Neljapäev, 7. aprill 2022

Corcovado Rahvuspark

 Corcovado oli meie reisi üks peamisi sihtkohti. Sellest rääkis mulle üks sõber, kes oli paar aastat tagasi seal käinud. Tegemist on suure rahvuspargiga, kus on 2% kogu maailma floorast ja faunast. 

Selleks, et Corcovadosse saada, pidime jätma oma auto ning sõitma allajõge tundaega paadiga. Otseloomulikult kallas nagu oavarrest ja olime jälle nagu märjad kassid :D 


Kahe päevase matka hind ühele inimesele oli 320 USD, kuid saadud väärtust on keeruline panna sõnadesse. Matka distants oli kokku ca 35 km. Esimene päev kusagil 20 km ja teine päev veidi üle 10km. Selle matka tegi eriliseks inimene, st meie giid Carlos. Temaga jutustasime palju ning usun, et ei eksi, kui väidan mõlema eest, et see mees jääb oma lugudega meie südameisse. Kokkuvõtlikult on see mees olnud USA erivägedes, sõdinud Afganistanis, Süürias ja veel kolmes kodusõjas (võite ise ette kujutada, mida ta on näinud ja kogenud), olnud DEA teenistuses (US Drug Enforcement Authority, tõlge Ameerika Ühendriikide Narkopolitsei). See selgitab sedagi, miks ta tuli lõpuks otsima rahu Costa Rica džunglisse ja tegema seeläbi õnnelikuks teisi.

Carlos

Tema filosoofia on järgmine: „Enjoy the moment, since you never know when you pass away, be yourself, release your inner animal, share love, swim naked in the jungle or hug a tree if you want, here are no social rules. (tõlge: naudi igat hetke, sest sa kunagi ei tea, palju hingetõmbeid on sulle antud, ole sina ise, lase valla oma sisemine loom, armasta, uju alasti džunglis või kallista puud, kui sa parasjagu nii tunned, džunglis ei kehti ühiskonna reeglid“). Ja nii usub mees, kes on ka mh eluga pääsenud Mehhiko narkokartellide käest,  energiatesse ja sellesse, mida just kirjeldasin. Nüüd ta viib läbi erilisi džungliretki, koolitab ökoturismi vallas ja on koolitanud ka Costa Rica politseid. 

Meie grupp koosnes 9 inimesest. Meiega oli rahvast Portugalist ja Prantsusmaalt - kõik oma 20ndates. Aga siis kogemusest endast. Maastik oli mõnus aeroobne trenn, koos kogu oma mahlaka ja rohelise iluga. Esimene päev  hoidis ilmmeid väga, st oli päikseline ja soe. Jõed ja kosed olid täielik idüll. Mina ja Mari-Liis haarasime giidi soovitustest julgelt ainsana kinni ja käisimegi mitu korda alasti ujumas - on mida meenutada :P Kuna Carlos ei olnud tavaline giid, vaid õpetaja ja kõrgemalt sertifitseeritud džungliuurija, oli meil temaga võimalus käia ka sellistel radadel, mis on teada väga vähestele ja kuhu inimesed nii naljalt ei satu. Mõned lõigud olid päris ekstreemsed. Läbi džungli mudased laskumised oli lõpuks üsna tavaline ning mitte kellelgi peale giidi ei õnnestunud puhtaks jääda. Mõned meist kukkusid lühikese ajavahemiku jooksul mitu korda. (Kukkumise rekordi sai endale muidugi Mari-Liis :D)

Meie grupp matka alguses

Sõitsime Drek Bayst džunglisse ca tundaega paadiga


Paadiga randuda korralikult ei saanud, see pidi käima kiiresti, sest lained loksutasid paati päris korralikult ning maha hüppamine tuli hästi ajastada. 

 

Esimese päeva nö loomasaak oli kaks kilpkonna, kes ilmselgelt nautisid teineteise seltskonda, orav ja ämblik-ahvid, madu (keda giid ei tuvastanud harudluse tõttu ära). Nägime vaikses lombis ka krokodilli väikest sugulast - caimani (tõlge kaiman). Nad erinevad krokodillidest suuruse poolest. Samuti on meie leitud tegelasel laiem suu. Päikese kaes tema keha läikis nagu teemantiväli. Üks väike kaiman lebotas soos olevas lombis. Giidi selgitas, et inimesed on lompidesse jooknud sisse ning saanud seejärel halva üllatuse osaliseks. Saime teada, et Costa Rica krokodillid kasvavad kuni 5m pikkuseks - väike draakon vms? Giid jagas alguses meile ka turvareegleid, kuna džunglis kehtib üks peamine reegel – jää ellu. Sa ei mõtle tööle, ega muule, vaid vaatad oma jalge ette. CR kõige ohtlikumad tegelased on maod, puumad, jaaguarid ja metssead. Panin nad ohtlikkuse järjekorda. Miks maod esimesed on? Lisaks sellele, et nad on osavad keskkonda sulandujad, on nad ka väga mürgised. Kõige ohtlikum on pruun tegelane nimega fer-de-lance. Hammustus temalt ja surm saabub abita jäämise korral juba kuni kolme tunniga. Talle meeldib päeviti magada mh teede peal olevates sopaaukudes ja seda koos pisikestega, kes ei suuda mürgiannust kontrollida. 90% õnnetustest juhtubki nii, et neile astutakse tähelepanematult peale. Fer-de-lance’i õnnestus meil näha teise päeva matka alguses tee peal, kui pool grupist oli temast väga lahedalt mööda käinud ja ta üles ajanud. Teda ei märganud isegi giid, kuid märkas Mari-Liis. Mari-Liis tardus ja sosistas vaikselt oma ees olevale tüdrukule „snake!!!!!“ (maduuuuu!!!). Roomaja peesitas otse M-L’i jalge ees ning selleks, et edasi saada, pidi giid tulema ja Mari-Liisil julgustuseks käest kinni võtma, et ta julgeks mao kõrvalt üle astuda. Järgmised kaks tundi valitses haudvaikus ja kõik vaatasid oma jalge ette rohkem kui kunagi varem :D 

teel San Pedrillosse, 4000 aastat vanasse džunglisse

Tucan

Metssiga




kamoflaaž :) 





Kahjuks ei näinud me oma silmaga puumat ega jaaguarit, mida ma sisimas natuke lootsin (Suured ja majesteetlikud kiisud on Janari lemmikud). Meie giid on jaaguare džunglis jälginud ja õppinud 2 aastat. Nii ta teadis ühte-teist rääkida. Mõlemad on korralikult suured kiskjad, kes haistavad hirmu lõhna ning kui sa nendega kohtudes annad märku, et sa oled saak, siis good bye. Neile ei tohi pöörata selga, laskuda kehaga madalale, ega ammugi joosta ära. Nendega tuleb silmitsi seista viisil, et nad tajuksid sinus ohtu, st teha end võimalikult suureks ja vaadata neile silma sisse. 

Puuma käpajälg

Meie grupi rivi pidi nende tõttu olema selline, et mitte ükski neiu ei tohtinud olla esimene ega viimane. Päevade lōhn mõjub neile ligitõmbavalt. Kuigi me ei näinud kumbagit, siis andsid ämblik ahvid meile märku, et puuma on lähedal. Giid oskas ahvide häälitsusi väga meisterlikult tõlgendada ja neid isegi imiteerida selliselt, et ahvid tulid meile lähemale. Kuna märjal puumal on ka väga spetsiifiline nagu märja koera lõhn, siis oli selge, et puuma oli meid mõlemal päeval eemal pōōsast uudistanud. Oli aukartev, kuid mõnusalt intensiivne kogemus. 

Veel nägime väikseid metsanotsusid, st neid, kes pole ohtlikud. Üks oli armsam kui teine. Ühte mürgist konna nägime ka - dart frog. Ta oli üleni must ja neoon roheline nagu psy pidu. Palju ilusaid ja värvilisi linde kohtasime ka, sh oleme ära näinud legendaarse suure punase papagoi, kes on võimeline ära õppima mölisemise. Ka oleme näinud erinevaid putukaid - suuremaid ja vaiksemaid ämblikke, 30 cm pikkust tiibadega ritsikat (see oli väljaspool džunglit), lehelõikaja-sipelgaid ning tuli-sipelgaid. Tulisipelgas on üks v6imas sipelgas. Nad on kambakesti kiiresti vōimelised ära katma suure organismi ja seejärel ta elusalt ära sööma. 

Esimese päeva õhtul ööbisime ühes džunglis olevas majutuses ja ma ütleks, et see on keskkonna ja meeleolu poolest parim majutus, mis oli meil seni olnud. Söök oli hea, dušš lausa jumalik, palju nalja, vaimselt rikastavaid jutuvestlusi ning ka üks hea ning meeleolukas pidu. Ilmselt oli asi värskes õhus, aga tol õhtul hakkas vein kuidagi eriti hästi pähe, nii, et Mari-Liis keeras magama juba kell 8 õhtul :D. Vot selline lühikene ja kiire kokkuvõte meie tegemistest Corcovados. 

Pärast 20 km matka - taaskord porised, higised, naerupisaratest läbi imbunud...ja nii rahul :D 


Hommik algas imemaitsva toiduga, mida kohalik metsavaht meile valmistas 


Tehtud - 2 päeva, 35 km. Oleme nüüd uute sõprade võrra rikkamad :) 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar