Neljapäev, 7. aprill 2022

La Fortuna, Monteverde ja suundumine rannikule

  Meie esimene peatus oli sisemaal La Fortunas, kuhu jäime kaheks päevaks. La Fortuna on imeilus vulkaanilise looduse ja lopsaka džungliga paik, kus on palju koskesid ja matkaradu. Kuna novembri keskpaik on Costa Ricas veel wet season (vihma hooaeg), saime iga päev vahelduseks kuumale päikesele ka korralikult vihma. 

Meie ööbimine Cabanos del Lagos

Varahommikune töösessioon paradiisis

Kui hommikul silmad lahti tegin, oli voodist selline vaade :) 


Lisaks matkale vulkaani ümbruses, käisime ühes reservuaaris imelisel kose tuuril ning sõime palju head toitu. Meie ööbimiskohaks oli mega ilus bangalo-stiilis majake džunglis – Cabanos del Lago (tõlkes majakesed järve ääres). Kohalikud olid väga sõbralikud ja abivalmid ning soovitasid palju ilusaid paiku, kuid kuna soovisime oma reisi põhirõhu panna rannikualale ja lõuna-osas olevale džunglile, otsustasime sel korral La Fortunasse kauemaks mitte jääda. 


Esimene söök kusagil karuperses :D 

Matk La Fortuna vulkaani ümber

Selline ta siis oli, kahjuks oli ilm vihmane ja pilves



Märjad, aga rõõmsad! 


Neljandal päeval võtsime suuna Monteverde poole. Pilvemetsade poolest on see ilmselt Costa Rica üks kuulsamaid kohti. Pilvemetsad on põhimõtteliselt mäe peal asuvad džunglid, mis on pilvede sees või nendest kõrgemal. Sealne kliima on täpselt nagu loomaaia troopikamajas. Ma ei ole mitte kunagi nii niisket kliimat kogenud ja näinud nii metsikut loodust. Austraalia, India või Taiga võrreldes oli see koht midagi täiesti enneolematut ja no ikka väga eriline. 

Teel Monteverdesse peatusime ühes väikeses külas, kus oli üks restoran ja seal oli täpselt selline vaade.



Zipling ehk mööda trosse vihmametsa kohal laskumine on Monteverde kõige populaarsem turismiatraktsioon aga no pidime selle ära nägema. 


Tehtud - tõesti oli mega lahe! Vihmased, mudased, higised, naerust krampis ning hea, et adrekast püksi ei teinud :D 


Monteverdes olime kokku 2 päeva ning käisime pilvemetsade kohal zipline’mas aga ka sky trammiga (õhutramm) sõitmas. Kõrgustelt avanev metsik loodus äratas mitmel korral aukartust. Vast efekt Alice imedemaal võtab mõtte hästi kokku. Tabasin end korduvalt antud mõtet heietamas, kui seisin kuni mitu tuhat aastat vanade puude kõrval, mis vähemalt tundusid Novira Plaza kõrgused. Selliste tornide kohal oli mega kõrgelt mägedest meeletu kiirusega alla laskuda. 

Üheks minu suureks sooviks oli näha koski ja käia kuumaveeallikates. Kuna jällegi ühe päeva jooksul ei jõudnud pooltki teha seda, mida algselt kujutasin Eestis olles ette, pidime valima ning otsustasime Monteverdest edasi liikuda ja jätkata koskede otsimisega järgmises rahvuspargis, mis kandis nime Rincon de la Vieja. Autoga kohale jõudes sammus kindlalt ja reipalt minu juurde üks kohalik härra, kes ütles, et neil on just algamas 4-liikmeline tuur kose juurde ning kas soocime ühineda. Yes men we were (tõlge jah mehed me olime)! :P See tuur kestis kokku 4 tundi ning viis meid läbi džungli keeletuks tegeva koseni. Costa Rica võib tõepoolest üllatada igal sammul ning hommikul välja minnes pead arvestama, et saad päiksepõletuse, mudaseks, märjaks ning ilmselt pead ka mõnest jõest läbi sumama. Seda kõike me pidime ja ausalt öeldes tekitas see tunde, et iga mu keharakk elab sajaga – mõnus! 



Meie tuurikaaslasteks oli 4-liikmeline perekond. Ema, isa ja tütar olid sakslased ning tütre kaaslane oli hollandlane. Noored tegid parasjagu Costa Rical praktikat ning vanemad olid neil külas. Pärast tuuri läksime kõik koos sööma ja juttu jätkus veel mõneks tunniks. Vanemad (55-60a) olid ettevõtjad, kellel oli saksa alpides ekstreemspordi ettevõte. Nimelt korraldasid nad suusareise nii alpidesse kui ka USA ja Kanada mägedesse. Kuid need ei olnud tavalised suusareisid, vaid „heli-skiing“ ehk helikopteriga mäesuusatamine. Nad viivad väikeseid gruppe kõrgele mägedesse, kust tuleb alla suusatada ning finišis ootab kaskadööre helikopter, kes nad siis jälle üles lennutab. Selline stiil võimaldab neil oma gruppe viia väga erilistesse ja metsikutesse kohtadesse, kus ei ole tüüpilisi suusakeskuseid. Kogu saksa pundiga vestlemine oli väga inspireeriv ning ainult kinnitas, et „oma asja“ alustamiseks ei ole kunagi liiga hilja ning elada tuleb kogu südamest! 

Võimas loodus! 

Costa Ricas hommikul välja minnes, pidi arvestama sellega, et tunni jooksul võiid saada nii vihma, päikest, ronima läbi jõe või üle suurte kivide..

Ujuma riietega...

Või hoopis hüppama kusagilt alla vette..

Koos kõigega, mis kaasas oli... 

Kogu meie väike bande
 

Pärast rahvusparki võtsime suuna ranniku poole – Playa del Coco ja Tamarindo. Playa del Cocos ootas meid sõber Toomas, kelle võtsime autoga peale, et üheskoos Tamarindo poole edasi liikuda. Meie algne plaan oli küll Cocosse jääda, kuid sinna jõudes saime aru, et tegemist on USA pensionäride kuurortlinnaga. Niisiis võtsime suuna Tamarindo poole, mis on kuulus noorte surfarite ja seljakotirändirite peolinnake mere ääres. 


Minu (Mari-Liis) eesmärgiks rannikule jõudes oli leida koht, kus sukelduma minna. Rannikust eemal on väikesed saarekesed, kus pidi väidetavalt olema üks CR parimaid sukeldumiskohti. Leidsingi ühe laheda sukeldujate kogukonna Playa Flamingos (Tamarindost 40 km eemal) ning käisin 4 korda erinevates kohtades sukeldumas. Pean tõdema, et olles sukeldunud Punases meres, Tais, Indoneesias ja Austraalias, ei olnud seekordne kogemus vau-efekti tekitav, kuid siiski mõnus. Sain ära nähtud kilpkonnad, haid ja igasugu värvilised kalad. Olin rahul :D 






Toit oli igal pool reaalselt taevalik!!!


Meie lõbus paadimees, teel sukelduma

Nii on! 

Sõit rannikule

Kuna läksime vihmaperioodi lõpus, oli loodus kirgas ja mega lopsakas. PS: fotol ei ole filtrit. 


Samal ajal, kui mina paar päeva oma aega veel all veetsin, peesitasid poisid Tamarindos päikese käes ja nautisid head toitu. Kuna meie eesmärk ei olnud sel korral pidutseda, otsustasime Tamarindosse mitte kauemaks jääda ning võtsime suuna rannikult alla Montezuma ja Santa Teresa poole. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar