi, et oleme praegu täiesti teisel pool maakera – kallis pere Eestis on vaikselt juba ärkamas, mõned sõbrad veel magavad, Austraalias on päev juba keskpaigas ning meie loksume siin lainete saatel oma kanuus. Elu on ilus, kas pole? 


No see vee värv!!!



Keset saart oli üks väike ja vaene küla, kus lapsi oli palju rohkem kui täiskasvanuid. Ühel päeval tuligi mulle vastu selline vaatepilt - kärutäis lapsi :D 


Parim osa toidumaailmas olid muidugi värsked mereannid. Leppisime hommikul oma majutuse peremehega kokku mitu vähki ja langustiini me ära sööme ning õhtuks oli värskelt püütud ja valmistatud hõrgutis meie ees. 

Cartagena pilvelõhkujad


Kolmandal päeval võtsime paadi tagasi Cartagenasse, kuhu jäime veel üheks ööks. Ja algaski tagasitee. Lend: Cartagena-Bogota-Panama City-San Jose. Saime mamma juurest kätte oma kotid ning suundusime viimaseks kaheks ööks pealinna San Josesse. Cartagena lennujaamas saime põneva seikluse osaliseks – miskipärast jäi minu (Mari-Liisi) kott lennujaama turva väravates silma ning kõigepealt otsiti see läbi. Seejärel võttis meid rajalt maha politsei, kes eskortis meid lennujaama taha ruumi ja võttis ära meie passid. Istusime seal mõnda aega, teadmata, mis nüüd edasi saab. Veidi aja järel tuli sisse järgmine mundris mees, kes suunas mind ühe laua taha ja Janarit teise laua taha. Meie kotid võeti suure lambi valguses täiesti algosadeks ning kaaluti üle ja kontrolliti isegi koti õmblused üle. Seejärel järgnes ristküsitlus (muidugi hispaania keeles): kes me oleme, kellena töötame, kust me tuleme, miks me ainult Cartagenas käisime, miks ainult 6 päeva, kas kohtusime mõne kohalikuga jne. Lõpuks sooviti meile head teed ning saime oma laiali kistud kotid kokku pakkida, passid kätte ja edasi lennuki suunas. Naljast on Kolumbiaga asi kaugel.

Cartagena linnamüür

Tagasi Costa Ricasse

Kuna suurlinnad on igal pool samasugused, olime suutnud vältida San Josed kuni selle hetkeni. Seal oli külm (ainult 23 kraadi :D) ja tundsin esimest korda, et oleme tagasi tsivilisatsioonis. Selleks hetkeks tabas väsimus mindki. Järgneva kahe päeva eesmärk oli saada viimaseid häid toiduelamusi ja kodustele üht-teist meeneks kaasa osta. Ahja, muidugi oli selle kuuaja jooksul jõudnud USA karmistada oma riiki sisenemise reegleid ning viimane pool päeva läks meil ka vajalike dokumentide korda ajamisele. Tegin veel nalja, et võiksin hakata raha võtma selle eest, et inimesi nõustada covidi reisidokumentide osas. Kogu see bürokraatia oli tõeline tsirkus, aga tehtud me kõik saime. 

San Juani keskturg

                                                                    


Viimane päev ja kõige kohta saab öelda "see viimane". Pildil ongi viimane hommikusöök - pehmelt öeldes ei hoidnud me end tagasi ja proovisime veel kõike, mis vähegi isuäratav tundus :D 

'

"see viimane õhtusöök"

Kuuaega Costa Ricas ja Kolumbias möödus kui linnulennul. Usutavasti räägin meie mõlema eest, kui ütlen, et nautisin südamest igat hetke ning elasin tõesti täiel rinnal. Costa Rica on tõepoolest üks väga eriline maa – sümbioos loodusest ja inimestest on selles riigis kuidagi eriliselt hästi tuntav ning väga nauditav. Olen üldiselt reisimise käigus ära õppinud selle, et kui üks kogemus on saadud, tuleb olla selle eest tänulik, lahti lasta ja selge pilguga tulevikku vaadata, sest nii palju seikluseid on ju veel ees. Costa Rica puhul ma aga tean, et see ei jäänud viimaseks korraks – tulen siia kindlasti tagasi. 

Olen tänulik igale viimsele kui inimesele, keda me oma reisi käigus kohtasime, ja ka Toomasele, kellega meil oli väga toredad seiklused Punta Arenase osariigis ja ka Puerto Viejos. Olen siiralt tänulik oma reisikaaslasele Janarile, kes ületas end lugematutel kordadel ja tuli kaasa nii mõnegi minu hullu ideega, usaldades, et see lisab meie kogemustepagasisse ühe järjekordse mäletamisväärse seikluse. 

Hüvasti, Costa Rica – Pura Vida! 


San Jose lennujaamas, ootasime oma PCR testi tulemust

Õnnelikud, sest selja taga on elu üks ägedamaid reise! Algab lend San Jose-New York - Brüssel-Frankfurt-Tallinn
 
12. detsembri hommikul helises kell taas väga vara – kotid selga ja minek. Esmalt covidi testimispunktis peatus, misjärel ootasime endi saatust. Saime mõlemad negatiivse tulemuse kahe tunni pärast kätte ning algas tagasilend San Jose-New York-Brüssel-Frankfurt-Tallinn. Algselt pidime saama otse Brüsselist Tallinna, kuid kuna meie väljalend New Yorkist hilines nii palju, jäime oma Tallinna lennust maha ning meid suunati ümber. Jõudsime Tallinna 13. detsembri õhtul, väljas olid miinus kraadid ja sadas lund, kuid see oli omamoodi kodune. Tõdesin taas, et Eestis on ikka hea olla!

Kuna meid suunati ümber Brüsselisse, otsustasime vähemalt lennujaamas teha näo, nagu oleksime Belgias käinud ja belgia vahvleid söönud :D 


Tallinnas tagasi :)

Kohustuslik pilt iga reisi lõpus

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar