Neljapäev, 7. aprill 2022

Hüvasti Vaikse Ookeani kallas - Kariibimeri ja Puerto Viejo, siit me tuleme!

 Corcovadost oli nadi ja raske ära lahkuda. See on koht, kus võiks olla hea mitu kuud. Viimased päevad läksid ikka väga niiskeks, st õhuniiskust oli mõni päev lausa 98%. Ükski riideese ära ei kuivanud ning Mari-Liisi meigikott ärkas ellu - läks hallitama. Samuti sai Mari-Liisi läpakas niiskuskahjustuse. Etteruttavalt võin öelda, et läpakas ei hakanud tööle enne, kui 2 nädalat hiljem vahetult enne tagasilendu. Taaskord tõdesime, et Swedpanga platinum kaardiga kaasnev reisikindlustus on ikka üks tore hüve. Siimule tänud selle soovitamise eest! ;) Samuti täname toredaid kohalikke pesumaja tädisid, kelleta abita oleks meid saanud Loomaaia roomaajatemajast näha leida. Kindel on aga, et 7-päevane matk džunglis tuleb ka Carlosega kunagi ette võtta. Millal? Seda näitab aeg. Eks siis saame temaga taas termiite metsas süüa nagu möödunud kord :D. 

Puhkehetk

Drake Bay tänav hommikul kell 6, kui kõmpisin randa, et minna sukelduma

Veel viimane pilguheit Corcovado Rahvuspargile :)

Ahja, mäletate seda lugu, et kes esimesena kukub, peab kõikidele õlled välja tegema...ütleme nii, et Mari-Liis sai nende poriste radadega vägagi sõbraks :D

Drake Bay rand varahommikul


Drek Bay külakesse tagasi jõudes oli meil veel poolteist päeva jäänud. Janar veetis need päevad lugedes ja puhates ning mina võtsin veel viimast ja käisin kaks korda sukeldumas Cano saarel. Seekord jäin väga rahule – veealune maailm üllatas mind oma värvide mängu ja loomasaagiga. Olen koguaeg mõelnud, et mis see on, mis mind vee alla tõmbab. Sain vist pihta – olles vee all, olen täielikult hetkes. Ma ei mõtle, et kas keegi helistab või kas pean midagi tegema, mis tööülesanded ootavad või mida söögiks teha. Olen hetkes. Vaatan ja imetlen seda mängu, mida loodus pakub. Offline-olemine on tänapäeval tõeline luksus.  

Minu sukeldumissemu (nime enam ei mäleta, aga jube kihvt kutt oli)




Drooni vaade San Pedrillo džunglile


Vot sellistena lahkusime Drake Bayst
Ega ausaltöeldes nii ei teegi vahet, et kas on männimets või troopiline vihmamets :D 

Corcovadost lahkudes võtsime taas juba tuttava vesitakso Drek Bayst mööda jõge tagasi Sierpesse. Sierpest ootas meid ees 10tunnine autosõit järgmisse paradiisipunkti - Puerto Viejo ja Kariibi meri. Sõidu tegime Mari-Liisiga pooleks ja mina olin kohale jõudes küll amööb aga tehtud see sai. Kariibi mere poolne ala Costa Ricast on elatustaseme poolest vaesem Vaikse Ookeani rannikust, hinnad on odavamad ja luksuslikud kuurortlinnad jäid selja taha. Miks see nii on? Meie uue džungli hosteli või kämpingu omanike abiga saime enam-vähem pildi kokku. Jõukas USA turist viib oma raha just teisele poole Costa Ricat. Seda on ilmselt selliselt mõjutanud ka väike propaganda. Costa Rica suuremad meedia väljaanded ja ilmateenistus on riigi jõukamate perekondade käes. Nii kirjutatakse kariibide poolest kõvasti negatiivset nagu oleks seal palju mōrvu ja narkootikume. Ei tea, kas see tōsi on, kuid laipu me kusagil ei näinud ning kanepi mahvitajad olid ka väga toredad. Meile koht väga meeldis! 

Meie ööbimiskoht oli kui väike hipilaager, mida peab abielupaar Kanadast. Koht oli väga ilus ja rahulik. Tegid toa ukse lahti ja su ees oli juba džunglit meenutav eedeniaed. Aias oli isegi omanike sōnul kaks laisklooma. Ühte nägime puu otsas. Omanikud olid väga toredad. Nende ja nende sõbrannaga muljetasime elust ja olust kõige rohkem. Lühikese aja jooksul selgus üllatavalt, et sõbranna siit ilmast lahkunud vanaema oli väliseestlane. Nii ta palus armsalt minu ja Mari-Liisi abi, et me aitaks tal tema emale saata häälsõnumi eesti keeles - ma armastan sind. Maailm on täis meeldivaid üllatusi. Omanikud on seda džungli-hostelit pidanud 4 aastat ja ka elavad seal. Väga toredad ja suure südamega inimesed. Jutustasime nendega loomadest, karjäärist aga kirusime ka covidi olukorda (kuidas siis muidu). 

Sain selle kuuaja jooksul 100% välja puhata


Panin selle pildi siia endale mälestuseks, sest need mangod ja papaiad on midagi, mida Eestis mitte kunagi ei saa :( 

Oli tükk jebimist, et selle palmi otsa saada :D 

Randa jalutades nägime papagoid :))

Kõik, mis koos püsib, sõidab! :D 



Õnnelik mees 

Vihma hooaeg andis nüüd rohkem tunda kui varem. Iga päev sadas 3 kuni 4 korda, kuid sellest me ei lasknud end häirida. Pole halba ilma, vaid kehv riietus. Käisime erinevates randades, restoranides, metsikute loomade päästekeskuses (Inglise keeles jaguar rescue center - tõlkisin selle nii, kuna Eestis meil päris sellist asja pole ning ainult jaaguare seal ei hoita) ning saime olla ka asjalikud, st lugeda head kirjandust ning muud. Linnas kohtusime taas Corcovado džungliretke prantslastega ning käisime nendega õhtust ja ka järgmisel hommikul einestamas. Nad on vahvad, küllap näeme neid tulevikus veel. 

Õhtusöök prantslastega

Jaguar Rescue Centerist. Kui keegi teist peaks sattuma Costa Ricasse, siis enne džunglisse minekut tuleb soovi korral ara käia just sellesarnastes kohtades, mitte džunglis. Tegu on kohaga, kuhu tuuakse kaitse alla vigastatud või eripõhjustel üksi jäänud loomad või loomapojad ning kui loom saab terveks, lastakse ta loodusesse tagasi. Kogu raha, mida sellised asutused enda majandustegevuse raames koguvad, läheb loomadele. Miks seal peab enne ära käima? Koha meeleolu on võrreldes džungli omaga väga masendav. Loomade ja lindude taustad on väga erinevad. Nt võttis meid kohe alguses vastu üks väga sõbralik kitsetall, kelle pihta on lastud ilutulestikke ning kes seejärel vastu seina jooksis nii, et ta murdis oma lõualuu ning keel rippus suust väljas. Nägime ka ühte krokodilli, keda turistid olid peksnud selleks, et süüa ta saba. Vandaalide hinnangul oli krokside saba nö armutoit. Peksmisest kaotas kroks ühe silma ja tal oli ka sisemine verejooks. Mõned loomad on sellise trauma või vigastuse saanud, et neid polegi kunagi võimalik loodusesse lasta, kuna nad ei saaks seal hakkama. Asutuse vanim asukas on üks metsik kass, keda on korduvalt proovitud välja lasta, kuid ta tuleb alati sinna tagasi ja tee peal on ära tapnud inimeste kanad ja muud loomad. Kohalikud on tahtnud teda korduvalt maha lasta. Pisikene ja armas mõrtsukas on võimeline ka inimesest jagu saama. Näidati meile ka pesast välja kukkunud ducanit, kelle terviseseisund on skisofreenia haigega sarnane. Ta ahmis õhku, kuna arvas, et tal on söök ees ning kui väga hulluks läks, siis katkus suled endal küljest. Vot see käik seal tegi olemise raskeks ja minus (Janaris) vähemalt kinnitas see veendumust, et inimloom on planeedi kõige ohtlikum loom. 

Skisofreeniline tuukan

Veidi ka madudest. See asutus pakub sellist teenust, et kui majapidamisse on sattunud mõni mürgimadu, siis nad tulevad kõne peale kohale ja viivad selle mao tagasi džunglisse ja nii pole vaja matšeetega maol pead maha lüüa. Paraku inimesed just nii teevadki, kuna kes tahaks fer-de-lance’i oma aiakuuri vms? Maod on aga ökosüsteemis tasakaalu hoidmiseks väga vajalikud tegelased ning sammuti tuleb neid hoida ka vastumürgi tootmiseks. Costa Ricas on võimalik hammustuse järel vastumürki saada kuni 30 minuti jooksul ning arst teeb vastumürgi vajaduse kindlaks hammustusjälgi vaadates. Seda juttu räägivad sarnased päästekeskused koolilastele ja kohalikele täiskasvanutele tasuta või väga madala hinna eest. Ikka selleks, et Costa Rica haruldane ning aeglaselt, kuid kindlalt hävinev loodus, oleks rohkem hoitud. Nad teevad vaga tänuväärset ja head tööd. 

Ja nagu ikka, on võimatu mitte mainida sööki. Olime sattunud taaskord täielikku gulinaarjaparadiisi. Costa Rica on korralik šokolaadi, kohvi ja mereanni riik. Meie lemmik hommikusöögi koha nimi oli Bread and Chocolate (tõlge Sai ja šokolaad). Seal pakuti isetehtud magusat ja muud head. Jätan sisu avastamisrõõmuks. Minu (Janari) meeliülendav kogemus oli veel korraliku merivähi mekkimine. Sõime seda kohas nimega Lidias’, mis on Puerto Viejo üks vanimatest restoranidest. Selle omanik ongi üks mustanahaline proua nimega Lidia. No ütleme nii, et proua oli ikka selline klassikaline mustanahaline mama. Ta tervitas tol õhtul ka meid ja teisi. Tuli lauda küsima, et kas kõik on hästi ja siis ütles: I need to know if you feel good (tõlk. „Ma pean teadma kas teil on kõik hästi“). Korralik mama sheba ühesõnaga :D. Vot sellised lood kariibidelt. 

Plantanos e. jahubanaan, mis oligi minu lemmiktoit vist Costa Ricas


No tere-tere

Ka Toomas jõudis Puerto Viejosse

Casado, on Costa Rica rahvustoit. See ongi pmst alati riis, oad, salat, patacones ehk jahubanaani krõpsud ning siis valid ise juurde krevetid/kana/loomaliha

Pärast viite ööd kariibimere ääres võtsime taaskord suuna Alajuela poole, kus andsime ära auto, et järgmisel päeval lennata Kolumbiasse. Meie ööbimiskohaks oli ühe kohaliku mamma kodu, kus taaskord ei räägitud sõnagi inglise keelt. Õnneks oli nüüd minul (Mari-Liisil) olnud 3 nädalat aega praktiseerida ning hispaania keeles kõnelemine oli täitsa meeldivaks saanud. Päris korrektselt see siiski ei läinud ja nii meie kui maja mamma saime pisarateni naerda, kui keset vestlust tuli välja, et mamma oli meile rääkinud külmkapist ning mina arvasin et ta pakub õlut :D. Mamma oli nii lahke, et lubas meil suured seljakotid Kolumbias viibimise ajal tema juurde jätta. Niisiis pakkisime asjad ümber ja saime Kolumbiasse minna väikeste seljakottidega, mis kogu olemise palju mõnusamaks tegi. Taaskord kinnitus sellele, et Costa Rica elanikud on väga abivalmid ja lahked. Olime väga tänulikud.

  

Puerto Viejo




Üks väike musi paneb alati maailma naeratama :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar